„Ma loodan Sinu peale,
vaid Sina valitsed.
Kuigi Kuningaks Sa taevas,
oled sõbraks minule.“
Tänapäeva maailmas on justkui enesestmõistetav, et suheldakse vaid nendega, kes meile midagi vastu annavad. Nendega, kes on meiega enam-vähem samal arvamusel ning panustavad sõprusesse vähemalt sama palju kui me ise. Oleme ise igas olukorras number üks ning kõik, kes meid end niiviisi tundma ei pane, ei vääri meie elus kohta. On aga huvitav mõelda, et Jeesuse eeskuju on selles osas hoopis teistsugune. Tema on „surnud meie eest, kui me alles patused olime“ (Rm 5:8). Teadmata, kas meie Talle kuidagiviisi vastame, oli Ta valmis meie eest surma minema. Mitte lihtsalt mõned tunnid koos veetma, vaid päriselt elu andma. Selle valgel on isegi veider mõelda, et meie oleme oma kaasinimeste või sõprade jaoks valmis nii väheseks. Taeva Kuningas on meie igaühe eest kõik andnud ja Tema suurim igatsus on, et vastaksime Tema sõbrakutsele. Ja isegi kui me ei vasta, on Tema armastus siiski muutumatu. Kui palju peaks see teadmine muutma meie sõprussuhteid siin maa peal! Jeesuse abiga võime saada lahti sellest isekuse barjäärist, mis meid alatasa ümbritseb, ning kogeda inimsuhetes tõelist rõõmu ja armastust. Anda ka ilma vastu saamata ja sellest üldse mitte vaesemaks jäädes.
Meid on kutsutud üles: „armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid“ (Jh 15:12).
„Sa hukka mind ei mõista,
Sa mind ei süüdista.
Vaid tahad mind Sa päästa,
oled sõbraks minule.“
Sõprussuhteid võib kergesti lõhkuda põhjendamatu kriitilisus. Tegelikult hävitas see ka ühe taevase sõprussuhte – sõpruse valguseingli Lutsiferi ja Jumala vahel. Mitte et Jumal oleks selle sõpruse hävitanud, vaid Lutsiferis tõusid kahtlevad-kriitilised mõtted Jumala suhtes, mida ta otsustas sõnadesse ning ka tegudesse panna. Lutsifer ei usaldanud enam Jumalat ja tõmbas enda kahtlusepilve kaasa nii palju teisigi taevaseid olendeid kui võimalik.
Ka meil on kalduvus tõlgendada teiste motiive halvana, kuigi peaksime olukordadele vaatama hoopis Jumala armastuse prillidega. Olin paar nädalat tagasi suures meeleheites, sest tundsin enda meelest õigustatud meelepaha ühe olukorra üle. Olin kriitiline kõige suhtes, mis mainitud situatsiooni puudutas. Väljendasin enda kriitilisust mitmele inimesele, kellest paar pidas kriitikat õigeks, kuid üht haavas see sügavalt. Tundsin, et ma ei tea, kas ja kuidas selle olukorraga edasi minna. Järgmisel hommikul jätkasin Piibli lugemist, millega olin jõudnud Rooma raamatu 2. peatükki (lugesin salmid 1–6, kuid siinkohal üksikud read):
Oleme ise igas olukorras number üks ning kõik, kes meid end niiviisi tundma ei pane, ei vääri meie elus kohta.
„Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama! (s 1) Ent me teame, et Jumal mõistab tõtt mööda kohut nende üle, kes niisuguseid asju teevad. (s 2) Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama? (s 4) Sa talletad endale viha oma kanguse ja pöördumata südamega…“ (s 5a)
Sõprussuhteid võib kergesti lõhkuda põhjendamatu kriitilisus.
Olin samaaegselt rabatud ja ka väga sügavalt puudutatud. Jumal oli juhtinud mu lugemist niiviisi, et täpselt sel hommikul, kui vajasin just seda teksti, olin oma lugemisega sinna kohta jõudnud. Jumalaga koos käies ei ole ükski asi juhuslik ja kui rõõmsad võime seetõttu olla! Mõistsin, et isegi kui see kriitika võib olla mingist vaatenurgast õigustatud, ei ole see midagi, mida jagada teistega. Kõik mõtted, eriliselt hukkamõistvad, tuleb eelnevalt palvemeeles läbi katsuda ning alles seejärel koos Jumalaga otsustada: kas see on väärt sõnadesse panemist või tekitab rohkem kahju kui kasu? Kas see tõstab üles ja viib muutusteni või on vaja hoopis aega, palju palvet ja armastust? Olles kohtumõistjad ja suhtudes üleolevalt Jumala kui tõelise kohtumõistja helduse ja sallivuse ja pika meele olemasolusse, pole me kaasinimeste suhtes ei armulised ega armastavad.
Sarnaselt Lutsiferiga on meilgi alati valik, kas ütleme oma mõtted välja või suuname need enne läbi palvefiltri ja alles seejärel otsustame, koos Jumalaga, kas ja kuidas midagi öelda. Niiviisi toimides võime nii enda kui teiste südames palju valu ära hoida. Teame, et Jeesus ei soovi meid ju hukka mõista, vaid hoopis päästa. Püüame meiegi siis rohkem mõista ja vähem kritiseerida.
„Kui kõik siin maha jääb kord,
siis ühte kindlalt tean,
et nüüd ja igavesti oled sõbraks minule.“
Kui valime Jumala sõbrakutsele vastata ja lubame Tal end päästa, võime elada rõõmsas lootuses, et saame Temaga peagi terve igaviku koos olla. Kas see on aga meie siiras igatsus, mis peegeldub ka igapäevastes valikutes? Jumal on andnud meile vaba tahte ja Ta ei tungi meie ellu sunniviisiliselt. Kui anname Talle aga loa meie südames tegutseda, saab Jumal meid täita igatsusega olla nii täna kui terve igaviku Temaga koos. Päriselt ei saa ju mitte miski olla parem kui elada igavesti koos Taevaisaga, kuid meie praegune patune loomus ja vale fookus võib takistada meil seda tõde lõpuni mõistmast. Seetõttu on väga oluline, et end ja oma armsaid alatasa palves Jumala ette tooksime. Kui õpime Jumalat kogu südamest armastama ja tundma – eelkõige Piibli lugemise, aga ka isiklike kogemuste ja palve kaudu –, kasvab igatsus päev-päevalt üha suuremaks. Olles Jumalaga sõber juba täna, tunneme suurimat rõõmu sellest, et igavesti Temaga sõbrad olla.
Kõik mõtted, eriliselt hukkamõistvad, tuleb eelnevalt palvemeeles läbi katsuda ning alles seejärel koos Jumalaga otsustada.
Sõprus Jumalaga on suurim kingitus ning samas ka parim kink, mida inimestele jagada. Võtame selle kingituse täies ulatuses vastu ja tutvustame teistelegi parimat sõpra, kellega elust läbi minna ja kellega on võimalus ka terve igavik koos olla. Jeesus on tulnud, et olla sõbraks meile kõigile! Kui imeline oleks kuulda Tema suust kord sõnu: „Tubli, sa hea ja ustav sulane… Mine oma isanda rõõmupeole!“ (Mt 25:23)
