Sõnu, sõnu, sõnu…

…vastab maailma ehk tuntuim traagiline kangelane Poloniuse küsimusele „Mida sa loed?“.

Seda rida Shakespeare’i „Hamletist“ on läbi lugemisajaloo tõlgendatud kui nimitegelase meisterlikult mängitud strateegilist hullumeelsust, viidet valede rägastikus kaduma läinud tähenduslikkusele, näidet filosoofiliste mõttearenduste hämavast sõnaküllusest või tülgastust tüütust juriidilisest tähenärimisest. Esmapilgul võib näida kummastav, et sellises tehniliselt päris täpses vastuses nähakse järjepidevalt millegi rikkisoleku märki. Pärast pisukest juurdlemist aga selgub, et nii juhtub nii mõnegi nähtusega, mis peaks igapäevaselt justkui nähtamatuna püsima – akna­klaasile hakkame mõtlema, kui sellesse tekkinud pragudest külm tuul läbi puhub või sellel leiduvad rasvased näpujäljed väljavaatamist segavad. Värskest õhust mõtleme siis, kui toas häirivalt umbseks kisub või just pannile lajatatud mädamuna hais majas võimust võtab. Klõpsan tuhandeid kordi sisse ja välja kõiksugu lampe ja seadeldisi, kuid küsi mult, kuidas see elekter toimib… igav liiv ja tühi väli, koolisüsteemi tublide pingutuste kiuste. Pole mul mahti igapäevaselt imestada, mis kiirusel ja trajektooril me planeet, päikesesüsteem ja galaktika läbi universumi vuhisevad või kuidas täpselt mu seedesüsteemi mikro­flooral läheb. Teemaks tõstatuvad valdkonnad siis, kui kõht ebamugavalt mulksub või päike ühel päeval solgipange loojub.

Oleme inimkonnana rõõmuga kaardistanud ja arendanud rütme, süsteeme ja lahendusi, mis võimaldavad meil nii mõndagi lihtsalt eeldada. Keel on üks neist lahendustest, mille ladusal kasutamisel tööriist ise läbipaistvaks muutub – vahetame mõtteid, jagame ideid, arutame teemasid. Neid, kes tehnilistesse detailidesse kinni jäävad, tögatakse kui „tähenärijaid“. Hetkedel, kui vestluskaaslane keeletööriistakastist täpsemat sõna pakub, ühmatakse torinaga: „Ah, semantika!“ Hamleti vastust peetakse hullumeelsuseks. Ja ega seegi instinkt üdini vale pole. Keegi ju ei jaksakski kogu aeg kogu maailma toimimise pisiasjadest teadlik olla. Akna­klaasi loomuse üle mõtisklemine ei peagi regulaarselt me ressursse õgima.

Oleme inimkonnana rõõmuga kaardistanud ja arendanud rütme, süsteeme ja lahendusi, mis võimaldavad meil nii mõndagi lihtsalt eeldada.

Jamaks kisub asi aga siis, kui vaikimisi eelduste filtrid meid mingi vahendi või tööriista suhtes päris pimedaks teevad. Kui unustan ära, et aknaklaas eksisteerib, ning tõlgendan sinna tekkinud pragu naabrinaise paksude vuntsidena. Saagu siinkohal ära mainitud, et mul pole ei naabrinaise ega ta potentsiaalsete vuntside vastu midagi – probleem on minu tööriistaeituses ja reaalsustaju moondumises. Võid sellise näite peale muiata. Nii tobedaid vigu sageli ette ei tule ning vuntside tegeliku olemasolu küsimus saab õues kohtudes kiiresti lahendatud.

Sõnadega aga nii lihtsalt ei lähe. Need, risud, on alati jalus. Keel on tööriist, milleta inimesed hästi olla ei oskagi. On tõsi, et meil on olemas puhtfüüsilised aistingud, eelkognitiivsed aimdused ning mitteverbaalsed kogemused, kuid niipea kui asume neid kas või ainult iseenesele mõtestama või kategoriseerima, tuleb keel kasutusele võtta. Aknaklaasist eristab keelt veel see, et selle töötamist on märksa keerukam kaardistada. Psühho- ja neurolingvistilisi mudeleid on mitmeid. (Põnev on, et isegi selle ajaloos on oluline jagu avastusi tehtud „rikete“ pealt – tõrked torkavad selgemalt silma kui sujuvalt toimiv süsteem.) On teooriaid, mis panevad ette, et mälestuste salvestamise ning hilisema kättesaamise salvestamise protsess eeldab mõtlemise keelelist struktuuri; teooriaid, mis tõdevad, et inimese identiteediloome ja eneseks olemise tunnetus on keelelise arengu tulemus; kuni teooriateni välja, mis pakuvad, et kogu me taju on keeleliselt vahendatud ja tingitud. Põnev on arutada, mil määral mu olemasolev sõnavara määratleb, kas ma midagi näen või kuidas midagi tajun – kus jookseb lõheroosa ja virsikuroosa piir ning kas mu maailm sai rikkam selle inimese maailmast, kes samas kohas lihtsalt roosast räägib?

Võid sellise näite peale muiata – jälle põhjendatult. „Lõheroosa vs virsikuroosa“ kõlab kui hea näide tüüpilisest tüütust tähenärimisest. Kuid kui teooriate piirialade erinevused kõrvale jätta, tuleb ikkagi tõdeda, et keel vahendab paljut ja vormib enamat, kui ehk kahtlustame. Seda tõsiasja eirates võime lihtsameelses teadmatuses erinevate kategooriate „vuntse“ ette mõelda kõiksugu inimestele ja olukordadele. Võime süüdistada võõraid hirmsates seisukohtades, kahtlustada kalleid koledates motiivides, ja, mis kõige õõvastavam, näha oma aknaklaasi mõrasid pidi kõiksugu vuntse Jumala näos. Minu arusaam sõnadest „isa“, „armastus“, „õiglus“, „kord“, „kogukond“ ja „ühtsus“ saab – keele kui tööriista nähtamatuks haihtumise tulemusena – kleebitud Jumala muutumatu iseloomu peale kui igavene tõde. Minu mõistmised ja mittemõistmised hakkavad määratlema Jumala piire, maiku ja tooni. Piiblitekst moondub türanlikuks ebajumalaks, teisititõlgendajad väärastunud vaenlasteks.

Minu mõistmised ja mittemõistmised hakkavad määratlema Jumala piire, maiku ja tooni.

Heidan hulljulge hooga kõrvale tõsiasja, mida Paulus õhutas meeles pidama – praegu näemegi ainult uduselt, tuhmilt, „enigmaatiliselt“ (1Kr 13:12), sest peegel on ees, aknaklaas on vahel, nähtamatuna näiv tööriist muudkui vahendab, tingib ja kujundab. Mõnikord tasub siis ehk meelega pilgu fookus klaasist läbi vaatamise asemel klaasile endale liigutada – nii vägivalla vältimiseks kui uute rõõmude avastamiseks sõnu, sõnu, sõnu lugeda, tähti järada ja semantikast rääkida. Just seda siin lehenurgas tegema asumegi.