Üsna meie suhte alguses kinkis Toivo mulle oma pildi, mille taha ta kirjutas pühenduse. Seal oli kirjas tema soov, ootus mulle: „Armasta Jumalat üle kõige ja mind nagu iseennast!“
Et ma olin ülepeakaela armunud, siis lugesin seda, aga ei mõelnudki väga süvitsi, kuidas tema soovi täitma hakkan. Jumalat ma armastasin ja armastan ikka üle kõige, nii nagu ma oskan, aga see teise inimese armastamine… igal juhul olin valmis teda, oma kallimat, armastama rohkemgi kui iseennast.
Igal juhul olin valmis teda, oma kallimat, armastama rohkemgi kui iseennast.
Arvan nüüd, et olen hakanud möödunud aastatega sellest vähe paremini aru saama. Kui nooremana tundus armastus nagu üks suur ja pehme roosamanna, siis nüüd taipan, et armastuses on nii palju eri tahke, mida ei ole üldse kerge säravana hoida. See ei ole küll täiesti võimatu, aga nõuab teadlikku tegutsemist ja omajagu tähelepanu. Nagu kirjandusklassika väidab: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.“ Siinkohal on oluline teha tööd iseendaga, oma mõtete ja käitumismustritega.
Ei teagi kohe, kas inimese elu on ikka piisavalt pikk aeg, et armastust lõpuni mõista. Aga pisut siiski.
Olen lugenud ja ise kogenud ning usun, et üks tähtsamaid armastuse osi – kui mitte kõige tähtsam osa, võib öelda ka vundament – on austus.
On mitmesuguseid austuse definitsioone. Eesti keele seletavas sõnaraamatus on kirjas, et austus on sügav tunnustav lugupidamine. Seega on austus suhtumine ja hoolimine. Seda väljendavad käitumismustrid, mida me teistega lävides kasutame, ja see paneb mõtlema, millised mustrid on mulle üldse tuttavad.
Ei teagi kohe, kas inimese elu on ikka piisavalt pikk aeg, et armastust lõpuni mõista.
Tahame ju kõik olla oma pereringis õnnelikud ja eks me igaüks armastame oma kalleid pereliikmeid. Seda armastust näitame välja eri viisidel, tihti just nii, nagu meile kõige õigem ja parem tundub. Ega ei saagi öelda, et üks tegutseb paremini või õigemini kui teine. Siin saab rääkida vaid rahulolust. Kas ma olen rahul sellega, mida mulle peresuhetes jagatakse, ja kas teised on rahul sellega, mida ma ise jagan. Kas ma üldse küsin ja kuulan, mida keegi vajab, või lihtsalt annan oma heast tahtest parima ja see peab kõigile sobima. Austus pereliikmete vahel ei tähenda ainult viisakust, vaid teineteise väärtustamist, kuulamist ja teistega arvestamist. Vahel on hea võtta aeg maha ja arutleda peres sellistel teemadel. Aus ja avatud suhtlemine aitab alati olukordi parandada. See näitab huvi oma pere vastu, iga üksiku pereliikme vastu. Kus siis veel kui mitte kodus tahab igaüks olla ära kuulatud, mõistetud ja hinnatud. Ei ole alati lihtne näidata üles huvi ja mõista näiteks oma lapsi, kelle muusikamaitse või huvid ei kattu sinu omadega, aga kui siiski võtta selleks aega, on teievaheline kvaliteetaeg sillaks lähedasele suhtele ka tulevikus. Oluline on õpetada lastele, et austus ei kao ka siis, kui keegi mõtleb teisiti.
Austus ei ole üks suur žest, vaid järjepidev käitumine igapäevaelus. Oma aja andmine ja sellega pereliikmete vastu huvi ülesnäitamine, koos millegi toreda tegemine ning traditsioonide loomine tugevdab peresuhteid ja annab lastele tulevikuks julgust ja elutarkust. Peres õpitud austus kujundab inimese suhtumist kogu eluks – nii sõprussuhetes, tööl kui ka ühiskonnas laiemalt.
Ei ole alati lihtne näidata üles huvi ja mõista näiteks oma lapsi, kelle muusikamaitse või huvid ei kattu sinu omadega, aga kui siiski võtta selleks aega, on teievaheline kvaliteetaeg sillaks lähedasele suhtele ka tulevikus.
Iga päev saab austust näidata oma tänulikkuse ja tunnustusega isegi väikeste asjade eest. Igaüks saab märgata pealtnäha tavalisi töid, mida ikka ja jälle tehakse. Keegi peres on hea söögi teinud või keegi on organiseerinud talveks autorehvide vahetuse, keegi on lilled vaasi toonud või ilusa pildi joonistanud. Kõik need tegevused võivad muutuda nii tavaliseks igapäevaelu osaks, et unustame olla tänulikud ja ei pea vajalikuks jagada tunnustust. Mõnikord isegi kardetakse, et liigne kiitmine teeb kahju. Vahel on lihtne aitäh piisav, kuid teinekord on hea öelda tavalisele kiitusele lisaks, miks see tegevus minule oluline on, mida see mulle tähendab, kuidas see minu elu kergemaks ja helgemaks teeb. Arvan, et pole liiga palju märgata iga päev kas või ühe korra oma pereliikmeid millegi eest tänada või kiita, sest regulaarne tänu ja tunnustamine – olgu need siis väiksed asjad või suured saavutused – tugevdab sidet ja näitab, et minu pingutusi hinnatakse.
Pole liiga palju märgata iga päev kas või ühe korra oma pereliikmeid millegi eest tänada või kiita, sest regulaarne tänu ja tunnustamine tugevdab sidet ja näitab, et minu pingutusi hinnatakse.
Igas peres on muidugi oma reeglid, kindlad piirid, mis on aastatega paika loksunud, aga seda ainult siis, kui on olnud toetavad, avatud ja austavad jutuajamised. Kui oleme vastastikku mõistnud teiste vajadusi. Austus hõlmab ka iga pereliikme isikliku piiri austamist, tema mõistmist ja aktsepteerimist.
Vahel ei tule teise poole aktsepteerimine hästi välja ning esile kerkivad murekohad ja tekivad tülid. Samas saab probleeme lahendada konstruktiivselt, nii et austus jääb alles, kui lahendades vältida solvanguid ja alandusi. Aus ja lugupidav suhtlus aitab probleemidest üle saada, mitte neid süvendada.
Joosep paistis aru saavat sügavast tõest, et teda inimesena ei häbista teise inimese teod, vaid ainult tema enda teod.
Lugedes Piiblist Joosepi ja Maarja lugu, võib näha, et kui nende suhetes kerkis esile üks suur probleem, siis oli Joosepi käitumine oma ajastu konteksti arvestades vägagi austav. Joosep, kes kuulis Maarja juttu tema ootamatust lapseootusest, ei saanud algul küll asjadest aru, aga ta austas Maarjat, ei tahtnud Maarjat avalikult häbistada ja võttis nõuks ta minema saata (Mt 1:19).
Kui Joosep sai unenäos Jumalalt selgituse, siis mõistis ta olukorda ja oli valmis koos Maarjaga edasi minema. Ta oli valmis Maarja elu kaitsma ka alguses, kui talle tundus, et teda on petetud. Sealses kultuuris tähendas abielurikkumine seda, et süüdlane visatakse kividega surnuks, ja Joosep mõistis, et tema haavatud au ei ole väärt inimese surma. Joosep paistis aru saavat sügavast tõest, et teda inimesena ei häbista teise inimese teod, vaid ainult tema enda teod.
Seda mõistes on ka tänasel päeval suhetes lihtsam hakkama saada. Ma ei pea teise täiskasvanud inimese eest vastutust võtma ega püüdma teda muuta endale meelepäraseks. Ma kas aktsepteerin teda sellisena, nagu ta on või lähevad meie teed lahku. Muuta saan ma ainult iseennast, kui seda soovin ja selle nimel tegutsen. Kui teise inimese käitumine ei avalda negatiivset mõju mu elule ja tervisele ega alanda minu eneseväärikust, siis ei pea seda püüdma ilmtingimata muuta isegi juhul, kui see on kergelt ärritav. Eneseväljendamise piiramine ei mõju inimesele hästi.
Kui vahel tundub, et inimene, kellega koos mingil hetkel tundus kõik nii ilus, on nüüd muutunud, siis tasub algatuseks vaadata endale otsa. Äkki olin mina ise see, kes oma roosad prillid lõpuks eest võttis. Teise inimese süüdistamine ei too mingit lahendust, on vaja võtta vastutus, rääkida avatult ja otsida koos sobivat lahendust. Siinjuures on ikkagi oluline omavaheline austus, sest selle puudumisel võib armastus hääbuda. Austus loob turvalise keskkonna, kus iga pereliige saab olla tema ise, kartmata naeruvääristamist või alavääristamist.
Austus loob turvalise keskkonna, kus iga pereliige saab olla tema ise, kartmata naeruvääristamist või alavääristamist.
Austuse kasvatamine peres on pidev protsess, mis nõuab tähelepanu ja pühendumist. Avatus, tunnustamine ning ühiselt aja veetmine on mõningad võtmeelemendid, mis aitavad luua ja hoida armastavat ja toetavat perekeskkonda.
