„Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka.“ Ps 107:29
Nad ei armasta mind! Nad lihtsalt kasutavad mind ära! valasin ühel hommikul südamevalu Jumala ette välja. Olin olukorras, kus armastuse asemel leidsin end silmitsi hoolimatuse ja ignoreerimisega.
„Jumal, kas Sa kinnitaksid mind täna kotkaga?“ palusin samme künkale viivale jalgrajale seades. „Mitte ühtegi,“ tunnistasin nördinult künkalt tagasi alla jalutades. Olin juba peaaegu tagasi raja algusesse jõudnud, kui möödusin kollastest paiselehtedest. „Sa pead saama paiseleheks,“ tuli ootamatu vastus. „Sa pead saama sama nähtamatuks ja tähtsusetuks kui see paiseleht siin heinte sees. Ma ei saa sind kasutada enne, kui soovile, et keegi sind armastab, sulle mingitki tänulikkust välja näitab, täielikult ära sured – südamesopi kaupa, lõpuni välja! Minu armastusest peab sulle piisama,“ lisas Jumal.
Hakkasin aduma, et nii, nagu see paiseleht siin heinte sees oli peaaegu nähtamatu, pidi ka Kristi saama nähtamatuks. Pidin lõpetama ootuse, et minu armastusele armastusega vastatakse või hoolimise tasandil midagi tagasi saan.
„Olgu, ma suren ära igatsusele, et mind vastu armastatakse. Palun aita mul neid inimesi armastada ja nende vajadusi teenida – isegi kui ma eales nende armastust ei koge. Jumal, ma vajan selles täielikult Sinu abi! Palun aita, et ego ja uhkus ei teeks minust kunagi kibeduse ja valu vangi!“
Peale palvetamist teadsin, mida pidin tegema. Pidin neile koogi küpsetama! Kui enne paiselehega kohtumist oleksin sellest mõttest keeldunud, siis nüüd alistusin rõõmuga. Kuigi kook ootas alles küpsetamist, oli suurem muudatus minu hinges juba – kibedus oli asendunud rahuga ja hingekitsikus avarusega. Kuigi tol korral teenisingi vastuarmastuseta, oli Jumalal õigus – mulle piisas tõepoolest vaid Tema armastusest!
„Ma suren iga päev…“ (1Kr 15:31) kirjutab Paulus. Surnud ei tea midagi – neile löödud valust ja haavadest rääkimata. Neile öeldud kibedatest sõnadest rääkimata. Neile osaks saavast ignoreerimisest või ülekohtust rääkimata. Surnud ei tea midagi, sest nad on surnud!
Oluline on, kuidas mõtleme sellest, mis toimub meie ümber!
„Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed. Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja. Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda. Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda. Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal.“ (Js 57:17–21)
Kui elus sina oled? Millises valus püherdad? Millist kibeduse koormat endaga kaasas kannad? Jeesus julgustab meid iseendale, oma valule ja kibedusele ära surema, meid ülekohtuselt ja ebaõiglaselt kohtlevatele inimestele andeks andma ja nendega rahu tegema.
„Mul on vaid kaks vaenlast: kurat ja mina ise,“ tunnistas üks pastor oma kõnes. Oluline pole, mis toimub meie ümber, oluline on, kuidas mõtleme sellest, mis toimub meie ümber! Tunnistades oma armastuseta, puudulikud, patuse inimese mõtted Jumalale, anname Talle võimaluse asendada need Tema tõeste ja armastavate mõtetega. Seejärel saab Jumal tuua meie ellu andestava meelsuse ja alandliku, tasase teenimisvaimu. Meie suremisel juhtub midagi imelist – mässav meri asendatakse taevase rahuga!
„Aga mina ütlen teile. Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub! Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks!“ (Mt 5:39–41) „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.“ (Mk 11:25)
„Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.““ (2Kr 12:9) „Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“
(Lk 14:11)
„Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid ja ta viis nad igatsetud sadamasse.“ (Ps 107:28–30) Millist imelist Jumalat me teenime!
