Arm on teenimatult hea kohtlemine. Jumala arm on väga avar, hõlmates kõike, mille tarvis inimene seda vajab. See hõlmab nii igapäevaelu kui ka võimalust saada igavest elu ning selleks valmistumist. Tegelikult eksisteerib kogu elu siin maa peal vaid Jumala armust. Ligipääsu armule võib mõista kui võimalust üldse armust osa saada. Jumala poolt armu andmine ja inimese poolt armu saamine on saanud võimalikuks tänu Jeesuse eneseohverdusele. Kui polnuks lunastusplaani, mille kohaselt Jeesus jättis inimeste päästmiseks oma elu, oleks Aadama ja Eeva elu lõppenud sel päeval, mil nad keelatud vilja sõid, ja meid kui nende järglasi poleks üldse olemas. Ka nende elu ja kordaminekud, kes Jumalat ei tunne ega arvesta Tema hea tahtmisega, on Jumala armust. Kui Jeesus ütles, et Jumal laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale (Mt 5:45), siis see toimub kindlasti Jumala armust. Nii rahuldab Jumal ka nende inimeste igapäevaelu vajadused. Paraku sellega ka taoliste inimeste osasaamine Jumala armust piirdub, aga Jumal soovib inimestele anda midagi palju enamat. Seda mitte kõikidele nii-öelda automaatselt.
Siin, Rm 5:1–2 räägib Paulus usus saadud ligipääsust armule, milles me, usklikud, seisame. See pole lihtsalt elus püsimine ja igapäevaeluks vajaliku saamine, mis toimub kindlasti ka Jumala armust, nagu juba täheldasin. See on elu igavese elu lootuses, elu osaduses Jumalaga, mis toimub ka Jumala armust. Selle armu osalised ei ole kõik automaatselt, vaid ainult need, kes on seda armupakkumist hinnanud, selle usus vastu võtnud ja selle sisse jäänud. Ligipääs on võimalus millegi juurde minna ja seda saada, aga mitte juba selle saamine. Selle saamiseks tuleb ligipääsuvõimalust kasutades selle juurde minna ja see vastu võtta.
See pole lihtsalt elus püsimine ja igapäevaeluks vajaliku saamine, mis toimub kindlasti ka Jumala armust.
Patu tõttu oleme kõik surelikud. „Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.“ (Rm 5:12) Mõni võib küsida: miks Jumal ei anna pattu andestavat armu kõikidele nii-öelda automaatselt ega lase neil elada igavesti, kui Jeesus suri ju kõikide eest? Jah, Ta on tõesti surnud kõikide eest. 2Kr 5:15 on kirjutatud et Ta „on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud“. Ta on surnud küll kõikide eest, kuid mitte selleks, et inimestele, kes jätkavad patuelu elamist, andestataks, et nad võiksid jätkata patuelu elamist, vaid et elavad ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Jumal ei saa lasta kõigil elada igavesti, surma nägemata. Mis oleks, kui praegu surma ei oleks? Kindlasti ei saaks keegi kedagi ära tappa, aga kurja teha ja haiget teha saaks küll. Mis elu see selline oleks?! Igavene elu taolises olukorras oleks mitte õnn, vaid õnnetus. Kurjategija surm lõpetab tema võimalused jätkuvalt kurja teha. Samuti on mõnelegi praegu kannatavale inimesele surm kannatustest pääsemine, aga kui surma poleks, oleksid ka kannatused igavesed. Surm iseenesest pole küll mitte sõber, vaid vaenlane (nagu ütleb ka Paulus 1Kr 15:26), aga nii on surm selles patuses pahelises maailmas selle poolest hea, et lõpetab selle, mille igavesti kestmine oleks halb. Jumal annab igavese elu uutes oludes uutele inimestele. Peetrus räägib 2Pt 3:13: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ Halba inimest ei muudaks iseenesest heaks ka õigusemaale sattumine. Jumal rääkis prohvet Jesaja kaudu Js 26:10: „Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.“ Kõigepealt ei tunneks patuse iseloomuga ja pattudele kalduv inimene end patuta inimeste seltskonnas hästi. Teiseks pole igavese elu andmisel ainult neile, kes on selles käesolevas elus lasknud Jumalal ennast muuta ehk uueks luua, ka karta, et keegi igaveses elus teeks mingitki halba enesele või teistele, et nad muudaksid õigusemaa ülekohtumaaks. Nii saab Jumal anda andestavat armu ja igavest elu ainult neile, kes on selles käesolevas elus lasknud Jumalal ennast muuta ehk uueks luua.
Igavene elu taolises olukorras oleks mitte õnn, vaid õnnetus.
Paulus kirjutas Ef 4:22-24: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses.“ Patused himud on petlikud ja ei pruugi alati näida pahadena, mis nad tegelikult on. Uuendus algab mõttelaadist, sellest, millest inimene oma elus juhindub. Roomlastele kirjutas Paulus, Rm 12:2: „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ Tehke endile selgeks, mis on tõeliselt hea, ja elage nii, mitte nii, kuidas praegune maailm Jumala tahet eirates ekslikult heaks pidades elab. Öeldes muutuge, ei mõtle Paulus, et inimene peaks ennast ise muutma ja et ta saaks seda ise teha. Inimene saab soovida ja otsustada ning peabki soovima ja otsustama elada nii, nagu on õige ja hea, aga muutuse temas teostab Jumal, kui inimene soovib ja laseb Jumalal seda teha. Enda kohta kirjutas Paulus roomlastele 7:18: „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.“ Lugesime just Ef 4:22–24, et meil tuleb jätta oma endise elu poolest vana loomus ... ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Uus inimene on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Ka arusaamise, mis on õige ja hea ning soovi seda teha, annab inimesele Jumal. Fl 2:13 kirjutas Paulus: „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.“ Samas teame, et Jumal ei muuda inimese mõttelaadi vastu inimese tahtmist, nii-öelda vägisi, vaid ikka siis, kui inimene ise sellega päri on. Jumal annab algtõuke ja laseb inimesel valida ja otsustada. See kõik toimub Jumala armust.
Tehke endile selgeks, mis on tõeliselt hea, ja elage nii, mitte nii, kuidas praegune maailm Jumala tahet eirates ekslikult heaks pidades elab.
Tiitusele kirjutas Paulus 3:4–7: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.“ Korintlastele kirjutas Paulus (1Kr 15:10): „Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja...“ Siin räägib Paulus küll sellest, et ta on apostliametis Jumala armust, aga eks kindlasti on ka üldiselt nii, et Jumala armust oleme need, kes oleme.
Ka arusaamise, mis on õige ja hea ning soovi seda teha, annab inimesele Jumal.
Kõigepealt oleme Jumala armust päästvat evangeeliumi kuulnud. Tema armust oleme seda uskunud ja selle usus vastu võtnud. Jumala armust oleme jõudnud äratundmisele, mis on tõeliselt hea ja õige, mis paha ja vale, ning teinud õige otsuse: hüljanud selle, mis paha ja vale ning võtnud omaks, mis hea ja õige. Kõik kahetsetud paha on andestatud ja me oleme usust õigeks saanud, oleme lasknud Jumalal end uueks luua, aga seegi, et me oleme selle juurde jäänud ja elame päevast päeva osaduses Jumalaga, on Jumala armust. Loeme veel Rm 5:1–2: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ Paulus nimetas siin rahu Jumalaga. Usklik ja Jumal ei ole teineteisega vaenujalal, vaid elavad rahus. See pole mitte lihtsalt teineteisega leppimine, vaid on üksmeelest tulenev rahu.
Kui rääkida teineteisega leppimisest, siis mis puutub Jumalasse, siis Tema talub kannatlikult inimese pikaldast pühitsuses kasvamist ja jätkab päev-päevalt inimese täiustamist kuni lõpuni. Paulus kirjutas Fl 1:5–6: „Ma tänan Jumalat teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast tänaseni ja olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.“ Rahust Jumalaga aga veel niipalju, et see, mis inimese juures on pahasti olnud, on andestatud. Olnut ei saa teha olematuks, aga mis on andestatud, see ei pea enam südant vaevama, ja inimene võib edasi elada rahus. Eks seegi on Jumala arm.
Olnut ei saa teha olematuks, aga mis on andestatud, see ei pea enam südant vaevama, ja inimene võib edasi elada rahus.
Lõpuks, olgem Jumalale tänulikud ligipääsu eest armule, mille juurde oleme võinud tulla ja milles püsida, aga kui me veel pole selle armu juurde tulnud, siis tulgem kindlasti. Selles on meie lootus elada igavesti õnnelikult uuel maal, kus elab õigus ja kus kõik on ainult hea.
