Peale 5000 mehe söötmist käskis Jeesus jüngritel sõita järve vastaskaldale, jäädes ise inimesi koduteele saatma. Seejärel läks Ta üksi üles mäele, et seal oma Isa ees põlvedele laskuda ja palvetada. Selleks ajaks olid jüngrid juba hulga maad kaldast eemal ja heitlesid tormiste lainetega. Kuid siis, kogu selle tormi keskel tuli Jeesus nende juurde vee peal kõndides ja ütles: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!“ (Mt 14:27–33)
Oleme vahel paadisolija rollis, vaadates pealt või elades kaasa kellegi teise kogemusele, seiklusele, katsumusele.
Peetrus astus paadist välja ja tegi vee peal Jeesuse poole kõndides oma esimesi samme. Kuid siis läks Peetruse siht Jeesuselt lainetele ja tuultele – raskustele – ja vesi ei kandnud teda enam. Uppuma hakates sai ta hüüda vaid: „Jeesus, päästa mind!“ ja kohe haaras Päästja Peetruse käest ja tõmbas ta hädast välja. Paadisolijad, kes olid juhtunut pealt näinud, kummardasid ja andsid Jeesusele au: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!“
Oleme vahel paadisolija rollis, vaadates pealt või elades kaasa kellegi teise kogemusele, seiklusele, katsumusele. Teinekord oleme nagu Peetrus – see, kes on hädas ja kogeb Jumala päästvat sekkumist. „Hüüa mind appi ahastuse päeval, siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!“ (Ps 50:15)
Peetruse kogemusest lugesime, et Jeesus sirutas kohe oma käe ja olukord lahenes. Miks siis meil tuleb katsumustes tihtipeale lahendust oodata päevi, kuid, mõnikord isegi aastaid? Esiteks, Peetruse olukorras ei oleks saanud abiga kauem oodata, vastasel juhul oleks ta uppunud. Ehk siis, ohtlikus olukorras Jumal ei viivita. Kui ei saa teha muud kui hüüda: „Jeesus, päästa!“, võime olla kindlad, et abikäsi on sirutatud. Teiseks, Peetrusest kinni haarates ütles Jeesus: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Jumal ei ole andnud oma tõotusi selleks, et me neis kahtleksime, vaid et me usaldaksime neid lõpuni. Katsumustes tuleb esile, kui kindel usk ja usaldus meil Jumala Sõnasse on, ja just raskustes on meil võimalus Teda järjest rohkem ja rohkem usaldama õppida. „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“ (Hb 11:1) Teisisõnu, usk on kindel ootus, et loodetav saab tõeks. See on veenev tõend tegelike asjade kohta, mida pole veel näha. “Sest me käime usus, mitte nägemises.“ (2Kr 5:7)
See number on seotud katsumuste ja raskustega, mida läbi elades usk kasvab.
Piiblis on mõned numbrid, millele on mõeldud erilisi tähendusi. Üks nende seast, number 40, sümboliseerib läbikatsumise aega, testimist, valmistumist ja muutust. See number on seotud katsumuste ja raskustega, mida läbi elades usk kasvab. Piiblis on kirjas päris palju kogemusi, kus vaatamata olukorrale on inimesed jäänud uskuma Jumala tõotustesse. Veeuputuse ajal sadas vihma 40 päeva ja 40 ööd. Koitis 41. päev ja sadu lõppes. Peale egiptlase tapmist põgenes Mooses kõrbesse ja oli seal 40 aastat. 41. aastal kutsus Jumal teda oma rahvast orjusest päästma. Mooses paastus mäel 40 päeva ning 41. päeval anti talle käsulauad. Iisraeli rahvas rändas kõrbes 40 aastat. 41. aastal saabusid nad tõotatud maale. Koljat teotas vägede Jumalat 40 päeva. 41. päeval tuli Taavet ning võitis vaenlase. Jeesus paastus 40 päeva. 41. päeval võitis Ta saatana kiusatused.
Kus iganes sa parasjagu oma eluga oled ja mis iganes raskused sul on, tea, et see 41. päev on tulemas – päev, mil vihm lakkab, kurjus taganeb ning tõotused täituvad.
