„Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ Mt 6:33
Kui ma Aleksile, meie borderkollile, koeramaiust pakun, haarab tema pilgu kõigepealt maius. Ta tahab seda nii väga! Aga ta saab selle alles siis, kui nihutab fookuse maiuselt minule. Kus püsib sinu pilk – Jumalal või mõnel maiusel? Jagan siinkohal oma järjekordset õppetundi.
Sel kevadel otsustasin õhinal, et lõpuks saabuvad meie aeda valge klaar ja Pärnu tuviõun. Lisaks veel kindlasti üks kirsipuuke. Ploomipuugi seisis unistuste nimekirjas, ent selle jaoks raha polnud. Seejärel leidsin end korraga tekkinud takistuse tõttu Jumalaga aru pidamas. „Jumal, mida Sina arvad? Ma saaksin ju viljapuud ikkagi meile toimetada?“
„Ole nagu reekablane. Usalda mind. Lase viljapuudel minna,“ (Jr 35 ptk) pani Jumal ette. See oli valus! Olin viljapuuaiast aastaid unistanud! Tahtsin üle kõige Jumalale kuuletuda, ent samas pidin tõdema, et minu senised sagedased jutuajamised Jumalaga olid asendunud mõtetega viljapuudest. „Jumal, miks ma ei suuda enam millestki muust mõelda?“ Vastus tuli kiiresti: ma ei olnud sügaval südames valmis oma kauaaegsest aiaunistusest loobuma. Olin pööranud fookuse Jumalalt maiusele! Ees ootas raske palve!
„Olgu, Jumal, ma tahan Sind rohkem kui midagi muud. Isegi rohkem kui oma unistuste aeda! Ma armastan Sind isegi siis, kui ma kunagi oma aeda ei saa,“ murdusin lõpuni välja. Ent seejärel juhtus midagi. Kuigi meie õue ei saabunudki ühtegi viljapuud, asendus senine paine sügava rahuga. Olin vaba! Olin vaba taas inimeste ja olukordade eest palvetama! Olin vaba Jumalaga sellest ja tollest jutustama! Nii jäi Jumala rahu saabumisega mu viljapuudeunistus sahtlisse paksu tolmukihi alla soiku.
Olin perele õhtul kolme ploomi lugu jagades kindel, et olin saavutanud palvevastuse lae.
Suve möödudes istusin elutoas diivanil ja kiikasin üleaedsete ainsat ploomipuud. Nad polnud meile kunagi varem ploome pakkunud ja ma polnud küsinud ka. „Jumal, kas Sa paneksid naabrinaisele südamele meile ploome pakkuda?“ tuli endalegi üllatuseks otse südamepõhjast siiras palve.
Pisut hiljem kõndis üks naabrimees aknast mööda. „Sa ploome tahad?“ küsis ta ja pistis mulle pihku kolm ploomi. Vaatasin neid heldinult. Ainult Jumal teab, kui väga ma ploome armastan! „Aitäh!“ õhkasin Jumalale tagasi. Olin perele õhtul kolme ploomi lugu rääkides kindel, et olin saavutanud palvevastuse lae. Kuidas ma eksisin!
Järgmisel hommikul teatas abikaasa, et tolle ainsa ploomipuu omanikust naaber oli eelmise päeva õhtul helistanud ja jutu lõpus meile ploome pakkunud. „Tulge korjake puu tühjaks, muidu linnud söövad ära,“ oli ta ette pannud. Ma ei lasknud kaks korda pakkuda! Juba samal päeval oli meie kodus kaks kausitäit ploome!
„Ühel töömehel on aias ploome üle,“ viskas naabrinaine omakorda vihje õhku. Abikaasagi ei lasknud kaks korda pakkuda ning järgmisel päeval oli meil juba väiksemat sorti kastitäis ploome!
Juubeldasin ja arvasin, et nüüd on päris kindlasti palvevastuse lagi käes, ent vaid mõni päev hiljem pakkus sama töömees meile omakorda oma naabrimehe ploome – torm oli ploomid puu otsast alla keerutanud. Korjasime perega nüüd juba suure ämbritäie ploome! Seekord sõime, kuni ploomiisu otsa sai!
Juubeldasin ja arvasin, et nüüd on päris kindlasti palvevastuse lagi käes, ent vaid mõni päev hiljem…
Ploomid polnud veel otsaski, kui meie kööki potsatas suur kotitäis ühe lahke saareelaniku aiaõunu. Seejärel saime kutse terve õunaaed tühjaks korjata! Korjasin parasjagu viimaseid tulipunaseid õunu, kui meenus palvelahing ning Jumala kutse viljapuudest Tema kasuks loobuda. Loobunud kevadel igasugusestki viljapuuaiast, polnud ma pooltki valmistunud sügiseseks nii rikkalikuks lõikuseks! Minu aiaunistus lebas ikka veel sahtlis paksu tolmukihi all, ent erinevalt meist, (sh mälu)puudulikest inimlastest, ei unusta Jumal midagi ega kedagi. Tema armu täis pilk püsib meil kogu aeg!
Korjasin parasjagu viimaseid tulipunaseid õunu, kui meenus palvelahing ning Jumala kutse viljapuudest Tema kasuks loobuda.
Kas sinu elus on mõni maius, mis röövib sinu pilgu, fookuse Jumalalt? Üks kristlane ütles kunagi, et kõigest, millest me pole valmis loobuma, jääme ilma, ning kõik, millest oleme valmis Jumala nimel loobuma, jääb meile alles. „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“ (Mt 10:39) „Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.“ (Kl 3:1–3) „Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva? Ja kes jääb püsima tema ilmudes? Sest tema on nagu sulataja tuli ja nagu pesupesija leelis. Ja ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Issandale õige ohvrianni.“ (Ml 3:2, 3)
Kas sinu elus on mõni maius, mis röövib sinu pilgu, fookuse Jumalalt?
Soovin sulle, armas sõber, maailma kahjuks suremist ja valusaid, ent nii hädavajalikke loobumisi! Seejärel ole valmis vaimulikult rikkalikuks eluks koos Kristusega Jumalas! Kui Jumala silmis armu leiad, ka õuna- ja ploomisajuks, elu ülikülluslikuks lõikuseks!
Millist imelist Jumalat me teenime!
