Kuidagi juhatab Taevane Isa lugusid siin rubriigis nii, et lisaks sellele, et need kõik on meie usu kinnitamiseks mõeldud, sobivad need enamasti ka üksteisega kokku. Seekord on minuni jõudnud kahe erineva autori tunnistused luulevormis.
Ka Piibel sisaldab üksjagu luulet, kuigi me seda seal nii selgesti ei näe, sest oleme harjunud, et luuletuses peaksid sõnad omavahel riimis olema. Heebrea luules on hoopis mõtted omavahel riimis ja salmi esimene rida korratakse järgmises reas üle teiste sõnadega. Mõnes mõttes on kogu Pühakiri omavahel riimis, sest erinevate inimeste kogemustes näeme seal armastavat Jumalat tegutsemas erinevates olukordades, kuid Tema teod ja suhtumine kõigisse on ühesuguselt armastav. Piiblis pole vastuolu, sest Jumalas pole vastuolu. „Piibel seletab ennast ise,“ on keegi öelnud ja seegi näitab, et seal kirjutatu on omavahel „riimis“ ja üks kirjakoht seletab teist lahti.
„Need luuletused on sündinud loodusest, Looja loomingust ja sellest, mida Isa mulle südamesse paneb,“ ütleb Maimo Anvelt, kes on kirjutanud kolm esimest lugu.
Iga hetk on pärand Loojalt,
aga kaduv nagu tuul,
iga hetk võib rõõmu tuua
südames kui igatsus.
Palju hetki ajas-ruumis
igavikku kadudes,
ometi neis kõigis soovid
tunnetes, neid adudes.
Ent kallimad on eluhetked,
mis südamele teevad pai
ja elu kiirel ajaretkel
neid Loojaga sa lisad vaid.
Mõnikord kasutatakse väljendit „veeretada päevi õhtusse“, mis peaks tähendama aja mööda minna laskmist, ära raiskamist, mõttetult kulutamist, justkui millegi olulisema ootamist. Kui me mõtleme selle luuletuse sõnade peale, et meie tuulena kaduvad hetked on pärand Loojalt, mis on meile antud millegi märkamiseks, millegi tegemiseks, millegi kogemiseks, siis on hea need Jumala plaanid palves ära tunda ja läbi kogeda. Hea on küsida: „Kallis Isa, mis ma pean selles hetkes tegema ja mida märkama?“ Minu tütretütar ikka palub, et ma teeksin talle pai ja nii armas on teada, et Jumal tahab meie südamele ka pai teha ja kingib meile selleks meie kallimad eluhetked, õpetab neid ära tundma ja kalliks pidama.
Päev, päev-päevalt kulgeb oma rada,
nii määratud see juba algusest.
Kuid kuidas sinu rada, tead sa seda,
kas järgned päevale ta valguses?
Ma vahel mõtlen: „Kui öö ei saakski otsa,
kui ei teretaks mind iial päiksetõus.
Ei saakski näha loojangut nii ehtsat
siin maisel pinnal oleks lihtsalt kaos.“
Me Looja targasti kõik seadnud,
niikaua kuni Tema armus püsib maa,
ka sinu teed Ta ammu ette teadnud,
kas soovid kindlalt Temaga sel astuda.
Et kui kõik maine ükskord lõpeb ära,
sul oleks lootust oma Loojat kohata
ja avali su ette laotuks taevavärav,
kus rõõmustada võid ka koidu-ehata.
Meil on praegu raske ette kujutada, kuidas võiks elu välja näha „koidu-ehata“, kui n-ö hommikuinimesed ei näeks enam puhkevat päeva, kastepiiskasid rohus, valguse võitu pimeduse üle ning õhtuinimesed ei näeks merre loojuva päikese peegeldust vaikseks jäänud veel ja malbet loojanguvalgust. Teisalt seostub koit tihti alguse ning sünniga, loojang aga lõpu ja surmaga ja seda kõike ju taevas ei ole. Hea on siiski teada, et öö saab otsa, mis sellest, et me kaotame päikesetõusud, otsa saavad ka meie mureööd ja hingeööd, kuhu valgus ei paista ja suur hommik koos meie Päästja tulekuga aus lõpetab kõik vaeva, valu, haigused ja hädad.
Süda võib anda, süda võib võtta,
süda võib tunded endasse matta,
süda saab südamest südamesse
jagada, panustada armastusse.
Süda võib olla siiras, puhas ja aus,
süda võib määrduda himude kaos,
süda võib tunda, mis hea on ja mitte,
ava oma süda suure Meistri ette,
sest üksnes Temal on teada, mis seis
on hetkel meie varjatud südameis.
Kahe järgmise luuletuse autor on Mirje Vähi, kes juhatab meid risti juurde, kust algab iga kristlaseks olemise tee, kuhu me kõik oma koormad saame maha panna ja kust Temaga edasi minna. Tema tähevalgusena juhtimas öötaevas, et me sihti ei kaotaks, Tema päikesena valgustamas päeva ja Tema tuletornina valgustamas pilvist ja tormist ööd. Ka meie elutormides ja murepilvedes ei saa Tema valgust miski kustutada, sest Ta on maailma valgus. Küll aga võime meie oma teed otsides valgusele selja pöörata ja varjudes oma teed astuda. Eesti vanima ja seni veel töötava tuletorni, Kõpu tuletorni kohta räägitakse, et selle töös hoidmise eest vastutama pidanud Hiiumaa mõisnik Ungern-Sternberg olevat tormistel öödel jätnud tuletorni tippu tule süütamata ning siis sõitsid laevad Hiiu madalale, kuhu siis mõisnik saatis oma mehed tormis kannatanud laevadelt meresaaki tooma. Meie Tuletorn põleb, see on tuli, mis meie südames põleb ja ärme laseme selle maailma tuledel sellest üle särada.
Põlvili Su risti alla langen põrmu ma.
Rahu minu hinge kalla, koormast vabasta.
Jää mu juurde igal tunnil, isegi kui salgan Sind,
Püha Vaim, et jälle sunniks pöörduma Su poole mind.
Ära jäta mind sel hetkel, kui on raske minu meel.
Palun, maisel eluretkel saada mind Sa veel ja veel.
Ole mulle Täht ja Päike, Tuletorn kesk sünget ööd,
et ei kardaks tormi, äikest, tule õnnista mu tööd.
Uue aasta teele kaasa palun, Jeesus, Sind.
Minu samme ikka valva, toeta rännul mind.
Sinu juures tahan olla igal päeval ma,
raskustes ja elumures kannad mind siis Sa.
Lootuses nii lähme teele Jeesusega koos.
Varjudesse igal päeval Tema valgust koob.
Igaviku kodu särab silme ees siis meil,
Temaga koos kergem käia elu muldseil teil.
Keegi on ütelnud, et just enne koitu on öö kõige pimedam. Mõnikord keerulistes olukordades või ahastuse hetkedel tundub meile, et see meie sisemine hinge öö ei lähegi mööda. Hea sõnum on see, et päike tõuseb jälle, tõuseb iga päev, isegi siis kui on pilvine. Päike tõuseb ühel päeval, et mitte enam loojuda. Õigupoolest polegi see siis enam see meie päris päike, vaid Õigusepäike. Piiblist loeme: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all! Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad!“ (Malakia 3:20) Mina linnainimesena ei ole näinud, kuidas nuumvasikad kepsu löövad, aga igatahes on meil kõigil võimalik seda kogeda „kodus, kus on lõputu päev“.
Tee nii pikk, nii lõputu ees,
kestab öö, hommik kaugel on veel.
Tähitu öö, kõrgel pilvede ränd,
üle taeva öölinnu lend.
Äkki lööb särama päikesekiir,
kaob öö must hirmutav tiib.
Valgusejoad üle taeva ja maa,
rõõmu ja elu toob päev meile taas.
Nõnda me elu, nõnda me ränd.
Läbi öö, läbi päeva kestab me lend.
Tähtede poole, ära siit
unistus igal hetkel meid viib.
Koju, sinna, kus lõputu päev.
koju igatsen, Jeesust seal näen.
Rahus ja rõõmus seal hingata saab
rahutu hing, kes kodus on taas.
Täna, kui me ootame selle suure lõputu rõõmupäeva algust, koitu meie Õnnistegija ilmumisega taevapilvedel, laseme Temal meie ususamme kinnitada, hoiame Temaga ühendust Piibli, palve ja tunnistamise kaudu, teeme Temaga oma usukogemusi ja kinnitame enda kõrval astujaid. Siin on minu kogemus, millega me sooviksin kinnitada iga usuteel astujat.
Palvesõnad mu huultelt
veel ei jahtuda jõua,
juba Sa armuga tuled,
juba sa aitama jõuad.
Juba Su rahu, kui jõgi
täidab mu rahutuse
ja iga mu hinge tõbi
Sinus leidnud on lahenduse.
Juba su rõõm ebamaine
täidab kõik hinge kambrid,
minema pühib kõik pained
ja mind taevase õliga salvib.
Kuidas küll vaikida võiksin,
kui hing tahab hõisata!
Kuidas Sind tänada võiksin,
et oled nii lähedal!
