Palve, mis kannab kogudust
Avaldatud 12.9.2026, autor Aleksandr Tsugai
"Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!““ Jesaja 6:8
Palve ja osadus Jumalaga on alati olnud osa minu igapäevaelust. See ei tähenda, et ma iga päev tingimata täidan kindlaid palverituaale, vaid ma pöördun Jumala poole vabalt – imetluse, kahetsuse, tänu või palvega enda ja teiste inimeste eest. Palve on osadus Jumalaga. Palve ei ole mulle kunagi olnud koormav, sest osadus võib olla erinev – see sõltub meeleolust, enesetundest ja olukorrast. Nii nagu inimestevaheline suhtlus, ei pea ka osadus Jumalaga olema katkematu; selles võivad olla pausid, kuid see ei tähenda, et soov osaduse järele muutuks väiksemaks. Meeldiv osadus on minu jaoks elav, loomulik, sundimatu ja – mis kõige olulisem – siiras.
Meeldiv osadus on minu jaoks elav, loomulik, sundimatu ja – mis kõige olulisem – siiras.
Osadust Jumalaga õppisin ma juba enne oma ristimist, rohkem kui kümme aastat tagasi. Selle aja jooksul olen Jumala kohta palju õppinud, kuid kõige olulisem teadmine on see, et Ta on armastav ja kõikvõimas. Osadus Jumalaga ei ole ainult isiklik, vaid võib olla ka ühine. Ühel hetkel sattus minu kätte S. Joseph Kidderi raamat „The Big Four: Secrets to a Thriving Church Family“ (suur nelik: saladused, mis viivad elujõulise kogudusepereni). See raamat avas mulle uue vaatenurga nii isiklikule kui ka koguduslikule palvele. Autor kirjutab, et palve on tõenäoliselt olemas igas koguduses, kuid ta jagab kogudused kolme kategooriasse.
Kogudus ilma palveta – sellises koguduses võivad toimuda iganädalased palvekoosolekud ning palved võivad kõlada jumalateenistuse alguses ja lõpus, kuid neid palveid tehakse pigem formaalselt, kohustusest, sest nii näeb ette jumalateenistuse kava.
Unistan sellest, et kogu meie liidust saaks kogukond, mida kannab palve.
Kogudus palvega – selline kogudus pöörab osadusele Jumalaga rohkem tähelepanu. Seal võib olla isegi palve tööharu või palvegrupp, kuhu on määratud kindlad inimesed. Ometi palvetavad paljud liikmed ise vähe, sest nad teavad, et keegi teine teeb seda nende eest.
Kogudus, mida kannab palve – see kogudus võtab palvet ja Püha Vaimu väge äärmiselt tõsiselt ning asetab palve kogu oma tegevuse keskmesse. „Kogudus ei pöördu Jumala poole üksnes iga koosoleku alguses ja lõpus, vaid hoolitseb selle eest, et kogu tema tegevus oleks läbi imbunud palve lõhnast ja Püha Vaimu väest. /…/ Nii muutub kogudus palvemajaks.“ Sellises koguduses muutuvad isegi juhatuse koosolekud palvekoosolekuteks.
Autor kirjutab, et oma arvukate reiside jooksul on ta täheldanud järgmist: umbes 80% adventkogudustest peab end teise (kogudus palvega) kategooriasse kuuluvaks, 15% tunnistab ausalt, et nad kuuluvad kategooriasse kogudus ilma palveta, ja ainult 5% ütleb, et nende kogudus on kogudus, mida kannab palve.
Ei ole raske arvata, millised neist kogudustest kogevad regulaarset kasvu, seisavad harvem silmitsi sisemiste konfliktidega, kus on kõrge teenimismotivatsioon ning kus osatakse mõelda teiste inimeste vajadustele ja päästmisele.
See artikkel ei oleks siiras, kui ma ei tunnistaks, et unistan sellest, et kogu meie liidust saaks kogukond, mida kannab palve. Ometi näen sageli, et kui jutt läheb millestki enamast kui lihtsalt ametlikust ja kohustuslikust palvest, ilmneb ebamugavus, oskamatus, valmisoleku puudumine või isegi vastumeelsus. Sageli muutub ettepanek veeta palves rohkem aega või kaasata rohkem inimesi väljakutseks, mis viib meid mugavustsoonist välja. Miks? Võib-olla sellepärast, et me pole harjunud, meid pole õpetatud jne.
Olen tänulik oma kolleegidele, kes alati, kui võimalus avaneb, on valmis ühinema vabatahtlikel palvekohtumistel.
Olen tänulik oma kolleegidele, kes alati, kui võimalus avaneb, on valmis ühinema vabatahtlikel palvekohtumistel. Juba üle aasta koguneme kord kuus, et palvetada mitte ainult oma isiklike vajaduste eest, vaid ka kõigi koguduste ning nende inimeste eest, kes juba kuuluvad kogudusse või kes alles tulevikus sellega liituvad. Peagi lõpetame oma vabatahtlike palvekoosolekutega ringi nende linnade ümber, kus meil on kogudus, väikekogudus või grupp. Pärast seda hakkame külastama linnu ja asulaid, kus adventkogudusel veel püsivat kohalolekut ei ole.
Kuid ma tean, et mitte ainult liidu töötajad ei igatse siirast ja pühendunud osadust Jumalaga. Ma tean, et seda võid soovida ka sina, kallis lugeja. Seepärast alustame sinu palvetoetusel peagi palvekoosolekute korraldamist kõigile koguduseliikmetele – igaühele, kes mõistab ja tunneb palve väge, igaühele, kes tunneb Jumalat kui armastavat ja kõikvõimsat.
Kallis sõber, igaüks meist võib vaadata tagasi ja mõelda, kui palju aastaid on juba elatud, kui palju on selle aja jooksul saavutatud – ja samas mõista, kui vähe saame endaga kaasa võtta, kui meie päevad siin maa peal lõpevad. Ühes võime olla täiesti kindlad: iga inimene, kes leiab pääste tänu meie pingutustele ja püsivatele palvetele, on tänulik teenimatu igavese elu eest armastuses ja kõigekõrgema Jumala ligiolus.
Sinu palvel on vägi! Ühendatud palve kannab endas veel suuremat jõudu. Ja kogudus, mida kannab palve, saab perekonnaks, kes suunab oma pilgu pidevatelt ja sageli lahendamatutelt probleemidelt uutele võimalustele ja regulaarsele kasvule. Selle perekonna osa võid olla ka sina. Just sellises peres kasvavad inimesed, kes ütlevad: „Vaata, siin ma olen, läkita mind."
.jpg)
