Huvitaval kombel kipun teatud mustrit kordama:
tõusud ja mõõnad vahelduvad tasandikega.
Olen aru saanud, et igal inimesel on oma muster.
Aeg-ajalt tunnen, kuidas Isa justkui tõs-
tab mind hetkeks välja ning lubab kõike
eemalt vaadata. Sellistel hetkedel kõne-
tab Ta mind vahel muusika kaudu.
Siinkohal jagan sinuga, armas lugeja,
laulu, mille kaudu Ta mind tihti toidab.
Kui ma seisan (T. Lige)
Hommikul, kui tõuseb päike, uus on sinu arm.
Öös on rohkem valgust kui vaid öine kuu.
Tean, et miski hoiab keset tuult ja torme mind –
see on Sinu arm ja Sinu armastus.
Kui ma seisan, siis seista ma saan Sinu tõotustel
ja kui kukun, siis kukkuda ma võin,
Jumal, Su kätele.
Kui ma laulan, siis rõõmust,
mis Sa panid mu südame.
Ja kui nutan, siis vaid sellest,
et kodu ootab veel ees.
On armastust, mis rohkem kui üks tunne vaid.
Ja on muusikat, mis on kõrgem kui üks laul.
Kõik maine muutub väikeseks,
kui olen näind, Jumal, Sinu suurust ja su au.
Kuid kui ma seisan…
On väljal rohkem tantsu kui vaid tuuleiil.
On lainte laulust kõlavam veel see,
kui taevas puudutab me südameid
õrnemalt, kui keegi seda teeb.
Kuid kui ma seisan…
Need sõnad on palsam minu hingele ning Isa teab seda. Tema oskab täiuslikult kasta ja üles ehitada seda, mis on minu oskamatusest purunenud. Ikka ja jälle tõstab Ta minu pilgu maiselt taevasele, sest Temas üksi on meie tulevik ja lootus.
Jagan üht kogemust, milles väljendub meie Isa tingimusteta armastus minu mustris. Isa on viimastel aegadel juhtinud mu tähelepanu ühele mu katkisele mustrile. Nimelt olen reedeõhtuti olnud tööl, kui päike on juba loojunud. Kuidas ma selleni jõudsin? Ikka tasapisi, sujuvalt minut minuti järel ära andes, märkamata, kui ühel hetkel olin selles nii sügavalt sees, et inimliku loogikaga vaadates tundus sellest välja ronimine keeruline. Kuid Jumal, meie Isa, ei jätnud mind sinna äratundmisele järgnenud lootusetuse ja haletsuse sisse, sest Ta on tingimusteta Armastus.
Ikka ja jälle tõstab Ta minu pilgu maiselt üles taevasele, sest Temas üksi on meie tulevik ja lootus.
Aasta tagasi vahetasin töökohta ja palusin Isalt, et Ta annaks just selle, mis on Tema plaanis. Jõudsin kohta, kus ma täna olen – lasteaeda. Töövestlustel palus Isa mind tunnistada hingamispäevast, sest vajasin talveperioodil reedeti enne päikeseloojangut lõppevat tööaega. Seega pani Ta mulle juba eelmisel talvel südamele rääkida kolleegidega, et saaksin reedese tööpäeva lühemaks. Püüdsin igal nädalal sõlmida ühekordseid kokkuleppeid, kuid ei rääkinud põhjustest ega kogu talveperioodist. Sel aastal pani Isa mulle tugevalt südamele, et Tal on valus vaadata, kuidas ennast sügavale mudasse kinni kaevan, kui ei julge Teda selles olukorras usaldada. Võtsin südame rindu ja pidasin Isaga nõu, mida ja kuidas rääkida. Rääkisingi töökaaslasega, kellega on vaja reedesed tööajad paika panna. Ta mõtles päevakese ja oli nõus, ilma ühegi etteheiteta. Pakkus välja, et talvisel perioodil saan igal reedel vaba päeva senise liikuva päeva asemel. „Vau, kas nii vähe oligi vaja? Lihtsalt suu lahti teha ja küsida?“ mõtlesin. Selle äratundmise juures tundsin häbi ja tänulikkust Isa ees, kes on ja oli ka selles olukorras minuga nii helde. Ma polnud seda ära teeninud, sest tegin Talle usaldamatusega haiget, kuid taas – olukorras, kus olen inimestelt harjunud noomida saama, sain Isalt armsa kallistuse. Mõtlesin: Isa, anna andeks, et ma ei usaldanud Sind ega pidanud seda vestlust juba esimesel korral, kui palusid mul seda teha. Anna andeks, et astusin Sinu turvalisest piirist üle, rikkudes neljandat käsku. Asendasin Sinu armastamise ja usaldamise tööarmastusega ega püüdnudki hingamispäeva vabaks küsida.
Isa pani mulle tugevalt südamele, et Tal on valus vaadata, kuidas ennast sügavale mudasse kinni kaevan, kui ei julge Teda selles olukorras usaldada.
Selles dialoogis andis Isa mulle Psalm 34 ja 119: „Kartke Issandat, teie, tema pühad! Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust… Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Seadus su huultelt on mulle kallim kui tuhanded kulda ja hõbedat.“ (34:10, 18; 119:72)
Isa tuletas mulle meelde, et olen mõttes enda uskliku sõbranna üle hingamispäeva eiramise pärast kohut mõistnud, nähes pindu tema silmas, aga endal on palk silmas. Nii kahju, et ma ei kuulanud varem Isa kutset tulla meeleparandusele. Tänan Isa, et saan Tema käe kõrval julguses ja usalduses edasi astuda.
Isa teab alati, kus ja millal vajame konkreetsust ja kus sulatavat soojust.
Teisel hommikul oli olukord, kus Isa kutsus mind ärkama tavapärasest varem, et veeta Temaga kiirustamata kvaliteetaega nagu varasematel aegadel. Varem olid imelised ajad, kui ärkasin Isa äratuse peale, olles nii tuliselt janune, et isegi unevajadus oli teisejärguline. Sel hommikul Ta meenutas mulle seda. Isa äratas mind täpselt sellisel kellaajal nagu vanasti. Mõtlesin ja kaalusin unise peaga, kas ärgata või lükata äratust edasi. Seepeale meenutas Isa mulle: Eve, kas mäletad, kuidas Jeesus küsis Peetruselt kolm korda, kas ta armastab Teda? Lõpus ütles Jeesus Peetrusele, kes oli vastanud, et armastab: toida mu tallesid, hoia mu lambaid kui karjane. Sööda mu lambaid.
Meil igaühel on oma tõusud ja mõõnad, mis vahelduvad tasandikega.
Kogesin sel hommikul, kuidas Isa küsis minult seda sama. Inimliku loogikaga tahtsin Talle tuliselt jaatavalt vastata nagu Peetrus, kuid Isa pani mulle sõrme suule, öeldes: „Eve, kui sa ütled, et armastad mind, siis sa tahad alati valida tulla, kui armastatu kutsub. Vastates jah, valid tegude kaudu armastust kinnitada. Tühine on öelda, et ma armastan sind, Isa, kui keeldud seda tegudega kinnitamast. Armastus ilma tegudeta on tühine.“
Tänasin, et Jumal kutsus mind armastuses meeleparandusele. Tema näitas mulle oma armastuse avarust ja täiuslikkust, noomides juure sügavuselt ülespoole, südame sügavusest väljapoole. Isa oskab alati noomida nii parasjagu õrnalt, mitte kõrvetava kuumusega, vaid sulatava soojusega. See eristab Teda inimestest. Isa teab alati, kus ja millal vajame konkreetsust ja kus sulatavat soojust.
Aitäh Isale, kes kutsus mind astuma välja sellest elurattast, mis keerleb pöörase kiirusega, et võtta aega näha ja kuulda Teda. Aitäh Talle, et isegi siis, kui minu silmad on häbi täis, kutsub Ta meid julgusega armu aujärje ette.
Pühakirjas on lugu Sakariasest, kes kaotas üheksaks kuuks rääkimisvõime, sest ta kahtles Jumala sõnades (Lk 1). Isa sekkus tema ellu, et säästa ja elustada suurt hulka rahvast ning teda ennast samuti igaveseks eluks.
Jah, võime uhkusega nimetada end taevase Isa lasteks, sest Tema kannab meid läbi kõrvetavast tulekuumusest, hoides meid ustavalt oma kätel. Leegid ei kõrveta ning me ei upu isegi jõgedest läbi käies, sest Tema on ustav, olles meie kõrval. Isa meenutas minule armsalt hetki, kui olen tundmatusse astudes vajanud Tema armastavat kandmist ning oleme alati koos kõigest võitjana välja tulnud.
Aitäh Temale, kes kutsub meid alati esmalt tooma põletusohver Temale, enne kui tuleme midagi endale küsima. Seda õpetas Ta mulle, andes jõu, aja ja vahendid, et teenida teisi. Isa teab, et me kasutame Tema antud vabadust erinevates olukordades erinevalt, mõnikord Teda usaldades ja teinekord mitte. Sellegipoolest usaldab Ta valiku meile.
Muidugi naudib saatan meie seljakoti täitmist iga lisakohustusega, et meid Isast eemale ahvatleda.
Andesta, Isa, et olen küsinud Sinult, uskmatuna, suuri ande, toomata väiksemaidki põletusohvriks. Jah, ma tean, et ükski euro mu käes pole midagi väärt, ükski sõna mu suus ei kanna endas väge, ükski tegu, mida teen, ei kanna head vilja, kui see pole tehtud Sinus. Asjata püüdsin joosta võidujooksu ilma Isata. Lubasin argipäeva pöörasel rattal ennast kaasa haarata. Ma ei teinud sellelt maha astumiseks kindlat otsust, kuigi Isa sirutas korduvalt mulle selleks käe. Muidugi naudib saatan meie seljakoti täitmist iga lisakohustusega. Peaasi et ahvatleda meid Isast eemale, võimalikult märkamatult ja võimalikult kaugele, et meile siis lootusetut tagasiteed sisendada. Ta on ja jääb valede isaks (Jh 8:44). Ta sisendab meile ärevust ja hirmu, meelitades meid Jumala asemel uskuma ennast. Õnneks pakub Isa meile igal hommikul enda väljasirutatud käega vaimulikku sõjavarustust. Kristuse õiguse soomusrüült voolavad saatana valed maha nagu hane seljast vesi.
Meil igaühel on oma tõusud ja mõõnad, mis vahelduvad tasandikega. Kõige selle keskel on imeline teada, et Isa on alati meie kõrval, justnagu tsiteeritud laulus: Kui ma seisan, siis seista ma saan sinu tõotustel, ja kui kukun, siis kukkuda ma võin, Jumal, Su kätele. Kui ma laulan, siis rõõmust, mis Sa panid mu südame. Ja kui nutan, siis vaid sellest, et kodu ootab veel ees.
Usk on me võidujõud, igas olukorras.
