Kuidas kasutan oma isiklikku aega Jumala seltsis?
Kas teen seda järjepidevalt?
Kas sellest ajast on kasu? Need on vaid mõned küsimused, mis aitavad meil saada ülevaate sellest, kuidas Jumalaga aega veedame. Temaga vestlemine peaks kuuluma iga kristlase päeva, kuid mis saab siis, kui see on muutunud lihtsalt kohustuseks, mis on vaja päev-päevalt kaelast ära saada? Selline rutiinne silmadega Piibli lehtedelt üle jooksmine ja pähekulunud palvemantra lugemine ei ole tore. Tunnistan – olen seda teinud. Sellest, mis pidi olema minu isiklik aeg Jumalaga, sai harjumus, kus Jumal oli tagaplaanile lükatud. Eesmärk oli järjekordse peatüki lugemine ja ehk ka mõne tähtsamana tundunud salmi allajoonimine. Tolleaegsest palvetamisest ega kahepoolsest suhtlusest pole mõtet kirjutada – seda lihtsalt polnud. Olid vaid harjumuseks saanud sõnade järjekord: „Aitäh uue päeva eest; hoia kurja eest; oled parim“ jne. Ühel hetkel sain isegi aru, kui ammendunud sellest kõigest olin. Et rutiinist välja murda, tuli muuta meetodit.
Sellest, mis pidi olema minu isiklik aeg Jumalaga, sai harjumus, kus Jumal oli tagaplaanile lükatud.
Enne veel, armas lugeja, kui asume rutiinist põgenemise erinevate võimaluste juurde, teen juttu sellest, mida tähendab minu jaoks isiklik pühendumine. See on kristlase teadlik ja sihipärane otsus elada kooskõlas Jumala tahtega, järgides Jeesuse õpetusi. See hõlmab nii sisemist hoiakut kui ka väliseid praktikaid, mille kaudu inimene kasvab usus, armastuses ja kuulekuses Jumalale. Kes oleks selle kõige õpetamiseks veel parem kui Jumal ise! Temalt saame tarkuse, ligimesearmastuse, enesevalitsuse ja meeleparanduse, et teha koguduse- ja misjonitööd, lugeda Sõna ja palvetada. Kõik, mida vajame Talle pühendumiseks ja Tema teenimiseks, tuleb Temalt.
Teema, millest kirjutan, on piiritult lai ja mõtteid omajagu, ent selle hoomamiseks jätkan vaid kahe olulise teemaga: Piibli lugemine ja palvetamine, sest need on kaks sammast, millele on rajatud sinu ja Isa vaheline suhe. Meetodid, millest lähemalt kirjutan, on võimalus harjumusse värsket sädet tuua. Saan sulle soovitada ainult seda, mida olen ise praktiseerinud.
Piibli lugemine
Milleks üldse Piiblit lugeda, kui seda saab igal hingamispäeval kirikus kuulata? Aga miks ma peaks üldse sellele oma niigi kiiresti kaduvat aega kulutama, mul ei jää siis oma toimetusteks üldse aega? Usun, et oled selliseid ja teisigi küsimusi endale esitanud. Mina olen. Sellele aitab vastata lõik „Ajastute igatsusest“: „Nii nagu toit kinnitab meie füüsilist elu, nii kinnitab Jumala Sõna meie vaimulikku elu. Iga inimene peab isiklikult saama elu Jumala Sõnast. Nii nagu igaüks meist peab sööma, et omastada toitaineid, nii peab igaüks meist omastama Sõna. Me ei saa seda omastada ühegi teise inimese kaudu. Meil endal tuleb tõsiselt Piiblisse süveneda ning paluda Jumalalt Püha Vaimu abi, et me Sõna mõistaksime. Meil tuleb uurida seda salm salmi haaval, et jõuda selgusele, millise mõtte on Jumal pannud sellesse salmi minu jaoks. Meil tuleb omastada see mõte, et me teaksime „mida ütleb Issand“.“ (White, 1898)
Erinevatest viisidest rääkides ei saa üle ega ümber vanast heast õppetükist.
Piibli lugemine ei ole lihtsalt raamatu lugemine. Jumal on sinna meie jaoks kirja pannud kõik maiseks ja igaveseks eluks vajaliku ning muud avastamist veel pealekauba. Oli aeg, mil lugesin seda kui kohustuslikku kirjandust, eesmärgiga see läbi saada. Tajusin selle juures midagi veidrat – lugemine oli kurnav. Sõnad, mis pidid andma elu ja jõudu, väsitasid ja olid mõistmatud. Rutiin hakkas minu üle võimust saama. Midagi pidi muutuma. Lugemine pidi saama mõtestatud tegevuseks. Selleks hakkasin küsima nii Jumalalt kui endalt kolme küsimust: 1) mida see ütleb Jumala kohta; 2) mida see ütleb minu kohta; 3) mida Jumal kutsub mind tegema. Ja ennäe, Raamatust sai täiesti teine teos. Sõnad moodustasid arusaadavaid lauseid ja iga läbitud peatükk innustas uurima järgmist. Pole kordagi ette tulnud, et kui olen need kolm küsimust Jumalale esitanud, oleks mõni neist vastuseta jäänud. Ei, Ta vastab alati ja õpetab ka midagi uut. Nii et, mu sõber, küsi sinagi Temalt juhatust ja kuula avatud südamega, mida Ta sulle vastab!
Erinevatest viisidest rääkides ei saa üle ega ümber vanast heast õppetükist. Juba väiksena vaatasin ja kuulasin kirikus, kuidas täiskasvanud õppetüki teemadel kirglikke arutelusid maha pidasid. Mõtlesin siis, kas kõik suured inimesed peavad seda vihikut täitma, et Piiblist paremini aru saada. Nüüd, täiskasvanuna saan vastata, et ei pea, aga võiks ikka. See aitab usku ja Sõna mõista uues valguses, see aitab loetu paremini meelde jätta. Kuigi praeguseks küll koolitee lõpetanuna, kisub kukal endiselt krampi sõna ÕPPEtükk peale. Siiski ei ole see nagu tüüpiline töövihik, mis on täis tüütuid ülesandeid. Küsimustele, mis on vastava teema kohta esitatud, ei ole õigeid ega valesid vastuseid, on vaid need, mille Jumal sulle pähe toob (kui sa muidugi lased Tal ennast juhtida). Erinevalt minust, kes täidab õppetükki vahelduva eduga, meeldib minu emmele see väga. Päev ei funktsioneeri õigesti, kui tema hommik pole veedetud Jumala, Piibli ja õppetüki seltsis.
Olen läbinud ka piibliaasta ja paralleelselt sellega pidanud piiblipäevikut. Piibliaasta flaier andis konkreetse päevakava, mida järgides sai Piibel hõlpsasti läbi loetud. Muidugi oli neid päevi, mil ma Raamatut kätte ei võtnud, aga siis tuli järgmisel päeval mõni peatükk rohkem lugeda. Päeviku pidamine aitas mõtted loetu kohta läbi töötada. Panin kirja piiblisalmi ja seejärel rida mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Mitu aastat hiljem päevikut sirvides üllatusin, kui teistmoodi ma tol ajal mõtlesin või kirjakohast aru sain. See aitab näha oma arusaamiste ja usu arengut.
On päevi, mil vajan eriti Jumalat ja tuge Tema Sõnast. Siis tahaks kohe kõik salmid koos nende väega enda ümber mässida ja Isa kaissu pugeda. Vaimselt see ka õnnestub. Võtan lahti kirjakoha, mille tean rääkivat Jumala võimsusest, hoolimisest, ja loen seda peatükki kümme korda. Esimestel kordadel on tekst sama, tean juba enne lugemist, millest juttu tuleb. Mitte midagi uut. Aga juba viiendal-kuuendal korral täheldan loetu sõnumis midagi uut. Hakkan taipama sügavamat mõtet. Seitsmendal-kaheksandal lugemisel muutun ise koos kirjakoha sisuga – mina alandlikumaks, Sõna võimsamaks. Üheksas-kümnes kord olen kogu südame ja pisaratega täielikult Jumala embuses. Esimese ja kümnenda lugemise vahel on Jumal ennast ilmutanud määratul moel – kogu Tema olemus saab ilmsiks ja tajutavaks. Raske on kirjeldada, mis sel ajal hinges toimub. Pead seda ise kogema.
Päev ei funktsioneeri õigesti, kui tema hommik pole veedetud Jumala, Piibli ja õppetüki seltsis.
Tänaseks uurin raamatute Raamatut juba mitmendat viisi. Loen läbi ühe alapeatüki ja seejärel salmhaaval kõik selle paralleelsalmid. See võtab omajagu aega ja viitsimist, aga seni on see minu lemmikmeetod. Jumal on seeläbi õpetanud asju, millest mul polnud aimugi. Eriti aga Tema enda ja maailma aegade kohta, kui tihedalt on kõik Piibli raamatud, tegelased, tegevused Vanast Testamendist Uue Testamendi lõpuni omavahel tegelikult seotud. Mõnikord sirvin lisaks veel Piibli kommentaare, mis lisavad teemale nii mõndagi huvitavat.
Piibliaasta flaier andis konkreetse päevakava, mida järgides sai Piibel hõlpsasti läbi loetud.
On olukordi, kus Piiblit pole alati käepärast, kui seda vaja on. Sellist situatsiooni saab tunduvalt leevendada salmide päheõppimisega. Nende meeldejätmisel on võlu. Mis on meeltesse talletatud, teeb pesa ka südamesse. Mida enam me ennast Sõnaga täidame, seda enam hakkame selles elama ja mõtlema. Seda ütleb meile ka Luuka 6:45: „Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda.“ Jeesuski kutsus meid elama Jumala vääriliselt, aga kuidas me saame seda teha, kui me ei lase Tema Sõnal endas elada.
Palve
Seda, kuidas palvetada ja Jumalaga suhelda, tead isegi. Selles pole midagi keerulist. Palvetamine on meile hea. Vähe sellest, et siis räägid sa kõige Loojaga, muudab see ka sinu aju. Dr Caroline Leaf (kristlasest neuroteadlane) on oma raamatus „Switch on your brain“ (Lülita oma aju sisse) kirjeldanud uuringut palvetamisest. Selles selgus, et kui palvetada iga päev keskendunult vähemalt 12 minutit ja nii kaheksa nädalat, võib aju muutuda nii palju, et seda on näha isegi MRT-lt. Nii
dr Leaf (2005) kui dr Andrew Newberg jt (2003) on oma sarnastes uuringutes täheldanud, et palvetamine, sihipärane mõtlemine Jumala tõe üle aktiveerib ajupiirkondi, mis on seotud empaatia, eneseteadvuse ja (jumalike) kogemustega ning vähendab ärevusega seotud piirkondade aktiivsust. Miks mitte teha ka enda peal katset, kus iga päev oled palves vähemalt 12 minutit ja vaatad, mis muutusi märkad kaheksa nädala pärast.
Kui vajan „kambri“ aega, otsin koha, kus saan olla teistest eraldatud, et palvetada oma Isa poole.
On igati loomulik, et palvetame päev-päevalt samade asjade pärast ja sellest tulenevalt võib suhtlusest Jumalaga saada soovinimekirja esitamine: kaitse meid ka täna, palun anna oma tarkust ja palun ole minuga tööl, palun…, palun…, palun... Aamen! Jumalalt midagi paluda pole halb, aga kui palvetada päheõpitut, ise mõtlemata, mida sa tegelikult palud, on asi kreenis. Jumal teab isegi meie vajadusi ja meil ei ole mõtet Talle seda iga päev ühtviisi korrutada. Selle aasta noortelaagris andis külalispastor Mikael Takamaa nõu, kuidas pähekulunud palvet värskendada. Selleks kasuta palvetamisel mõnd murret või teist keelt. Sa lihtsalt oled sunnitud ennast teisiti väljendama ja mõtlema, mida sa tegelikult Jumalale räägid.
Pean ausalt tunnistama, et on olnud aeg, mil igasugune Jumala poole pöördumine oli mulle vastumeelt. Julgen öelda, et isegi vastik. Kuid miskipärast ei olnud sel perioodil ühtegi õhtut, mil ma ei oleks peast lugenud meie Isa palvet. Kui sul on vähegi mälu, siis ma julgustan sind Piiblis leiduvaid palveid pähe õppima ja neid ka mõtestama. Sa ei tea kunagi, millisest eluolust need võivad sind läbi kanda. Kui endal lõpevad sõnad otsa, siis saad alati toetuda Tema sõnadele.
Pärast päästetud saamist ei olnud mul harjumust palvetada rohkem kui enne magama jäämist, lisada personaalsem osa meie Isa palvele. Lõpuks sai see endalegi tüütuks, sest vajadus Jumalaga südamest-südamesse rääkimise järele kasvas.
Hakkasin Piiblist otsima, kuidas teisiti palvetada, ja peatusin salmil Matteuse 6:6: „Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ Sellele toetudes muutsin palvetamise keskkonda ja stiili. Esialgu lukustasin end vannituppa, sest seal ei olnud igasugust nodi, mis tähelepanu endale võtaks. Kuid see aeg jäi lühikeseks, sest ma ei ela üksi ja teised tahavad ka seda ruumi kasutada. Oma tuba ma lukustada ei saanud, sest jagasin seda õega, ja kassile ei meeldinud samuti kinnise ukse taga näuguda. Mõistsin, et salmis nimetatud kamber ei tähenda alati oma tuba. Sinu kambriks võib olla ka puhkeruum, kabinet, klassiruum, auto, mis iganes. Põhiline, et saaksid seal olla Jumalaga kahekesi ilma häirivate faktoriteta. Nüüd tean, et kui vajan „kambri“ aega, otsin koha, kus saan olla teistest eraldatud, et palvetada oma Isa poole. See on alati väärt veedetud aeg.
1. Tessaloonika 5:17 on kirjas üleskutse palvetada lakkamatult. Selline palve aitab meil kogu päeva vältel Jumalaga ühenduses olla. Ta on meile nii lähedal, et meie palve kuulmiseks piisab vaid südame sosinast. Nii nagu hea sõbraga, piisab ühest sõnast ja kogu informatsioon on vahetatud. Ta igatseb, et me räägiksime Tema kui sõbraga, kui Isaga kogu päeva ja igast mõttest ja igast tundest. Jumalaga rääkimiseks ei ole ainult üht moodust – käed koos, põlvedel või seistes. Piiblis on palvetamiseks kirjas mitmeid viise ja seisundeid. Olgu selleks käed üles tõstetult (1Tm 2:8), näoli maas (Mt 26:39), meeleheites (1Sm 1:10,13), tänulaulus (Ap 16:25). Ta on igal ajal ja igas olukorras valmis suhtlema.
Piiblit lugedes ja palvetades küsi endalt, kas oled mõtte ja südamega asja juures.
Piiblit lugedes ja palvetades küsi endalt, kas oled mõtte ja südamega asja juures. Kui oled langenud negatiivse rutiini lõksu, siis parim viis sellest pääseda on võtta kasutusele uus meetod. Vaata ja katseta, mis on sulle kõige meelepärasem. Kõige selle juures ei tohi unustada Jumalat, kes sind nii väga armastab!
Leaf, C. (2005). Switch On Your Brain
Newberg, A., Pourdehnad, M., Alavi, A., d'Aquili, E. G. (2003). Cerebral blood flow during meditative prayer: preliminary findings and methodological issues. PMID: 14620252.
White, E. G. (1898). Kriis Galileas. „Ajastute igatsus” (lk 264).
