On varahommik. Päike on tõusnud. Mõnuled teki all teadmisega, et tahaks Piiblit lugeda. Kuid mõtted on juba eesootavate kohustuste küüsis ja varsti ongi pihus hoopis telefon. Uudised. Arvamused. Välkvideod. Igaüks räägib ja näitleb enesekindlalt. Igaüks teab, mis on tõde. Igaüks ütleb: „Kuula mind. Järgne sellele. Usu seda.“
Ja inimene skrollib edasi ning võib-olla mõtleb: keda ma siis usun? Kelle hääl on päriselt usaldusväärne? Ja siis, justkui sinu mõtteid lugedes, ongi silme ees järgmine lühivideo rohkem- või vähemtuntud suunamudijaga, kes on ülesandeks võtnud oma video kaudu kindlaks teha, kas see, mida temagi kuskilt internetiavarustest nägi, vastab ikka tõele.
Kui Jeesus õpetas, ei küsinud inimesed ainult seda, kas õpetus oli tõene, vaid uurisid ka seda, kes seda usub.
See ei ole ainult meie aja küsimus. See oli küsimus Jeesuse ajal. Kui Jeesus õpetas, ei küsinud inimesed ainult seda, kas õpetus oli tõene, vaid uurisid ka seda, kes seda usub. Johannese evangeeliumis küsisid variserid põlglikult: „Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud?“
Nagu tõde sõltuks sellest, mitu mõjukat inimest selle heaks kiidab. Nagu taeva hääl muutuks tugevamaks siis, kui selle taga on nimekad juhid.
Aga Jeesus ei ehitanud tõde inimeste autoriteedile. Ta ei öelnud: „Uskuge, sest tähtsad inimesed kinnitavad seda.“ Ta kutsus inimesi ise kuulama, ise otsima, ise tulema. Tema hääl ei vajanud inimlikku toetuskirja.
Täna on kiusatus sama. Ainult vorm on teine. Me ei pruugi öelda: „Kas mõni variser on seda uskunud?“ Aga me küsime: „Kas mõni pastor ütles nii? Kas see teoloog toetab seda? Kas see koguduse vend või õde arvab samamoodi? Kas enamus kogudusest mõtleb nii?“ Ja nõnda võib juhtuda, et me ei otsi enam esmalt Jumala häält, vaid inimeste kinnitust.
Ellen White kirjutab: „Saatan püüab pidevalt tõmmata tähelepanu Jumalalt inimesele. Ta juhib inimesi vaatama piiskoppide, pastorite ja teoloogiaprofessorite poole kui oma juhtide poole, selle asemel et ise Pühakirja uurida ja ise õppida.“ (Suur võitlus, lk 595)
See on oluline hoiatus. Sest inimene, kes ei õpi ise Jumalat kuulama, jääb alati sõltuvaks kellegi teise häälest. Ja see on ohtlik. Mitte sellepärast, et juhid oleksid rumalad või halvad, vaid sellepärast, et ükski inimene ei ole eksimatu.
Kujutlegem noort meest, kes läheb mägedesse matkama. Tal on taskus telefon, mille aku sai just tühjaks. Raja alguses kohtab ta kahte inimest. Üks ütleb: „Mine vasakule, see tee viib kiiremini kohale.“ Teine ütleb: „Ei, parem pööra paremale.“ Mõlemad räägivad veenvalt. Ta otsustab usaldada seda, kelle hääl tundub bassisem ja meeldivam. Mida ta aga kergeusklikuna ei tee? Ta ei kontrolli vastuolulisi suuniseid kaardiga, mis koti põhjas kortsumas.
Kummaline, kas pole? Kaart on tegelikult olemas, kuigi seal kõige põhjas. Ta valib edasise teekonna võõra hääle järgi… otse sohu.
Kas meie ei tee vahel sedasama? Jumal on andnud oma Sõna. Ta ei jätnud meid pimedusse. Ta ei öelnud: „Püüdke kuidagi inimeste arvamuste paljususe keskel ellu jääda.“ Ei. Ta andis meile Pühakirja, et me võiksime ise otsida, ise kaaluda, ise Püha Vaimu valgust ja juhatust paluda.
Ja nõnda võib juhtuda, et me ei otsi enam esmalt Jumala häält, vaid inimeste kinnitust.
See ei tähenda, et õpetajaid pole vaja. See ei tähenda, et koguduse juhid on tähtsusetud. Jumal kasutab ikka erinevate andidega inimesi ja omandatud haridust ning teadmisi, mille nimel nad on vaeva näinud. Ta kasutab jutlustajaid, õpetajaid, koguduseliikmeid ja sõpru. Kuid nende ülesanne ei ole saada meie südametunnistuse isandaks. Nende ülesanne on juhtida meid Jeesuse juurde, mitte siduda meid enda külge.
Tõeline vaimulik juht ei ütle: „Mis sa pärid, lihtsalt usu, mina tean.“ Hea vaimulik juhataja ütleb pigem: „Mine põlvita. Ava Piibel. Otsi Issandalt tarkust. Vaata, kas see on nõnda!“
Just sellepärast on Samaaria naise lugu nii kõnekas. Ta kohtus Jeesusega kaevul. See kohtumine muutis teda. Ta jooksis külla ja ütles: „Tulge vaadake!“ Ja alguses uskusid inimesed tema sõnade pärast. Aga nad ei jäänud sinna pidama. Nad läksid ise Jeesust kuulama. Ja siis nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast, sest me oleme ise kuulnud.“
See on küpse usu tunnus.
Mitte: „Ma usun, sest minu ema ja isa uskusid nii.“
Mitte: „Ma usun, sest minu pastor usub nii.“
Mitte: „Ma usun, sest nõnda on meie koguduses kombeks.“
Vaid: „Ma usun, sest ma olen ise mõistnud Jumala Sõna.“
Jumal kasutab ikka erinevate andidega inimesi ja omandatud haridust ning teadmisi, mille nimel nad on vaeva näinud.
Hea lugeja, võib-olla on just siin paljude vaimuliku elu nõrkus. Meil on laenatud usk. Meil on päritud arusaamised. Meil on üllad põhimõtted, õiged väljendid, tuttavad õpetused – aga kas meil on isiklik suhe Kristusega? Kas me prioriseerime neid vaikseid hetki, kus me ei vaata maailma, vaid Teda, kes on tark ja armas ja puhas ja püha – Issandat? Kas meil on sisemine veendumus, mis on palve ja Pühakirja lugemise vili?
Sest tuleb hetk, kus kellegi teise usk ei kanna sind. Tuleb katsumus, kus ema palved ei asenda sinu enda palvet. Tuleb kriis, kus pastori hääl ei vaigista sinu hirmu. Tuleb kiusatus, kus koguduse põhiõpetustega tuttav olemisest ei piisa võiduks. Siis jääb ainult küsimus: kas sina kuuled ja tunned Karjase häält?
Jeesus ütles, et Tema lambad tunnevad Tema häält. Mitte lihtsalt ei tunne õpetust Temast, vaid tunnevad Tema häält.
See tähendab, et meie lõplik autoriteet ei ole meie tunded, mitte enamuse arvamus ega ka karismaatiline sõnaosav juht. Meie autoriteet on Jeesus Kristus ise – Tema Sõna, Tema tõde, Tema kutse.
Võib-olla oled just sina see, kes on liiga kaua elanud teiste usust. Võib-olla oled sa usaldanud inimeste arvamusi rohkem kui Jumala tõotusi. Võib-olla oled sa ehitanud oma vaimuliku elu sellele, mida „öeldakse“, mitte sellele, mida Issand on öelnud. Siis on täna parim aeg tagasi allika juurde pöörduda.
Ava uuesti ja järjepidevalt Pühakiri. Mine uuesti ja järjepidevalt põlvili. Küsi uuesti ja järjepidevalt: „Issand, mida Sina ütled?“
Tuleb katsumus, kus ema palved ei asenda sinu enda palvet.
Adventpioneerid kogunesid pärast 1844. aasta Jeesuse mittetulemise suurt pettumust regulaarselt Hiram Edsoni heinaküüni. Nad olid palvetavad inimesed. Nad ei oodanud, et tõde neile lihtsalt kätte antakse. Nad uurisid Pühakirja. Nad arutasid. Nad palvetasid. Nad otsisid, kuni valgus tuli. Jah, prohvetliku anni kaudu kinnitati hiljem nende leitu. Kuid nad ei jätnud mõtlemist teiste hooleks. Nad otsisid ise. Nad jõudsid ise veendumuseni.
Võib-olla on meie aja ja kodude suurim vajadus uued Hiram Edsoni küünid.
Ja võib-olla vajame meiegi täna sedasama vaimu. Rohkem palvet. Vähem toetumist inimeste arvamustele. Rohkem Jumala Sõna uurimist. Võib-olla on meie aja ja kodude suurim vajadus uued Hiram Edsoni küünid. Paik, kus inimesed põlvitavad, avavad Piibli ja küsivad alandlikult: „Issand, mida Sina tahad mulle ja meile öelda?“
Aamen.