Jutlus on peetud 16. augustil 2025 terviselaagris Rõõmusaarel.
„Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall. See saab alguse Jumala ja Talle troonist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele.“ Ilm 22:1–2
Kuidas te tunnete, kuidas on see laager teie tervisele mõjunud? Kosutavalt? Mis täpsemalt on teile head teinud? Mõnus ilm? Liikumine? Ujumine? Saun? Rahulik uni kas siis kämpingumajakestes või peamaja toakestes? Head suhted? Sõbrad – nii uued kui vanad sõbrad? Jumala läheduse kogemine? Mitmekülgne maitsev toit? Kaunis keskkond looduses? Sookurgede kurluu, tuulemüha, päikesepaiste…
Kui ma mõtlen meie laagri teema peale „Terviklik tervis“, siis küsin ma endalt (ja miks ka mitte teilt), kus ja millega seoses võiks Piiblis leida tekste terviklikust või isegi täielikust tervisest. Mina ütleksin, et need on Piibli alguse peatükid ja Piibli lõpu peatükid. Need kirjatekstid on ajast, mil patt ei olnud veel rikkunud inimkonna heaolu, ja ajast, mis on ees, kui patt enam ei riku inimkonna heaolu.
Piibli alguses, paradiisiaia kirjelduses ei mainita kordagi sõna „tervis“, küll aga on seda mainitud sarnases uue maa kirjelduses Piibli lõpus.
Huvitav on, et Piibli alguses, paradiisiaia kirjelduses ei mainita kordagi sõna „tervis“, küll aga on seda mainitud sarnases uue maa kirjelduses Piibli lõpus. Võib-olla sellepärast, et kui sul on tervis olemas, siis on see nii loomulik, et sellest pole mõtet kõneldagi. Mäletan, kui olime noored ja mu pinginaaber tuli meile külla, siis mu isa küsis talt: „Kuidas su tervis on?“ Me ei jõudnud selle küsimuse peale ära lõkerdada, nii kohatu tundus see küsimus! Kui sa aga saad tervise pärast rasket haigust tagasi, ja meie maailma olukorda pole palju raskeks haiguseks pidada, siis on see suur asi ja sellest tuleb rääkida ja sellest tuleb kirjutada.
Elupuust söömine oli see osa, mida inimene pidi tegema, et Jumala kingitus – elu – vastu võtta.
Seega võtame ja loeme piibliteksti Piibli viimasest peatükist. Ilm 22:1–2: „Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall. See saab alguse Jumala ja Talle troonist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele.“ Selles tekstis on tervikliku tervise saladus, täieliku tervise saladus. Elupuu ja eluvee jõgi! Elupuu kohta annab Johannes väga huvitava kirjelduse. Kui puul olevaid vilju ja lehti ei ole raske ette kujutada, siis puu asukoht on kummaline! Elupuu asub keset linna tänavat ja mõlemal pool eluvee jõge. Ja see jõgi, „särav nagu mägikristall“, saab alguse Jumala troonist. Ilmutusraamatule kohaselt on äramärkimist leidnud ka see, et seesama Jumala troon on ka Talle ehk Kristuse troon.
Kui Jumal oleks tahtnud, siis oleks Ta olnud võimeline looma ka niisugused olendid, kes ei peaks elus püsimiseks üldse sööma. Kuid millegipärast ei loonud Jumal inimesi selliseks. Juba luues kavandas Jumal nii, et inimene teeks Jumalaga koostööd. Ka selleks, et elus püsida. Elupuust söömine oli see osa, mida inimene pidi tegema, et Jumala kingitus – elu – vastu võtta.
Johannes näeb, antud juhul tulevikku suunatud nägemuses, et elupuu on väga otseses ja tihedas seoses Jumalaga ja tema trooniga. Vesi, millest elupuu toitub, ja igakülgselt toitub, haarates seda mõlemalt poolt jõge, tuleb välja otse Jumala troonist. Samal ajal on elupuu kõige kättesaadavamas kohas üldse, nimelt keset linnatänavat. Kas pole see rikas sümboolika? Tema viljad on aastaringselt kättesaadavad, sest iga kuu tuleb uus vili. Ja tema lehed on terviseks rahvastele – kogu inimkonnale! Nii nagu kogu inimkond on haavatud ja haigustest puretud, on Jumalal ka kõikide inimeste tervendamiseks valmis lahendus.
Elupuu on kõige kättesaadavamas kohas üldse, nimelt keset linnatänavat.
Kas selleks, et saada terviklikult ja täielikult tervendatud, peab ära ootama taevariigi saabumise Jeesuse tulekul? Vastus on nii jah kui ei. Paulus kirjutab roomlastele, et me oleme küll Jumala lapsed, aga meie praegune seisund Jumala lapsena on „päästetud lootuses“, ja meie ihu ei ole veel lunastatud, teiste sõnadega „välja ostetud“, vaid meil on midagi veel oodata. Rm 8:22-25: „Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb.“ Elupuu tee on meile veel füüsiliselt käegakatsutavalt suletud.
Aga „päästetud lootuses“ tähendab siiski ka seda, et me oleme ikkagi päästetud ja tee elupuu ja eluvee jõe juurde on meile lahti, me ei pea hetkegi ootama, et Jumala kui Eluallikaga ühendatud saada. Vana Testamendi prohvet Hesekielile näitas Jumal nägemuses olukorda, mis võib olla iga Jumala lapse kogemus juba siin ja praegu. See on Hesekieli 47. peatükis. Seal on kirjeldus oodatavast Jeruusalemma templist, kust voolab välja elustav jõgi. Konkreetselt on kirjeldatud, kuidas vesi sealt lävepaku alt ida poole välja suliseb, ja samuti külgseina alt lõuna poole. Kuidas vesi on alguses madal, aga kogub üha enam ja enam sügavust ning jõuab lõpuks Surnumerre. Igale poole, kuhu vesi jõuab, saabub elu. Seal on palju kalu ja kalamehed püüavad seal kalu, suure mere kalu, ja kuivatavad seal oma võrke. On nimetatud konkreetseid kohti Surnumere ääres, kus ärkab elu, Een-Ged ja Een-Eglaim.
Ja nüüd, palun pange tähele! Hs 47:12 kõlab nii: „Ja jõe ääres, selle kaldal siin- ja sealpool kasvab kõiksugu viljapuid; nende lehed ei närtsi ja nende vili ei lõpe: nad kannavad igas kuus uudsevilja, sest vesi nende jaoks voolab pühamust; nende vili on toiduks ja nende lehed on terviseks.“ Tahaksin siit veel esile tõsta seda, et viljakandmise, elu, heaolu ja tervise saladus on selles, et „vesi nende jaoks voolab pühamust“, st Jumala juurest.
Sellest ajast peale võistlevad kaks alternatiivset mõttevoolu, kuidas saavutada täielikku tervist.
Millised on teie kogemused Een-Gediga? Een-Gedi rahvuspargiga? Mõnedki meist on seal käinud. Kas te märkasite seal kalameeste paadikuure ja kuivavaid kalavõrke? Kas te ostsite sealt värsket Surnumerest püütud kala? Ei märganud? Kala ka Surnumerest ei söönud? Millest siis prohvet Hesekiel räägib ja kuidas see peaks täituma? Kas peaksime veel tulevikus ootama selle ennustuse täht-tähelist täitumist?
Mina usun, et prohvet Hesekiel annab siin edasi Jumala rahva vaimuliku kogemuse. Me elame planeedil, mille nimeks ülekantud tähenduses sobib väga hästi Surnumeri. Ometi on elustav vägi Jumala trooni juurest meile kättesaadav. Kuigi taevariik selle otseses tähenduses pole veel saabunud, voolavad elustavad veed Jumala trooni juurest meie ellu juba praegu, puudutades erinevaid valdkondi, kaasa arvatud tervis.
Uues Testamendis kasutab Jeesus sama sümboolikat. Jh 6:51: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.“ Tegemist on Kristuse enda vastuvõtmisega. Kui osasaamisel süüakse Jeesuse mälestuseks, siis rõhutatakse just Kristuse vastuvõtmist oma südamesse. Johannes rõhutab selle veel oma kirjas üle. 1Jh 5:12: „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.“ Lõppkokkuvõttes on kõik Jumala and. See, et me saame liikuda. See, et me saame süüa. See, et meil on loodus, mida nautida ja mis meid kosutab. Ja Jumal on see, kes töötab meie südame juures, et anda meile armastust, ja kes kasvatab meid, et me oskaksime, tahaksime ja suudaksime pidada häid suhteid, nii oma kaasinimeste kui Jumala endaga.
Kas mina tulen Jumala ette tervist taotlema alandliku südamega või oma teenetele toetudes?
Miks on seda nii oluline rõhutada? Aga sellepärast, et paradiisiaias oli veel teinegi puu, mis on Piiblis eraldi ära märgitud. Hea ja kurja tundmise puu. Selle puuga seoses oli ka alternatiivne mõttemall ja sõnum, mis tõotas täielikku ja veel palju enamat tervist just selle puu kaudu. Madu, kes seda alternatiivi propageeris, lubas inimesele, et ta ise saab selliseks nagu Jumal, Jumala sarnaseks, kes saab ise otsustada, mis on hea, ja kelle saatus oleneb temast endast, mitte Jumalast. Loeme selle teksti, 1Ms 3:5: „Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks tundes head ja kurja.“ Ja edasi on märgitud, kui ihaldusväärne see vili oli, sest see pidi targaks tegema.
Sellest ajast peale võistlevad kaks alternatiivset mõttevoolu, kuidas saavutada täielikku tervist: need on elupuu ja hea ja kurja tundmise puu. Kui Jumal ütleb: „Kõik su allikad on minus!“ (vt Ps 87:7), sinu osaks on see, mida ma pakun, vastu võtta, siis madu seal hea ja kurja tundmise puul ütleb: „Sul ei ole Jumalat vaja! Sa ei sure, kindlasti mitte! Sa saad ise oma valikute ja tegutsemisega tagada endale elu ja tervise. Sa oled ise nagu Jumal!“ (vt 1Ms 3:4-5)
Ei ole alati kerge neid kaht mõtteviisi eristada. Mõlema mõtteviisi järgimine tundub olevat tegutsemine tervise edendamiseks. Mõlemal puul, nii elupuul kui hea ja kurja tundmise puul on vili, mida süüa. Jumala loodud vili. Sest ka hea ja kurja tundmise puu oli Jumala loodud puu. Milles on siis vahe?
On lihtne öelda, et üks suund on Jumalaga, teine ilma Jumalata, aga kuidas seda ära tunda? Me ei saa asju lihtsustada ja öelda, et kui keegi ei tunnista Jumalat, näiteks mõni arst, et siis see, mida ta teeb haiguste ravimisel või tervise edendamisel, oleks kindla peale vale. Sest Jumal „laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:45), samuti annab Ta annina tarkust, kuidas haigusi ravida ja tervist turgutada ka neile, kes teda lähemalt ei tunne. Me ei saa vaadata mitte inimeste järgi, sest Jumala arm ja annid on avatud kõigile, vaid me saame vaadata mõtteviisi, kas see on alandlik või suurustlev.
Ja keda me peaksime selle mõõdupuuga kõigepealt mõõtma hakkama? Iseennast! Suhteliselt kerge on öelda, et loosung „Me ei palu looduselt armuande, vaid me võtame need ise!“ on vale. Ja tehakse tänapäevalgi selliseid samme, millega deklareeritakse, et maailma päästmiseks ei ole meil Jumalat vaja. Aga tähtsam kui maailma mõttesuundade arvustamine on iseenda läbi katsumine. Kas mina tulen Jumala ette tervist taotlema alandliku südamega või oma teenetele toetudes? Kas ma võtan vastu Jumala pääste või usun ma hoopis seda, et kui ma täiesti õigesti toitun, 150 minutit nädalas trenni teen ja veel üht teist kasulikku sinna juurde veel lisan, siis olen ma õigustatud omama täielikku tervist? Ja kui mul seda pole, siis… mis siis? Mis järeldused siis sellest teha? Et ma pole päris õigesti elanud? Ja sealt samm edasi: ehk ei olegi ma siis päriselt Jumala laps?
Me oleme terviklikult terved mitte oma teenete tõttu, vaid Jumala armu kingitusena.
Aastasadu on inimestel olnud kalduvus nii arvata. Haigust on ikka peetud inimese enda valede valikute ehk patu tagajärjeks. Nii ka Jeesuse ajal. Jh 9:1-3: „Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.““
See lugu puudutab mind eriliselt, sest ka minu armas tädi, kellega me õega ja onulastega lapsepõlves mängisime ja kellel praegugi on minu südames väga eriline koht, on sündimisest saadik vigane. Ma olen veendunud, et tema ei ole kuidagi kehvem selleks, et ka temas saavad avalikuks Jumala teod.
Ma kardan, et väga paljusid meist on puudutanud haigused. Me saame igal aastal augusti teisel nädalavahetusel oma klassiga kokku. Sel aastal sai meil 44 aastat lõpetamisest. Kui varasematel aastatel pole tervis olnud eriti jututeemaks, siis sel aastal võitlesid mõned meist päris tõsiste haigustega ja teistelgi oli üht-teist kurta. Üks meie mastimändidest oli aga pooleteise aasta eest äkitselt surma vikati poolt maha niidetud. Aga sellest hoolimata või ehk just selle tõttu nägin ma, kuidas Jumala teod ka minu klassikaaslaste juures hakkasid avalikuks saama. Jumal on imeline!
Me oleme päästetud lootuses! Juba nüüd, hoolimata oma haigustest ja hädadest saame tunnetada Jumala troonist välja voolava eluvee jõe elustavat väge ja saada tervendatud elupuu viljade ja lehtede kaudu. Me oleme terviklikult terved mitte oma teenete tõttu, vaid Jumala armu kingitusena. Me oleme terviklikult terved, vaadates usus Jeesusele Kristusele, kes on kandnud meie haigused ja kelle vermete kaudu on meile tervis tulnud. Me kogeme seda Jumala poolt antud terviklikkuse andi juba nüüd, aga veel enam siis, kui oleme taas paradiisis. Siis, kui paradiis saabub taas meie maale.
Olgem siis julged Jumala terviklikku tervist vastu võtma! Olgem kinnitatud selle sõnumi kaudu!
Aamen.
