Eelmises artiklis uurisime ebamugavat tõsiasja: paljud kristlased on sügavalt religioosse eluga seotud, kuid võitlevad ikkagi tõelise muutuse kogemise nimel. Apostel Paulus hoiatas inimeste eest, kes näivad olevat jumalakartlikud, kuid eitavad selle jõudu. Usk muutub rutiiniks, kuid sisemine elu jääb muutumatuks.
Selle artikli lõpus mainisin mudelit, mis aitas minul paremini mõista, miks see nii on.
Aastate jooksul on psühholoogid ja kristlikud mõtlejad täheldanud, et inimesed kalduvad kasvama läbi erinevate moraalse ja vaimuliku arengu etappide. Üks abistav raamistik kirjeldab seitset vaimuliku küpsuse taset.
Nagu iga mudel, on see lihtsalt vahend – viis visualiseerida midagi keerulist.
See mudel on algselt inspireeritud psühholoog Lawrence Kohlbergi tööst, kes uuris 1970. aastatel moraalset arengut. Hiljem rakendas adventistist psühhiaater Timothy Jennings sarnaseid ideid vaimulikule elule. Nagu iga mudel, on see lihtsalt vahend – viis visualiseerida midagi keerulist. Piibel ise kasutab sageli tähendamissõnu ja metafoore, et aidata meil mõista vaimseid tõdesid. Oluline ei ole mudel ise, vaid see, mida see paljastab meie teekonna kohta Jumalaga.
Alustame esimesest tasemest.
Hirmul põhinev usk
Esimene ja madalaim vaimuliku küpsuse tase on hirmul põhinev usk. Sellel tasemel kuuletuvad inimesed sel põhjusel, et nad kardavad. Nende motivatsiooniks ei ole armastus, usaldus ega mõistmine, vaid hirm karistuse või kaotuse ees.
Selle kujutamiseks mõelge antiikaja orja elule. Ori töötas iga päev kõvasti, kuid mitte sellepärast, et ta oleks olnud tulevikust vaimustunud või unistanud parema elu ehitamisest oma perekonnale. Ta töötas, sest ta kartis. Kartis karistust. Kartis tagajärgi.
Paljuski toimib ka tänapäeva elu ikka veel hirmu põhjal. Inimesed kardavad töökaotust, õpingute ebaõnnestumist, teiste pettumust või oma perekonna lagunemist. Hirm võib olla võimas motivatsioon.
Kahjuks võib ka usk mõnikord toimida sama põhimõtte alusel.
Mäletan, kui külastasin kord kogudust, kuhu jõudsin veidi hilinemisega. Kui sisse astusin, oli jutlustajal ekraanil dramaatiline pilt – leekides kannatavad inimesed. Mitme minuti jooksul kirjeldas ta õudusi, mis ootavad neid, kes ei ole Jumalale kuulekad. Jutluse lõpus kutsus ta inimesi tõstma kätt, kui nad soovivad anda oma elu Jeesusele ja pääseda kohtumõistmisest.
Nende otsus võis olla siiras. Aga see tõstatas minu meelest olulise küsimuse: milline suhe algab hirmust?
Minu üllatuseks tõusid paljud inimesed püsti. Nende otsus võis olla siiras. Aga see tõstatas minu meelest olulise küsimuse: milline suhe algab hirmust? Kas see on suhe, mida Jumal tõeliselt soovib?
Miks esineb Piiblis hirmu?
Siinkohal võib keegi esitada olulise küsimuse: kas ka Piibel ei kasuta mõnikord hirmu? Vastus on jah – mõnikord kasutab. Aga sellel on oluline põhjus. Jumal räägib inimestega sageli viisil, mida nad suudavad teatud arenguetapis mõista.
Mõelge Iisraeli kogemusele Siinai mäel. Pärast sajandeid kestnud orjust Egiptuses kogunes rahvas mäe jalamil, kui Jumal ilmutas oma seaduse. Mägi värises, äike kõmises ja õhk täitus suitsuga. Neile anti hoiatus, et nad ei tohi mäge isegi puudutada. Milleks selline dramaatiline stseen? Sest rahvas oli põlvkondade vältel elanud orjadena. Hirm oli ainus keel, mida nad sel hetkel tõeliselt mõistsid. Jumal kohtus nendega seal, kus nad olid, kuid see ei olnud kunagi mõeldud nende suhte lõppfaasiks Temaga.
Hädaolukord
Mõelge, kuidas vanem võiks reageerida, kui laps jookseb äkki tänavale, kui auto läheneb. Sel hetkel ei seleta vanem rahulikult liikluse ohtusid ega palu lapsel viisakalt eemale minna. Vanem karjub: „Seisa! Mine teelt ära!“ Toon võib kõlada karmilt, aga eesmärk on kaitsta. See on hädaolukorra reaktsioon. Hiljem, kui laps on ohutus kohas, saab vanem maha istuda ja selgitada, mis juhtus ja miks see oli ohtlik.
Kui inimesed on vahetus vaimulikus ohus, võivad tugevad hoiatused neid üles äratada.
Sarnaselt räägib Jumal mõnikord nii, mida võiksime nimetada hädaolukorra režiimiks. Kui inimesed on vahetus vaimulikus ohus, võivad tugevad hoiatused neid üles äratada. Probleem tekib siis, kui hirm muutub meie usu püsivaks aluseks. Kui kogu meie vaimulik elu on rajatud hirmule – karistuse hirmule, kohtumõistmise hirmule, hirmule, et valmistame Jumalale pettumuse –, siis ei arene meie suhe Temaga varasest etapist kaugemale. Ja see ei ole suhe, mida Jumal soovib.
Kutse kasvule
Kristliku elu eesmärk ei ole lihtsalt karistuse vältimine. Selle mõte on kasvada usalduse, armastuse ja mõistmise suhtesse Jumalaga. Nii nagu lapsed kasvavad ja küpsevad, peab ka meie usk arenema, kuid paljud usklikud jäävad kinni sellele esimesele tasandile. Nad kuuletuvad, sest kardavad, mis võib juhtuda, kui nad seda ei tee. Nende usk on tõeline, kuid habras. Seda ajendab pigem ärevus kui usaldus Jumala iseloomu vastu.
Hea uudis on see, et vaimulik kasv on alati võimalik. Esimene samm edasi on tunnistada, kus me oleme. Võtke hetk aega, et ausalt oma elu üle järele mõelda. Kas on valdkondi, kus teie suhe Jumalaga on endiselt ajendatud peamiselt hirmust? Kas on viise, kuidas hirm mõjutab teie suhtlemist teistega – kodus, tööl või isegi koguduses?
Kui on, siis ärge heitke meelt. Kasv algab alati teadlikkusest. Veeda täna aega palves ja palu Jumalalt, et Ta aitaks sul hirmust üle saada ja liikuda sügavama ja tervema suhte poole Temaga.
Järgmises artiklis uurime vaimuliku küpsuse teist taset, kus usk hakkab hirmust üle saama, kuid kus on veel olulisi õppetunde.
Teekond jätkub.
