Kui olin laps, uskusin ma – nagu paljud meist –, et õnn tuleb rahast. Filmid, reklaamid ja nüüd ka sotsiaalmeedia näisid kõik ütlevat sama: mida rohkem sul on, seda õnnelikum oled. Hiljem omandasin selle uskumuse veidi peenema versiooni: raha eest ei saa õnne osta, kuid selle eest saab asju, mis teevad sind õnnelikuks.
Kuid vanemaks saades nägin, et ka see ei ole tõsi. Paljud rikkad inimesed – kuulsused, muusikud, filmitähed – kannatavad väga. Mõned pöörduvad uimastite või muude sõltuvuste poole, et oma valu tuimestada; mõned isegi lõpetavad oma elu. On selge, et raha eest ei saa osta ei rahu ega rahulolu.
Siis kohtasin Jeesust. Ma võtsin vastu Tema kutse, lasin end ristida, liitusin kogudusega ja sain imelisi uusi sõpru. Loomulikult kadusid kõik mu probleemid – eks? Mitte päris.
Ma olin õnnelikum, jah, aga midagi oli ikka veel puudu. Ja ma hakkasin märkama, et paljud kristlased mu ümber tundsid sama.
Uuringud näitavad, et alkoholi, pornograafia või isegi füüsilise ja verbaalse vägivallaga võitlevate perede protsent on kristlaste seas ligikaudu sama kui mittekristlaste seas. See tõstatab ebamugava küsimuse: kui me usume Kristusesse, miks ei paista meie elu olevat muutunud?
Võta hetk aega, et mõelda enda elule ja kogukonnale – kas need statistilised andmed üllatavad sind või peegeldavad need seda, mida olete endamisi täheldanud?
Ebamugav tõde
See tähelepanek ei ole pelgalt anekdootlik – seda on uuritud. Oma raamatus „The Shape of Faith to Come“ (Tulevase usu kuju) viis LifeWay Researchi endine president Brad J. Waggoner läbi ühe ulatuslikuma uuringu kristlaste elu kohta Ameerikas. Tema järeldused on mõtlemapanevad.
Waggoner sai uurimusega teada, et paljude usklike moraalne käitumine, emotsionaalne tervis ja perekondlikud suhted ei erine oluliselt mitteusklike omadest. Sellistes valdkondades nagu alkoholi tarvitamine, pornograafia ja konfliktid kodus oli erinevus üllatavalt väike. Isegi aktiivsete kirikukülastajate seas oli vähe muutuste märke.
Ta järeldas, et religioosne tegevus ei too alati kaasa vaimulikku küpsust, ta märkis, et vaimulik küpsus jääb religioossest tegevusest maha. Waggoner kirjutas: „Paljude kirikukülastajate elu ei erine märkimisväärselt kirikust eemal olevate inimeste omast. Sellistes valdkondades nagu moraalne puhtus, materialism ja suhete tervis, kaob erinevus sageli ära.“
See on valus tõde, kuid see aitab meil näha tegelikku probleemi. Meie religioossete rutiinide taga võitlevad paljud usklikud endiselt selle nimel, et kogeda evangeeliumi lubatud sisemist muutust.
Rutiin ilma kasvuta
Kui ma pastoriks sain, hakkasin paljudes kogudustes märkama üht kindlat mustrit. Liikmed käisid hingamispäeva jumalateenistustel, täitsid oma kohustusi ja läksid siis koju, et elada nagu kõik teised. Võib-olla järgisid nad teatud elustiili reegleid – vältisid sealiha, ei joonud alkoholi –, kuid sageli erinevus sellega piirduski.
Ma mõistsin, et olin osa samast tsüklist: jutlustasin igal nädalal, käisin kirikust kirikusse ja teesklesin, et kõik on hästi. Aga sügaval sisimas oli midagi puudu.
Kui meil on juurdepääs Jumala Sõnale, rikkalikud vaimulikud ressursid ja põlvkondadepikkune usk, miks siis võitlevad nii paljud meie kogudused kasvu nimel? Miks tunnevad nii paljud usklikud vaimulikku rahutust, isegi kui nad teevad „kõike õigesti“?
See tõstatab ebamugava küsimuse: kui me usume Kristusse, miks ei paista meie elu olevat muutunud?
Pauluse diagnoos
Apostel Paulus maadles oma ajal sama probleemiga. 2. Timoteose 3:1–5 kirjutab ta: „Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!“
Paulus rääkis inimestest, kes väidavad, et järgivad Jumalat, kuid kelle süda jääb muutumatuks.
Loe veel kord viimast lauset – nad on väliselt vagad, kuid eitavad selle jõudu. Paulus ei kirjeldanud ateiste – ta rääkis inimestest, kes väidavad, et järgivad Jumalat, kuid kelle süda jääb muutumatuks. Nende religioon oli välimine, mitte sisemine.
Ta käsitleb sama probleemi uuesti Heebrea kirjas 5:12: „Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanud nende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu.“
Paulus võrdleb kristlikku teekonda inimese kasvamisega. Mõned usklikud jäävad vaimulikult imikuteks, kes ei suuda seedida sügavamaid usutõdesid. Nad teevad küll läbi kõik vajalikud toimingud, kuid ei kasva kunagi piisavalt tugevaks, et elada võidukalt või eristada õiget valest.
Efeslastele 4:13–14 lisab ta: „...et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada.“
Kristliku elu eesmärk on küpsus – kasvamine. Ent nagu Paulus oma kirjades selgelt väljendab, jäävad paljud kristlased vaimsesse lapsepõlve, olles teadmatuses potentsiaalist, mille Jumal neisse on pannud.
Uus arusaam
Pärast aastaid kestnud palveid ja uurimistööd leidsin vaimuliku küpsuse mudeli, mis aitas mul neid küsimusi mõista. See muutis minu arusaama sellest, mida tähendab Jeesuse järgimine – mitte ainult teoorias, vaid igapäevaelus.
See mudel aitas mul mõista, miks rutiinne religioosne tegevus ei suuda muuta südant ja perekondi. See aitas mul mõista mustreid, mis hoiavad usklikke paigal, ja näitas teed tõelise, püsiva kasvu poole.
Paljud kristlased jäävad vaimulikku lapsepõlve, olles teadmatuses potentsiaalist, mille Jumal neisse on pannud.
Järgmises neljas artiklis tahan seda mudelit teiega jagada. Loodan, et see aitab teil tugevdada oma usku, kogeda sügavamat rahu ja elada nii, et teie elu peegeldab tõeliselt Kristuse iseloomu.
Järgmisi peatükke lugedes julgustan teid märkama, kus Jumal võib kutsuda teid astuma välja oma mugavustsoonist ja astuma tõelise kasvu teele.
