Heaoluühiskonnas elavad inimesed ei pea muretsema selle pärast, kust saada puhast joogikõlbulikku vett, mida panna selga-jalga ja üldjoontes ei pea kannatama ka tühja kõhtu. Jumala loomingu kõrval, mis on tänaseni lõputu inspiratsiooniallikaks materjaliteadlastele ja inseneridele, pakub inimeste kätetöö hüvesid-mugavusi, mis sajandi-paari eest ei olnud käegakatsutavad. Toon mõned näited: rafineeritud vedelkütused (naftasaadused) ja sisepõlemismootor on võimaldanud liiklemisvahendite, liiklemise ja transpordisektori tohutu arengu nii maismaal, merel kui ka õhus; pooljuhid, mis on nii ühiskonna, globaalse infovahetuse (sh väärinfo) ja suhtlemise võimalused viinud enneolematustesse kõrgustesse (sõna otseses mõttes – nt satelliidid ja GPS); ning viimase näitena ühiskonna elektrifitseerimine, kus elekter ei tähenda enam pelgalt energiakandjat, mis paneb hõõgniidi lambis kumama või võimaldab pliidiplaadi kuumaks kütta. Rääkides ühiskonna elektrifitseerimisest: olen kuskil kuulnud väidet, et Eestis paigaldatakse ühe elaniku kohta enim õhksoojuspumpasid maailmas (võib-olla müüt, aga huvitav väide sellegipoolest). Elektrist on aga sõltuvuses ka näiteks see, kas kohaliku veevärgi pumbad töötavad, mis hoiab torustikus veerõhku, või see pump, mis kortermaja keldri soojasõlmes keskküttevett radiaatoritesse pumpab ja ringluses hoiab. Okupatsiooniajast pärineb väljend kõigi mugavustega korter, mis oma olemuselt tähendab, et korterielanikul oli vähe, mille pärast muretseda – põhimugavused nagu toasoojus ja voolav vesi on tagatud. Maailma energiavajadus aga aina kasvab, mis paradoksaalsel moel Jumalalt meile koduks antud planeeti järjest enam hävitab – aina rohkem tuleb katlasse kütta nii fossiilset kui ka taastuvat ressurssi ka selle jaoks, et väärindada tooraineid, mida on vaja taastuvenergeetika jaoks.
Ma ei mäleta täpselt, millal, aga ilmselt siis, kui hakati rohkem rääkima globaalsest kliimakriisist, jõudis mulle kohale ka Ilmutuse 11:18 viimane fraas, mis deklareerib, et Jumal hävitab need, kes hävitavad ilmamaad. Enda peas olen ma selle kirjakoha lahti mõtestanud rahaahnuse kontekstis, kus suurkorporatsioonid, kes elanikkonnale vajalikku toodavad, ei lähtu inimeste primaarsetest vajadusest, vaid sellest, kuidas rohkem kasu teenida ja hävitavad seeläbi „ilmamaad“. Kirjas Heebrealastele (ja osalt ka Filiplastele) kutsutakse meid üles jääma rahule sellega, mis meil on, pidades silmas seda, et meie eluviis peaks olema rahaahnuseta (Hb 13:5; Fi 4:11–13).
Nii nagu pühakirjale omane, on Ilm 11:18 kindlasti mitmetähenduslik ja taandatav ka indiviidi tasandile. Me peaksime kõik käituma säästlikumalt ja püüdma olla rahul sellega, mis meil on – „naabrist paremale“ elufilosoofiale Pühakirjast toetust ei leia. Ma olen kindel, et Hb 13:5 ei ole üleskutse laiskusele, et kui ma olen sündinud mudaonnis, siis mul nagu ei olekski õigust millelegi paremale ja pean olema rahul sellega, mis mul on. Saalomon ütleb Õpetussõnades, et Jumala laste elus ei ole kohta laiskusele – selle eest lausa hoiatatakse (Õp 6:6) ja sarnaselt helde annetajaga (Ml 3:8–11) õnnistab Jumal ka vaevanägijat-raske töö tegijat (Õp 14:23). Meil on Jumala lastena eesõigus olla oma meelsuse ja ellusuhtumisega suunanäitajaiks ülejäänud maailmale – ühest küljest tehes teistele seda, mida me soovime, et meile tehtaks (Mt 7:12), kuid seejuures teha seda ja kõike muud selliselt, et see tooks au Jumalale, andes endast alati maksimumi (Kl 3:17).
Lõputu tarbimise ühiskond seab meid paradoksi ette, kus ühest küljest on meile kättesaadavad hüved, millele ei öelda tundub mõeldamatu (mõned neist on küll näilised hüved), aga teisest küljest viib nende hüvede liigtarbimine keskkonna hävimise ja mõnede loodusressursside pea täieliku otsasaamiseni lähikümnendite jooksul. Paradoksaalsel kombel viitab see positiivsele: et Jeesuse tagasitulek on lähedal, kuid negatiivsest küljest sellele, et enne, kui Jeesus tagasi tuleb, läheb elu siin maal veel kordades hullemaks, kui ta praegu on.
