Tutvusta veidi ennast: kes sa oled ja millega tegeled? Mis sind iseloomustab?
Minu nimi on Kevin, olen pärit Tallinnast, aga elu on toonud mind Kuressaarde Saaremaale. Ma olen vaikne ja tagasihoidlik, võibolla sellepärast inimesed ei teagi mind väga, sest ma ei säti ennast esiplaanile. Mulle meeldib vaikselt omaette ja rahulikult toimetada. Igapäevases elus töötan ma koolis, olen tehnoloogiõpetuse õpetaja. Koguduses pean sekretäriametit ja lisaks olen meie koguduses misjonitöö koordinaator.
Nüüd inimesed juba tunnevad sind natuke paremini. Sa ei ole adventkoguduses üles kasvanud ja sind ristiti natuke vähem kui üheksa aastat tagasi. Milline oli sinu lapsepõlv ja elu enne, kui sa Jumala juurde tulid?
Mind ristiti 2017. Enne seda olin tavaline noor inimene, kes käis ülikoolis. Üritasin leida huvitava eriala, mida õppida ja mida tulevikus rakendada. Tagasihoidlikkus on kandnud mind terve elu, ma ei ole väga sotsiaalne inimene, pigem olen olnud üsna kodune ja omaette toimetaja. Mulle on meeldinud kogu elu enda kätega midagi teha või meisterdada või ehitada ja uurida, kuidas asjad töötavad või toimuvad. Sellega ma olen peamiselt oma aega sisustanud ka.
Aga ometi tekkis sul kokkupuude Jumalaga või kristlaste ja kristliku usuga. Millised on sinu esimesed kokkupuuted ja mälestused, kui said Jumalast teada või õppisid Teda tundma?
Minu vanemad ei ole kahjuks Kristust oma ellu vastu võtnud ja sellest meie kodus väga palju ei ole räägitud. Küll aga oli mul vanavanaema, kes oli luteri usku ja kuna mu ema oli stjuardess ja isa töötas ka graafiku alusel, siis veetsin suure osa oma lapsepõlvest vanavanaema juures ja temaga veedetud ajast on esimesed kristlikud mälestused. Kui ma peale kooli tema juurde läksin, siis ta andis mulle süüa ja ta jagas neid kristlikke väärtusi, mida tema oluliseks pidas.
Vanavanaema õpetas mulle selgeks Meie Isa Palve ja söögipalve ja ta palvetas minu eest, aga tol hetkel see mulle sügavat mõju ei avaldanud, aga need väärtused, mis ta edasi andis, tundusid head ja õiged ja mõistlikud, nii et ma võtsin need omaks ja need kandsid mind lapsepõlves ja ma olen kindel, et on kandnud siiamaani.
Sellist erilist ühte momenti ei ole, kus tundsin Jumala olemasolu, aga jah, need väärtused. Tihtipeale koguduses räägime, et kristlased eristuvad teistest, aga võibolla me ei oska näppu peale panna ka, mis see siis on, mis neid eristab. Ma arvan, et see kokkupuude, mis mul vanavanaemaga oli, oli midagi erilist, võibolla oli see aeg, mis ta minu jaoks oli valmis võtma, ja hoolivus.
Väärtused, mis ta edasi andis, tundusid head ja õiged ja mõistlikud.
Väga ilus. Sinu vanavanaema oli see, kelle kaudu esimesed seemned sinu südamesse pandi, sulle endalegi teadmata ja ilmselt ka sinu ülejäänud perele. Ma usun, et sinu vanavanaema tahtis sulle kõige paremat.
Jah, ma usun ka nii. Ma veetsin lapsest peale temaga aega ja ma arvan, et see jätkus, kuni ma olin 16–17. Meie omavaheline suhtlus kestis kuni tema surmani. Siis mõtlen, et kui palju tänapäeva noori veedab aega oma vanavanaemaga või kui paljudel üldse on vanavanaema, või kui palju veedetakse aega ka oma vanavanemetega. Ma tahtsin iga kord tema juurde minna ja kui alguses oli nii, et tema aitas mind ja hoolitses minu eest, siis lõpus oli niimoodi, et mina olin temale see tugisammas ja abiline, käisin poes ja toimetasin arsti juures või apteegis.
Vaata kui tore, millist nähtamatut rolli võib üks vanaema või vanavanaema mängida. Aga kuidagi sa jõudsid ka adventkoguduseni, siis juba natukene küpsema seas.
Jah, nagu ma mainisin, siis veetsime vanavanaemaga aega ja ta rääkis mulle igasuguseid lugusid, aga tol hetkel see ei mõjutanud mind selles mõttes piisavalt, et ma oleksin seadnud oma sammud kuskile koguduse poole. Aga need väärtused jäid minuga. Aga siis kui ta lahkus, läks elu edasi, ma läksin gümnaasiumisse ja pärast ülikooli.
Kui alguses oli nii, et tema aitas mind ja hoolitses minu eest, siis lõpus oli niimoodi, et mina olin temale tugisammas ja abiline, käisin poes ja toimetasin arsti juures või apteegis.
Mõtetes ikka olid need asjad, mis ta oli rääkinud, need söögipalved, nii et keegi teine ei teadnud, isegi vanaemad ei teadnud. Aga kuidagi need jäid automaatselt külge.
Aga kui ma ülikoolis käisin, hakkasin käima kehalise kasvatuse tundides, kus tegelesime erinevate spordialadega, mulle meeldis võrkpalli mängida. Ja siis võrkpalliplatsil sain tuttavaks ühe inimesega ja hakkasime temaga natuke lähemalt suhtlema. Siis tuli välja, et ta on kristlane ja ma kuidagi julgesin talle väita, et ma olen ka kristlane. Kuigi ma ei tea, kas ma tehniliselt siis olin kristlane või mitte, aga need väärtused või mõtted, mis tema jagas, kõnetasid mind ja tundusid head. Ja siis tekkis mul huvi rohkem, et näed, noored inimesed on ka kristlusega seotud, et see ei ole ainult vanainimeste teema. Sel hetkel Jumal kuidagi kõnetas mind. See oli samm edasi. Vestlus selle kristlasega arenes ja ühel hetkel ta ütles, et ta loeb ühte huvitavat raamatut, mis räägib kristlusest ja selle ajaloost. Siis ma küsisin, mis raamat see on, mõtlesin, et võiks ka siis midagi lugeda. Ma ei olnud väga suur lugeja, aga see tundus huvitav. Ta oli pigem kahtlev, kas ta ütleb, mis raamat see on või mitte, aga siis kuidagi ta jagas seda raamatut. Ja see raamat oli „Suur võitlus“.
Ma sain endale ka selle raamatu kuidagi. Ma ei mäleta, kas see oli koguduse kaudu või raamatupoest. Apollos vist müüdi seda isegi. Ma ei tea, kas tänapäeval Apollost „Suurt võitlust“ saab. Ma neelasin selle raamatu hästi kiiresti. Ma ei ole kunagi suur lugeja olnud, aga see raamat andis mulle mingisuguse pildi. Panin vanavanaema poolt räägitud lood ja mingid asjad, mille peale olin mõelnud, kokku. See tekitas suurema huvi.
Ja äkki oli siis niimoodi, et ma tahtsin veel mingit raamatut. Ma täpselt ei mäleta, aga mingi raamatuga oli nõndaviisi, et ma tahtsin seda saada ja et seda saada, oli ainus võimalus advent.ee e-pood. Ma olin selline kooner, ei raatsinud seda postisummat tasuda ja mõtlesin, et ma lähen kohapeale. Ma mõtlesin, et see on reaalne pood seal kuskil Tallinnas Mere puiesteel. Aga kui ma läksin siis sinna kohale, avastasin, et seal on lihtsalt üks suur kirikumaja, et seal polegi mingit poodi. Mul ei olnud mingit suurt hirmu ja ma ikkagi helistasin sinna poe telefoninumbrile ja siis keegi võttis vastu. Siis ma ütlesin, et ma tahaks ühte raamatut.
Ma olin seal kirikuhoovis ja siis üks uks avanes ja keegi hüüdis mind üles korrusele ja andis mulle raamatu. Ma andsin talle raha ja läksin rõõmsalt oma teed. Aga siis mõne aja pärast tuli mulle sõnum, et ootame sind noorteüritusele. Ma siis mõtlesin, et ma käsin lihtsalt raamatut ostmas ja nüüd sain kohe kutse kuskile noorteüritusele.
Aga see tagalugu oli siis selline, et see, kes mulle selle raamatu andis, oli Krõõt, ta töötas tol ajal liidus. Ja kui ma sinna üles korrusele läksin ja ta mulle raamatu andis ja mina andsin raha vastu, siis samal ajal oli seal ka Ivo. Kui ma olin sealt kiiresti lahkunud, oli Ivo Krõõda käest küsinud, et oota, kes see noormees oli, kes selle raamatu ostis, ma pole teda varem näinud. Siis Krõõt ütles, et ma ei tea, ta lihtsalt tuli ja tahtis raamatut osta. Siis Ivo ütles, et oota, mis mõttes, mingisugune täiesti võõras noormees, kes ei ole kuidagi meie kogudusega seotud, tuleb meie juurde, ostab raamatu ja siis me laseme ta niisama uksest välja. Ja siis ilmselt selle peale saatis Krõõt mulle sõnumi, et meil toimub see noorteüritus. Arutasin seda noorteüritust selle oma kristlasest sõbraga ja tuli välja, et ta on sellesama koguduse liige.
Võtsin julguse kokku, läksin sinna noorteüritusele ja põhimõtteliselt edasine on ajalugu. Seal võeti mind väga toredalt kenasti vastu ja inimesed olid sõbralikud. Alates sellest ajast, kui ma sellel noorteüritusel käisin, järgmisel nädalal isegi vist läksin juba kogudusse ja...
Kas sa mäletad ka, millal see umbes oli millal sa siis läksid esimese korda? Millal see noorteüritus oli, mis aastal?
Ma arvan, et see oli 2016.
Väga põnev. Siis hakkas sinu teekond vaikselt arenema.
Jah, minu esimene kokkupuude oli selle kristlasest sõbraga, kes oli ka adventkoguduse liige.
Enne mul polnud õrna aimugi, kes need adventistid on. Ma olin kuulnud luteri kogudusest ja baptisti kogudusest või metodisti kogudusest, aga sellisest asjast nagu adventist...
Siis sa hakkasid üritustel käima, läksid kirikusse teenistustele ja hakkasid inimestega rohkem suhtlema. Ja lugemine oli oluline, sa vist lugesid väga palju. Mis oli siis see, mis sind niimoodi eriliselt puudutas, et sa lõpuks siis otsustasid 2017. aastal ristimisele tulla?
Ma arvan, et see kõik oli kasvamise protsess. Ma olin ka väiksena luteri kogudusse ristitud ja ma mõtlesin, et no ristimine on ristimine, miks ma peaksin ennast laskuma teist korda ristida ja eriti, kui see ristimine on veel hoopis teistmoodi kui luteri koguduses, eks ole. Alguses mul ei olnud sellist tunnetust või vajadust.
Aga ilmselt see kasvamine protsess pani mõtlema. Adventkogudusel on ju väga omapärane see hingamispäevakool, kus uuritakse koos Piiblit. Ma võtsin osa nendest hingamispäevakooli õppetükkide aruteludest Mere puiesteel, ilmselt olin noortegrupis. Ma ei mäleta, kui palju ma kaasa rääkisin, vist ikka midagi rääkisin.
Suurem äratundmine või huvi tekkis sel ajal, kui meil oli misjonär Delfred koos oma perega Eestis ja ta hakkas tegema hingamispäevakooli kolmandal korrusel ja seal hingamispäevakoolis toimus minul kasvamine või arenemine, kus ma siis kuulasin esiteks Delfredi lugusid, mis olid lõputud, põnevad ja inspireerivad ja see pani mõtlema selle peale, et ristimine on oluline ja mida ma selle ristimisega näitan ja mida see tunnistab.
Ja muidugi läbisin ka „Avasta kristlus“ koolituse. Ma arvan, et kõik need asjad kokku panid mind selle peale põhjalikumalt mõtlema.
Üks asi on see, kui keegi küsib, kas sa tahaksid lasta ennast ristida, aga teine asi on see, kui see tuleb sinu enda seest, et sa ise jõuad veendumusele. Minu jaoks oli oluline, et see tuleks minu enda seest, mitte et keegi teine näitab, et näed, me kõik oleme ristitud või et seda võiks nüüd järgmisena teha. See ei ole minu jaoks nii oluline kui enda veendumus ja arusaamine, et ma teen tõesti midagi, mida ma mõistan, millest ma aru saan.
Ma kuulasin Delfredi lugusid ja see pani mõtlema, et ristimine on oluline ja mida ma selle ristimisega näitan ja mida see tunnistab.
Kas sa mäletad enda ristimise päeva?
See oli 21. oktoober 2017. See oli kindlasti väga oluline päev. Kui ma hakkasin koguduses käima, oli see minu pere jaoks ka suur muutus. Ja kui ma ristitud sain, oli ka see pere jaoks suur muutus. Oli tore, et ma sain oma perele selgitada, miks ma seda teen ja miks see on minu jaoks oluline. Minus oli kogu aeg ka see mõte, et kui sa ise oled sellele veendumusele jõudnud ja näed seda suurt armastust, mida Jumal sinuga jagab, siis tahad seda ka teistele jagada. Eriti siis, kui ma kogudusega liitusin, oli mul eriline soov, et tahaks kohe, et kogu pere saaks ka sellest teada ja kuidagi mõjutatud. Aga siis ma tajusin ka, et ega teiste inimeste eest ei saa otsuseid teha. Me saame hoida neid palves ja mõtetes, aga iga inimene teeb oma otsused ise. Aga minu jaoks oli oluline, et ma sain oma perele nii-öelda tunnistada ja rääkida selle loo ära.
Ma mäletan, et kui ma ristitud sain, siis pidasin tunnistuse või ristimiskõne ja see oli osalt minule endale ja osalt ka minu vanematele, et nemad mõistaksid seda tagamaad või põhjust, miks ma seda teen, miks ma seda soovin teha.
Jah, ma mäletangi seda, et oluline oli see, et ma sain oma vanemad kutsuda kogudusse. Ma olin neid ka enne ja pärast kogudusse kutsunud, aga nad ei ole väga altid olnud tulema, aga see oli päev, kus mõlemad, mu ema ja isa olid seal, ja ka õed. See oli minu jaoks hästi oluline, et nad näeksid seda.
See on selline harjumatu moment. Mulle tähelepanu ei meeldi, aga siis saad olla seal kõigi inimeste ees. See ongi ju Jeesusest avalikult tunnistamine. Tol hetkel olid inimesed juba nii omad ja ei olnud hirmu või ebameeldivustunnet. Tagantjärgi võibolla mõtlen, et ma olin nii julge ja pidasin selle kõne, aga jah, tol hetkel ju siis Jumal pani selle südamele ja andis julguse kah.
Kuidas vaatad nüüd, kui sinu ristimisest on möödas varsti üheksa aastat, tagasi sellele vahepealsele ajale peale ristimist? Kuidas sinu Jumalaga koos kõndimine on olnud, kuidas see sind ja sinu elu on muutnud?
Võibolla eeldus on see, et kui sa saad ristitud või Jumala poolt puudutatud, siis paljudel inimestel on suur kannapööre või muutus. Kui ma mõtlen enda teekonnale, siis ma ei ütleks, et enne läksin ühes suunas ja nüüd, nagu Paulusel, sain valgusega pihta ja siis hakkasin teises suunas käima.
Kõigel sellel tegevusel, mis ma teen, on eesmärk, siht ja suund. See on muutunud. Iseloom on selline asi, mida me üritame igapäevaselt kasvatada ja arendada ja ma ei tea, kas minu iseloomus ja käitumises toimus suurt märgatavat muutust. Kui mõtlen oma vanemate peale, siis teinekord olen mõelnud, et huvitav, kas mu vanemad saavad aru, et minus on midagi muutunud või teistmoodi. Ma arvan, et kui küsida, ega siis ei saaks, nad pigem ütleks… Ma pole küsinud, ei oska öelda.
Võibolla mõned muutused on sinu jaoks täna veel nii ilmselged, et sa ei teagi, et teised märkavad või et need on olnud mingid muutused. Mina võin kommenteerida seda, et ma mäletan küll, näiteks kas või see, et sa sealiha enam ei söönud. See on ju kindlasti kodus märgata. Või see, et sa käid laupäeviti kirikus ja ei tee mingeid muid asju. Need on sellised asjad, mida on kerge näha.
Kui tuua välja see, et ma midagi ei tee, siis see jätab pigem sellise mulje, et ma jälgin mingisugust reeglit. Minu jaoks ei ole Jumalaga käimine mingite reeglite järgimine.
Jumala iseloomu teema on mulle viimasel ajal oluline – lugeda Piiblit tervikliku raamatuna.
Kuidas sa kirjeldaksid oma tänast suhet Jumalaga? Kuidas sa oma usku praktiseerid ja kuidas Jumalaga koos käimine täna välja näeb?
See on olnud kasvamine, me kõik areneme ja õpime. Eelmise aasta lõpus pidasin Kuressaare koguduses oma esimese mõtiskluse ja seal mainisin, et viimasel ajal on mind hakanud huvitama teemad, mis varem ei ole niivõrd huvi pakkunud. Ei tea, kas see on sellepärast, et ma olen 30-aastaseks saanud, aga viimasel ajal on olnud kokkupuuteid inimestega, kellel on Jumalast palju laiem ja selgem vaade kui minul senini. Minul on olnud tükiti selline vaade, et natuke ühte ja natuke teist, aga viimasel ajal olen tundnud, et olen saanud selgema pildi või arusaama. Mind on hakanud huvitama Jumala iseloom, milline on see Jumal, kellega ma koos käin ja kellega ma suhtlen, keda ma ülistan ja keda ma kutsun oma sõbraks ja Isaks.
Võibolla meil kristlastena on mingitele asjadele teinekord hästi klišee vastus, mis on iseenesest õige, meil on lihtne ja omane seda öelda, aga kas me mõtleme päriselt, mida see tähendab. Jumala iseloomu teema on mulle viimasel ajal oluline – lugeda Piiblit tervikliku raamatuna. Need ei ole eraldiseisvad lood, vaid terve jutustus, mis räägib meile Jumalast ja Tema iseloomust ja Tema heldusest ja kuidas Ta kutsub meid sõprussuhtesse iseendaga. Vahel on see arusaam kurjast Isast ja heldest Pojast, aga lugedes Piiblit tervikuna, näeme, et Jumal on tervenisti armastus.
Väga tore on olnud kuulata sinu lugu. Kui sina oled seda teekonda kõndinud, otsinud ja leidnud ja teinud otsuse ja usus kasvanud ja Jumala iseloomu tundma õppimises, siis kas sul on midagi, millega julgustaksid neid, kes on praegu seal, kus sina olid kümme aastat tagasi, kui sa otsisid või kahtlesid või ei saanud päris hästi aru.
Millega julgustada iseennast ja kogudust, on see, mida pigem lisaksin. Kui mõtlen oma näite peale, siis see tee, kuidas kogudusse ja Jumala juurde sattusin, oli väga pikk protsess. Koguduse eesmärk on teha jüngreid ja jagada Jumala armastust, mida oleme ise ära tundnud. Pingutame selle nimel ja teinekord, kui vaatame tulemusi, tekib kurbus, et sul on maailma parim uudis, aga teised ei taha sellest midagi kuulda. Me teame ju tähendamissõnu seemnetest ja nende kasvamisest ja külvajast ja lõikajast. Kui mõtlen enda teekonnale, siis töö, mida vanavanaema minuga tegi, oli pikk protsess ja tema silmad ei näinud seda tulemust ja vilja. Ta nägi kasvamist, aga täit produkti ei näinud. Siis tuli veel paus ja alles mõne aja pärast tuli järgmine kasvamise protsess. Läks aega, kui vili küpses. Tahaksin julgustada, et tihtipeale teeme seda tööd ja kui tulemust ei näe, tekib kurvastus, aga me oleme Jumalale kaastöölised. See on Jumala töö ja meie teeme seda, mis anded ja oskused meil on, Jumalaga koos. Me ei pruugi kohe vilja näha. On igasuguseid inimesi – mõnel käib protsess kiiremini, teisel läheb kauem aega.
See, mida me kogudusena peame inimestele andma, on aeg ja hoolimine – Kristuse meetod. Tihtipeale tahame pakkuda kindlat programmi või viisi, mis meie arvates on tema jaoks õige, aga me peame vastama neile küsimustele, mis inimestel on, nendel teemadel rääkima, mis neile olulised on ja mis neid puudutavad. Aeg on see, mida peaksime inimestele pühendama. Paraku on see tänapäeva maailmas üks keerulisemaid asju, mida võtta või anda.
