Nägin hiljaaegu ühes oma sotsiaalmeedia uudisvoos Ellen G. White’i tsitaati, mis pani natukene kukalt kratsima. Kuna mul pole kahjuks eestikeelset raamatut „Tee Kristuse juurde“ kusagilt võtta, siis vabandan juba ette, kui mu enda tõlge sellest tsitaadist trükis ilmunust veidi erineb. Tsitaat on leitav raamatu kolmandast peatükist (SC 30.1): „Jumala silmis ei ole kõik patud sama kaaluga; Tema hinnangus on süü astmeid, nii nagu ka inimeste arvates. Kuid ükskõik kui tühine see või teine patt inimeste silmis tunduda võib, ei ole ükski patt Jumala silmis väike. Inimese hinnang on osaline ja puudulik, kuid Jumal hindab kõike täpselt nii, nagu see tegelikult on. Purjutajat põlatakse ja talle öeldakse, et tema patt välistab ta Jumala riigist, samas kui uhkus, isekus ja ahnus jäävad liiga sageli noomimata.“
Paraku on sotsiaalmeedia poolikuid või isegi vääriti tõlgendatavaid tsitaate täis.
Kuna EGW on meile, adventistidele, autoriteet, keda tuleks küll lugeda Pühakirja valguses, kiputakse temagi sõnu väänama endale hukatuseks. Siin see tsitaat lõppes ja ma jäin mõtlema, mis see nüüd oli. Kelle noomituseta? Et Jumal ei noomi uhkust, isekust ja ahnust ning et ainult purjutajad jäävad Jumala riigist välja? Midagi on mäda!
Siin see tsitaat lõppes ja ma jäin mõtlema, mis see nüüd oli.
Nagu näha läks minu mõte täiesti valesse kohta rändama ja tsitaadi sisu jäi poolikuks. Kuna mul on selle raamatu viimasest lugemisest juba mõned aastad möödas, siis ei olnud ka meeles, millega see tsitaat võiks lõppeda. Siit moraal: poolik tsitaat võib anda edasi täiesti vale sõnumi ja alati tuleb pöörduda algallika ning tervikteksti poole. Paraku on sotsiaalmeedia poolikuid või isegi vääriti tõlgendatavaid tsitaate täis. Tsitaat kontekstist väljavõetuna annab alust valeõpetuseks ja ka Jumala sõna lausmoonutamiseks. Ka hingevaenlane tsiteeris Jeesusele pühakirja Mt 4:6: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.“ Tsiteeris? Jah, tsiteeris! Aga Jeesuse sõnad järgnevas salmis, avasid konteksti: „Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.““ (Mt 4:7) Saatan tsiteeris Pühakirja enesele hukatuseks.
Aga kuidas siis lõpeb see EGW tsitaat, mis mind niivõrd segadusse ajas? EGW jätkab, üllatus-üllatus, uhkuse, isekuse ja ahnuse teemal: „Aga need on patud, mis on Jumalale eriti solvavad, sest need on vastuolus Tema heatahtlikkuse ja ohvrimeelse armastusega – selle armastusega, mis on langenud inimkonnast sõltumatute universumite atmosfääriks. See, kes langeb mõnda rängemasse pattu, võib tunda häbi ja mõista oma vaesust ning tunda vajadust Kristuse armu järele, aga uhkus ei tunne vajadust, ja nii sulgub see süda Kristuse ja lõpmatute õnnistuste ees, mida Ta tuli andma.“
Kutsun üles otsima üles raamat „Tee Kristuse juurde“ ning veetma selle seltsis hingamispäeva pärastlõunaid.
Lugedes nüüd selle teksti lõpuni, muutub kõik täiesti selgeks. Jah, patt on patt, aga kaalukausil on süda, kes tunneb häbi ja oma lootusetust ning januneb Jumala järele nii nagu tölner
(Lk 18:13), ja teine süda, mis on tulvil uhkust ja isekust, kes Jumalat ei vaja.
Sel korral kutsun kõiki üles otsima kas veebist või raamaturiiulilt EGW raamat „Tee Kristuse juurde“ ning veetma selle seltsis näiteks hingamispäeva pärastlõunaid. Otsigem alati tõde ja vaadakem alati tervikpilti. Ja lugegem meie endi adventkirjandust ikka alati Piibli valguses.
