On teada fakt, et maailma enim müüdud raamat on olnud ja on Piibel. Kiire otsing internetiavarustes informeerib, et alates Johannes Gutenbergi trükipressi leiutamisest 1995. aastani oli Piiblit müüdud umbes kuus miljardit eksemplari. Võrreldes 2023. aastaga kasvas Ameerika Ühendriikides Piibli ostmine 2024. aastal 20%, tänavu suurenes see veel 14% võrra. Aastal 2025 on Ameerikas müüdud 18,4 miljonit Piiblit.
Vaatamata tema paisunud välimusele, mis pani perepoja kulmu kergitama ja uurima, et mis selle Piibliga nüüd siis juhtus, on ta jätkuvalt siiski täiesti loetav.
On kasvanud esmakordsete Piibli ostjate arv, kes tunnevad rahutust ja muret maailmas aset leidvate sündmuste pärast, kes otsivad vastuseid elu ja surma küsimustele. Kuigi suurem osa Piibli soetajatest on vanemad inimesed, kelle seas leidub ka usu juurde tagasi pöördujaid, on ostjate seas ka nooremaid, 30–40-aastaseid. Veel nooremate seas kipub populaarne olema erinevate piibliäppide kasutus. Huvitav on ka fakt, et on kasvanud huvi õppepiiblite järele, milles on sissejuhatus piibliraamatutele, nende autorite taustale. Neis leidub viiteid ajaloole, arheoloogiale, keelelistele faktidele ja igasugu infole, mis lugusid selgitavad ja neist arusaamist lihtsustavad. Sarnane Piibel sattus ühel poeletil ka minu kätte, see oli varem kuulunud ühele äsja surnud naisterahvale ja selles ongi üsna palju tema käekirjaga märkmeid, kuid sellegipoolest või pigem isegi tänu sellele oli mul leiu üle väga hea meel. Haruldane ei ole ka see, et ühel kristlasel ongi kodus erinevatel põhjustel rohkem kui üks Piibel või tuleb teatud aja tagant raamat peale põhjalikku kasutamist välja vahetada. Minuga juhtus eelmisel suvel selline kahetsusväärne lugu, et mu eestikeelne Piibel ununes aeda pingile, siis tuli vihm, nii et raamat sai korraliku kastmise osaliseks. Vaatamata tema paisunud välimusele, mis pani perepoja kulmu kergitama ja uurima, et mis selle Piibliga nüüd siis juhtus, on ta jätkuvalt siiski täiesti loetav.
Viimaste aastate müügiedetabelite põhjal on janu igavikuliste teemade järele kasvamas. Ükski teine raamat ei jõua Piiblile rahvusvahelisel areenil ligilähedalegi. Ometi pole see info mingil põhjusel väga liikvel või on see siis nii enesestmõistetav, et pole väga mainimist väärt. Siiski, mis on selles raamatus nii erilist, et vajadus selle järele on jätkuvalt nii kõrge?
Olen oma kristlaseks olemise teekonnal seisnud aeg-ajalt probleemi ees, et Piibli avamine ei olegi alati nii lihtne, ja ometi võin veendunult väita, et mitte kunagi pole ma pidanud kahetsema, kui seda lugenud olen. Pigem on probleem seejärel Piiblist väljumisega. Psalmidest leiame laulu, mis räägib hinge igatsusest Jumala järele ja võrdleb seda hirve igatsusega veeoja järele. Kujutage nüüd ette seda hirve, kes leiab peale pikka otsimist veeoja. Ta ei lahku sealt niipea ja joob, nagu poleks homset.
Instinktiivselt on teadmine Jumalast olemas igaühel.
Timothy Keller põhjendab oma raamatus „Palve“, et palve on Jumala poolt alustatud suhtlemise jätk, et Jumal pani suhtele inimesega alguse, istutades iga inimolevuse sisse teadmise endast, kui Ta prohvetite ja oma Sõna kaudu kõneles ja eriti, kui Ta kutsub meid enda ligi südant läbistava Püha Vaimu kaudu. Ta kirjutab, et instinktiivselt on teadmine Jumalast olemas igaühel. Olen mõelnud, et küllap ka sel põhjusel palvetatakse kellegi või millegi poole sageli endale aru andmata – isegi siis, kui teinekord ahastuses korratakse vaid „palun-palun-
palun“ või „palun ei, palun ei“. Sellist valju või vaikset monoloogi tuleb ette igas kultuuris, igas vanuses inimestel, isegi kui nad Jumalast midagi kuulnudki pole. Keller ütleb, et me saame teada, kelle poole me palvetame, üksnes Piibli ehk Jumala Sõna lugemisega. Piibel ütleb, et Jumal paneb oma sõnad prohvetite suhu (5Ms.18:15–20; Jr 1:9–10). Kui prohvet on saanud Jumalalt sõnad, saab need üles kirjutada ja efektiivselt lugeda kui otsest kõne Jumalalt ka siis, kui prohvetit ennast pole kohal või teda pole enam elavate kirjas (Jr 36:1–32). Seega on Piibel kirja pandud Jumala Sõna ja see jääb Jumala Sõnaks ka nüüdsel ajal, kui meie seda loeme. Siiski ei piisa Pühakirja mõistmiseks pelgalt Jumala kohta informatsiooni ammutamisest. Keller rõhutab, et kui süüvida Pühakirja usalduse ja usuga, on Piibel tee päriselt Jumala hääle kuulmiseks ja Temaga kohtumiseks.
Kui süüvida Pühakirja usalduse ja usuga, on Piibel tee Jumala hääle kuulmiseks ja Temaga kohtumiseks.
Alustada Piibli lugemist ka puhtast uudishimust on siiski alati parem kui üldse mitte alustada. Olles tänaseks Jumala poolt lapsendatu juba mõnikümmend aastat, võin öelda, et põnevamat raamatut selle lõputuses pole võimalik leida. Sellest leiab igaüks midagi: ajalugu, üleloomulikud juhtumised, arhitektuur, elulood, lingvistika ja luule võiksid olla vaid mõned kirjeldavad pealkirjad Piiblis leiduvale ja teadmiste omandamine põimunult Jumala tundma õppimisega on kogu elu kasvav protsess. Lisaks Jumala loomuse tundmaõppimisele on võimaliku omandatava info hulk lõputu.
Alustada Piibli lugemist ka puhtast uudishimust on siiski alati parem kui üldse mitte alustada.
Kindlasti on igaühel lugusid või kirjakohti, mille juurde nad ikka ja jälle tagasi pöörduvad.
Mind isiklikult on alati kõnetanud inimeste läbielud, nii läbi Vanas kui ka Uues Testamendis – Jumala usaldamine erinevates katsumustes ja paralleelselt rinda pistmine oma maise loomusega, mis kipub aeg-ajalt juhtimispulti Jumalalt üle võtma. On imeline lugeda esmapilgul võimatutest olukordadest, mis Jumala juhtimisel siiski lahenevad. Meie läbielud tänapäeval on kindlasti mastaabilt üldiselt kordades väiksemas mõõdus, kuid siiski annavad aimdust, mida võis tunda Taavet oma näiliselt lõputus ootuses peale kuningaks võidmist või oma vendade julgusetuks tegevaid nägusid nähes, kui ta teatas, et just tema on see, kes Koljatile vastu astub; milline mõttetorm võis läbida Simsonit, kui ta ärgates avastas, et tema elu maksev saladus oli armastatu poolt paljastatud või millised raputavad tõed Jumala väest võisid temani jõuda vahetult enne surma. Eksliku inimesena on mind julgustanud lood Jumala pikast meelest ja armust puuduliku ettenägelikkusega piiblitegelaste näidete näol. Usaldamatus ja usk, truudus ja omakasu, kibedus ja andestus, tarkus ja alandlikkus – nii palju õppetunde ja äratundmist, mis kaigub tuhandeid aastaid tagasi elanud sarnaste inimeste elus nagu sina ja mina vaatamata nende positsioonile või päritolule. Lõppeks oleme kõik ju siiski mehed ja naised, kellegi lapsed, vanemad, naabrid, koguduseliikmed ja kolleegid, kes võtavad päevast päeva vastu otsuseid, kuidas midagi teha, kuidas teistega suhelda, kas üldse midagi teha...
Usaldamatus ja usk, truudus ja omakasu, kibedus ja andestus, tarkus ja alandlikkus – nii palju õppetunde ja äratundmist.
Mõte, millel olen leidnud ennast ka Piiblit lugedes peatumas, paneks nii mõnegi spektiku ilmselt muigama, on ausus, mis mulle selle raamatu lehtedelt vastu vaatab. Võiks ju eeldada, et nii mõnigi seik oleks võinud Piiblist välja jääda. Neid lugusid ei ole mitte vähe, mil suurema või väiksema vastutusega tegelane on korda saatnud ikka sellise prohmaka või rohkemgi kui ühe, et lausa ebamugav lugeda, ja ometi annab just seesama tõdemus Piiblile tõsiseltvõetavust veelgi juurde – ükskõik kui palju Jumala armastatud inimene ka eksib, on Püha Vaim inspireerinud kirjutajaid olema ausad.
Piibli lugemisel võivad abiks olla raamatud, jutlused ja teinekord isegi mõni hästi ülesehitatud film või seriaal. Üks viimaseid vaimulikke raamatuid on Doug Batchelori „Jeesuse jalge ees“, mis avas Maarja Magdaleena loos tahke, mille peale ainult Piiblit lugedes poleks osanud tullagi. Järjekordne lugu, mis äratab ellu detailideni viimistletud ajatelje ühe naise järk-järgulisest pöördumisloost ja teekonnast Jeesuse kõrval. Maarja Magdaleena loos on nii palju erinevaid tahke, millel peatuda, alustades variseride suhtumisest ja lõpetades tema enda õega. Sellest loost on jäänud minuga ka Jeesuse sõnad, et kes on palju andeks saanud, see ka armastab palju, millega Ta õigustas Maarja Magdaleena ülevoolavat armastuse väljendust.
Meenub, kuidas avastasin enda pöördumise aastatel ühel hetkel, et hea küll, olen lapsest saati käinud laupäeval kirikus ja kümme käskugi on peas, kuid sisuliselt ei teadnud ma mingi valemiga siiski, kuidas see küsimus Piiblis tervikuna lahendatud on. Olin kuulnud kogudustest, kes väitsid mõne piiblisalmi valgel, et just see käsk olevat ristisurmaga tühistatud ja ei oma Jeesuse surma järel üldse mingit tähtsust. Just samal ajal ilmus raamat kümnest käsust „Ten Commandments Twice Removed“, autoriteks Danny Shelton ja Shelley Quinn. Mäletan, kuidas seda lugedes langes justkui loor silmilt ja kui palju värvilisemaks muutus maailm. See raamat on üles ehitatud kirjakohtadele, mis läbisid nii Vana kui Uut Testamenti, pühamuteenistust, prohvetikuulutusi, Jeesuse elu nii enne kui peale ristisurma. Ära oli tehtud mahukas töö, et käskude küsimus puust ja punaseks selgeks teha. Peale selle raamatu lugemist elavnes kogu mu suhtumine hingamispäeva ja selle olemusse. Sukeldumine Piiblit selgitavatesse abivahenditesse koos Piibliga võib elavdada nii mõnegi teema või tegelase, seoses millega rikastub meie arusaam nii Jumalast kui ka erinevatest olustikest, milles tolle aja inimesed viibisid, kuid mis inimolemuse poolest meist endist nii palju ei erinenudki.
Ükskõik kui hästi me võime teada piiblilugusid või lakkamatult palvetada, otsib Jeesus ennekõike meie südant.
Evangeeliumid Jeesuse elust ja Temaga kokku puutunud inimeste elu muutmisest on alati liigutavad. Võib ette kujutada seda uuenenud elu täis rõõmu ja valgust, kui pannud kogu oma elu Päästja jalge ette, oled Teda üleni usaldades ja uskudes tervenenud parandamatust haigusest. Piibliraamat, mis on mulle eriliselt huvi pakkunud, on apostlite teod ja seoses sellega Pauluse pöördumislugu. Ka siin saab võimatu võimalikuks. Suurimast kristlaste tagakiusajast saab kõige pühendunum apostel. Pauluse loosse süvenemine on meie kõigi jaoks eluliselt tähtis, kuna ükskõik kui hästi me võime teada piiblilugusid või lakkamatult palvetada, otsib Jeesus ennekõike meie südant. Süda on see, mis katsutakse läbi – millised on meie mõtted ja suhtumine, kui Pühakirjast pea tõstame. Kas me päriselt armastame ja oleme tunnetanud Jumalat ning päriselt mõistnud taevariigi saladusi (Mt 13:11).
Kõrgemaid ja maisemaid küsimusi täis raamat, mille tuum on inimese loonud Jumal, kes soovib üle kõige, et me Tema olemuse ära tabaks – et kui me paneme oma koorma maha ja usaldame oma elu kellegi endast suurema hooleks, siis ka päriselt teaksime, kellega meil tegu on. Jumal on tundnud meid juba enne meie sündi. Tema soov on, et ka meie Teda tunneksime. 4
