Koguduse olemuse ja missiooni küsimus on tänapäeva teoloogias endiselt kesksel kohal. Ilmalikustumise ja kultuurilise killustumise kontekstis kogevad paljud kristlikud kogukonnad identiteedikriisi, mis avaldub oma eesmärgi selge mõistmise kaotamises. Üha sagedamini küsitakse: mis on koguduse tegelik olemus ja kutsumus? Üks võimalus sellele küsimusele vastata on pöörduda tagasi kristluse algusesse – algristikoguduse juurde.
Algristikoguduse perioodi (1.–3. sajand) iseloomustab intensiivne kasv, teoloogiline areng ja misjonitegevus. Hoolimata tagakiusamisest ja ressursside puudusest kasvas kogudus kiiresti ning levis üle kogu Rooma impeeriumi. Seda ajalooperioodi defineeritakse sageli kui kiriku kangelaslikku ajastut (the heroic Age of the Church), kuna just sel ajal pandi paika kristliku usu ja praktika põhialused.
Raamatus „Apostlite teod“ kirjutas Ellen White, et „rohkem kui kaheksateist sajandit on möödunud ajast, mil apostlid lõpetasid oma töö, kuid aruanded nende vaevast ja ohvritest Kristuse pärast kuuluvad ikka veel koguduse kõige kallimate varanduste hulka.“*
Selle artikli eesmärk on tutvustada algristikoguduse põhijooni ja uurida nende tähtsust tänapäeva koguduse mõtlemise ja praktika jaoks.
Algristikoguduse peamised põhijooned
Kui mõtleme sõnale „kogudus“, kujutame sageli ette hoonet, organisatsiooni või institutsiooni. Uue Testamendi mõistes tähendas kogudus ‘ἐκκλησία’ (ekklesia) aga eelkõige inimeste osadust. Kogudus/kirik tähistab nii kohalikku usklike kogukonda kui ka Kristuse universaalset ihu. Seega ei määratle selle olemust organisatsioon, vaid suhted, mis põhinevad usul Kristusesse. Esimesed kristlased kogunesid kodudes, see oli elav ja lähedane kogukond, mitte formaalne struktuur. Selliseid kogukondi iseloomustas kõigi liikmete kõrge kaasatus ja neid peeti vaimseks perekonnaks. Teoloogiliselt ei ole kogudus isemajandav institutsioon, vaid eksisteerib Jumala missiooni täitmiseks. Selles mõttes on see instrumentaalne. Ellen White rõhutab: „Kogudus on Jumalast määratud tööriist inimeste päästmiseks. Kogudus organiseeriti teenimiseks ning selle missiooniks on viia maailmale evangeeliumi.“ Seega eeldab varane apostellik mudel arusaama kogudusest kui dünaamilisest kogukonnast, mis on orienteeritud teenimisele, mitte enesesäilitamisele. Selline arusaam seab ka tänapäeva kogudusele väljakutse: kas kogudus on eelkõige programm ja struktuur või suhete võrgustik, kus inimesed jagavad elu koos Jumalaga?
Algristikoguduse keskseks elemendiks oli evangeelium, mida ei vaadeldud pelgalt õpetuste kogumina, vaid elava reaalsusena, mis oli seotud Jeesuse Kristuse isikuga.
Algristikoguduse keskseks elemendiks oli evangeelium, mida ei vaadeldud pelgalt õpetuste kogumina, vaid elava reaalsusena, mis oli seotud Jeesuse Kristuse isikuga. Kõik – õpetus, kuulutus, eluviis – lähtus Jeesusest Kristusest. Apostlite sõnavõtud keskendusid Kristuse surmale ja ülestõusmisele, samuti uue elu annile Püha Vaimu kaudu. Oluline on märkida, et evangeelium ei olnud lihtsalt õpetus pattude andeksandmisest, vaid kutse uude ellu koos Jumalaga. Kristus oli nii Päästja kui ka eeskuju. See hõlmas taastatud suhet Jumalaga ja osadust Temaga. „Jeesus Kristus, Jumala tarkus ja vägi, oli teemaks igas kõnes. … Kui apostlid kuulutasid Kristuse, ülestõusnud Õnnistegija täiuslikkust, liigutasid nende sõnad inimeste südant ning nad võideti evangeeliumile.“ „Üks huvi valdas kõiki; üks püüd varjutas kõik teised; usklike eesmärk oli ilmutada Kristuse sarnasust ning töötada Tema riigi laiendamiseks.“ Seega ei ole Kristuse-kesksus ainult üks koguduse elu element, vaid selle alus. Selle keskpunkti iga nihkumine viib paratamatult koguduse tõelise identiteedi kadumiseni. Ka tänapäeval seisab kogudus küsimuse ees: kas Kristus on meie tegevuse keskmes või on Ta muutunud üheks teemaks paljude seas?
Sellest johtuvalt, algristikogudus ei toiminud üksnes inimlike plaanide ja strateegiate alusel. Nad uskusid, et Jumal juhib neid Püha Vaimu kaudu. Apostlite tegude raamatu tunnistuse kohaselt juhtis nii Jeesuse teenimist kui ka apostlite tööd Jumala Vaim. Koguduse missiooni ei mõistetud mitte inimliku initsiatiivina, vaid osalemisena Jumala tegevuses maailmas. Just Püha Vaimu väe olemasolu selgitab kristluse kiiret levikut. „Jumaliku Vaimu kaastegevusel teostasid apostlid töö, mis raputas maailma. Üheainsa põlvkonna jooksul viidi evangeelium kõigile rahvastele.“ Järelikult ei määranud algristikoguduse misjoni tõhusust mitte niivõrd strateegilised tegurid, kuivõrd Püha Vaimu tegevus. See seab ka tänapäeva kogudusele olulise küsimuse: kui palju toetume me Jumala juhtimisele ja kui palju oma võimekusele?
Evangeelium ei olnud lihtsalt õpetus pattude andeksandmisest, vaid kutse uude ellu koos Jumalaga.
Algristikogudus ei olnud paikne. See oli liikumine. Üks koguduse märgatavamaid omadusi on selle misjonikesksus. Mitme sajandi jooksul levis kristlus kogu Rooma impeeriumis, hoolimata tagakiusamisest ja sotsiaalsest survest. Misjonit peeti kristliku identiteedi lahutamatuks osaks. Apostlid ja varakristlased ei piirdunud kogukonna siseeluga, vaid tunnistasid aktiivselt Kristusest. „Ülesanne kuulutada evangeeliumi on Kristuse kuningriigi suur misjonivolikiri. Jüngrid pidid töötama tõsiselt hingede heaks, viies kõikidele armukuulutuse. Nad ei pidanud ootama, et inimesed nende juurde tulevad; nad pidid oma kuulutusega minema inimeste juurde.“ See perspektiiv muudab ka tänapäeva koguduse mõtlemist. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas inimesed kogudusse jõuavad, vaid selles, kuidas kogudus jõuab inimesteni.
Üks algristikoguduse kasvu võtmetegureid oli selle sotsiaalne praktika või teiste sõnadega öeldes, nende praktiline armastus. Kristlased hoolitsesid vaeste, haigete ja hüljatute eest, laiendades oma hoolitsust sageli ka väljaspool oma kogukonda. See armastuse eetika oli vastuolus Kreeka-Rooma ühiskonna väärtustega ja sai veenvaks tunnistuseks kristliku usu tõest. Tabavalt kirjutas raamatu „Apostlite teod autor,“ et „maailm vajab kõige enam Õnnistegija armastuse ilmutust inimeste kaudu.“ Ka tänapäeval jääb see kehtima: inimesed ei kuula ainult seda, mida kogudus ütleb – nad vaatavad, kuidas kogukond elab. See on võimas misjonitööriist.
Apostlite tegude raamat (2:42–47) pakub lühikese, kuid sisutiheda kirjelduse algristikoguduse elust: usklikud „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“. Need neli elementi moodustasid koguduseelu aluse. See ei viita formaalsetele praktikatele, vaid reaalsele osalemisele ühises elus. Kristlased jagasid vara, toetasid üksteist ja veetsid koos aega. See oli midagi täiesti uut antiikmaailmas – ja see köitis tähelepanu. Nad said üheks südamelt ja meelelt. Selline ühtsus ei ole pelgalt ideaal, vaid praktiline vajadus. See on keskkond, kus usk kasvab ja tugevneb.
Algristikoguduse edu üks põhjuseid oli kuulutatava sõnumi ja usklike elustiili vastavus. Nende igapäevane tegevus kinnitas sõnumi tõesust. Ka tänapäeval jääb see kehtima:
inimesed ei kuula ainult seda, mida kogudus ütleb – nad vaatavad, kuidas ta elab.
Kristlasi eristas teistest heldus, vastastikune toetamine, moraalne puhtus, avatus ümbritsetavale ühiskonnale. Ellen White märgib: „See, et Kristus on Jumala Poeg, polnud neile enam uskumise asjaks. … Nad jutustasid oma kogemustest maailmale usaldustundega, mis veenis inimesi, et Jumal on nendega. … Nende südamed voolasid üle armastusest, mis oli nii täielik, nii sügav ja kaugeleulatuv, et see mõjutas neid Kristuse väest tunnistades minema maailma otsani.“ See sõna ja teo ühtsus muutis kristliku tunnistuse veenvaks ja ligitõmbavaks.
Kokkuvõte
Niisiis, need algristikoguduse põhijooned paljastavad mitmeid võtmeomadusi, mis määratlevad koguduse olemust: Kristuse-kesksus, sõltuvus Pühast Vaimust, misjonimeelsus, praktiline armastus, elukogukond ja tunnistus elustiili kaudu. Need elemendid ei ole ajaloolised iseärasused, mis piirduvad esimese sajandiga, vaid esindavad normatiivseid põhimõtteid, mis on koguduse jaoks läbi ajaloo asjakohased. „Kogu taevas ootab, et näha inimesi, kelle kaudu võib Jumal ilmutada kristluse väge.“
Tänapäeva kogudus ei seisa silmitsi vajadusega mitte niivõrd algristikoguduse väliste vormide taastootmise, kuivõrd selle vaimse olemuse taastamise järele. Siin peitubki võti selle uuendamiseks ja misjonitöö efektiivsuseks.
Küsimus ei ole selles, kas me suudame algkoguduse vorme täpselt taastada. Aeg ja kultuur on muutunud. Kuid küsimus on sügavam: kas me elame samas vaimus? Kas meie kogudused on elavad kogukonnad, Kristusele keskendunud, juhitud Jumala Vaimu poolt, avatud maailmale. Või on nad muutunud lihtsalt institutsioonideks? Vastus sellele küsimusele määrab, milline on koguduse tulevik.
