Kolm aastat tagasi jaanuaris alustasime Meie Ajas intervjuusarja kogudusevanematega. Vahepeal on ajakirjas olnud teiseteemalisi usutlusi, aga nüüd naaseme kunagi alanud sarja juurde. Tallinna kesklinna venekeelse koguduse vanem Genri Tron räägib Averonika Beekmannile enda kogudusest ja tegemistest selles ning mõtetest, mis tal koguduse juhina aeg-ajalt tekivad.
Kui kaua sa oled Tallinna vene koguduse kogudusevanem olnud?
Olen selles teenistuses juba teist korda, kokku juba neli aastat.
Selles ametinimes – kogudusevanem – on sees viide, et sa oled vanem ja targem, kuigi tegelikult oled sa alles noor mees. Kas vanus oli sinu jaoks teema, kui sind sellesse ülesandesse kutsuti? Või kuidas sa ise seda „vanema“ osa näed?
Esimest korda sain kogudusevanemaks, kui olin vist 30 aastat vana. Võibolla tõesti on vahel nii, et vanus annab inimesele tarkust, sul on rohkem elukogemust jne. Ja see eestikeelne sõna „kogudusevanem“ – see sõna lõpp „vanem“ tõesti viitab sellele, et sina oledki „vanem“. Aga vene keeles kõlab see sõna teistmoodi – пресвитер. Siin ei ole mingit viidet vanusele. Ja kui meie loeme Piiblit, on seal väga täpselt öeldud, kes võib saada kogudusevanemaks ja milleks neid üldse vaja on ja milles seisneb nende töö. Nii et minu jaoks ei ole küsimus vanuses, vaid pigem selles, kas olen seda ametit väärt. Kas olen valmis oma koguduse eest hoolitsema? Kas olen valmis oma koguduse eest vastutama? Kas olen valmis vastu võtma otsuseid, mis puudutavad kogust? Sest just kogusevanem on see inimene, kes on alati koguduse sees, ta tunneb ja teab vahel palju rohkem kui pastor, sest pastorid tulevad ja lähevad, aga kogudusevanem on see, kes jääb. Nii et rõhutan korra veel, et põhiküsimus on, kas olen valmis võtma enda peale vastutuse.
Kuidas sa sellesse ametisse valitud said? Missugused olid sinu mõtted, kui sulle ettepanek tehti, ja mida sa sellest ametist mõtlesid või ootasid?
Kuidas sain valitud? Nagu on ikka, toimusid valimised. Missugused olid mõtted? Ausalt öeldes esimene mõte kõlas umbes niiviisi: meie koguduses on olemas teised mehed, kes minu meelest sobiksid paremini sellesse ametisse, nende vaimulik tase või vaimuliku elu kogemus on palju kõrgem kui minu oma jne. Teine mõte oli: kas mina üldse sobin? Kas olen ikka väärt? Sest kogudusevanem on eeskuju teistele, eriti mis puudutab meie vaimulikku elu. Nii et muidugi oli palju kahtlusi ja küsimusi, kuid samas oli tunne, et kui Jumal kutsub, siis peab vastus olema „jah“.
Muidugi oli palju kahtlusi ja küsimusi, kuid samas oli tunne, et kui Jumal kutsub, siis peab vastus olema „jah“.
Kas sa mõtled teadlikult oma rollile kogudusevanemana? Et mida sa peaksid või võiksid selles rollis teha või missugused on teiste ootused sinule? Kas sa mõtled sellistele asjadele?
Mida kauem olen selles ametis, seda rohem tegelikult muutuvad minu vaated ja mõtted. Kui varem mõtlesin, et kogudusevanem on nagu sild pastori ja koguduse vahel, siis nüüd näen, et kogudusevanema töö on palju laiem. Eriti selles olukorras, kus oleme praegu: üks pastor kolme koguduse peale. Mida võiksin või peaksin tegema? Hea küsimus.
Mida meie oma koguduses püüame viimastel aastatel teha? Me püüame muuta kogudust nii, et see vastaks paremini inimeste vajadustele. Nii seestpoolt kui ka väljastpoolt. Me teame, et meie ühiskond muutub, elu muutub, inimeste vajadused muutuvad, nii et väga tähtis on, et me oleksime ise selleks ka valmis.
Kas sul on olnud mõni eeskuju või kaaskogudusevanem, kelle poole vaatad, kui soovid selle rolli osas juhatust otsida? Millest te omavahel räägite või mille pärast koos palvetate?
Eeskuju kohta ei oska öelda. Meil on kaks kogudusevanemat. Oleme mõlemad pigem noored kogudusevanemad.
Kuidas sa iseloomustaksid oma kogudust ja iseennast selles?
Tegelikult võin öelda, et meil on väga vahva kogudus. Meie kogudus koosneb peamiselt inimestest, kes on üle 50-aastased. Noored, kes olid varem meie juures, on peamiselt kõik nüüd Pärli koguduses. Mida mina näen, on see, et meie koguduse liikmed on väga suured aktivistid. Nad tahavad midagi teha. Kui korraldame erinevaid üritusi, siis on nad alati kohal. Ja veel, nad on väga tänulikud. Nii et meie töö on praegu suunatud rohkem vanemate põlvkondade inimestele.
Millest tunned ja saad aru, et sinu kogudus toetab sind?
Usaldus. Tänusõnad. Eelmisel aastal, kui toimusid valimised, oli tagasiside väga hea ja positiivne.
Mida sa pead koguduse vaimulikus kasvus hästi oluliseks ja kuidas tunned, et saad sellesse oma osa anda?
Minu jaoks on siin kaks punkti. Esiteks: mulle isiklikult tundub, et vahel oleme liiga ranged või karmid, selles mõttes, et tihti me ei ole valmis aktsepteerima või võtma vastu inimesi, kes mõtlevad pisut teistmoodi. Peame alati meeles pidama seda, et igal ühel on oma valik ja oma arvamus ja me peame seda austama, mitte sildistama. Eriti murelikuks teeb mind, kui jutt käib teistest konfessioonidest, vahet pole kas see on õigeusu kirik või katoliku kirik või luteri kirik või mis iganes veel. Meie peame alati meeles pidama seda, et igas koguduses on olemas siirad inimesed ja Jumal räägib, et teistes karjades on Tema lambaid. Olen väga rõõmus, sest näen, et iga aastaga selles küsimuses meie koguduse vaimulik pool kasvab. Ja meie inimesed on nüüd rohkem avatud uutele ideedele, ning on rohkem valmis uusi inimesi vastu võtma, neid aktsepteerima.
Kui varem mõtlesin, et kogudusevanem on nagu sild pastori ja koguduse vahel, siis nüüd näen, et kogudusevanema töö on palju laiem.
Teiseks armastus. Jeesus ütles, et teised saavad teada, et te olete minu jüngrid, kui te armastate üksteist. Me võime pikalt erinevatest suurtest asjadest ja tegudest rääkida, aga kui me ei armasta, ei hooli üksteisest, siis ei tähenda kõik need sõnad midagi. See näitabki meie koguduse vaimulikkust. Kui teised näevad armastust, hoolivust, siis on kohe näha, et oleme kristlased.
Mis sind selles rollis rõõmsaks teeb, mis annab jõudu ja indu?
Arusaamine sellest, et see on Jumala töö. Kui näen, et see, mida ma teen, toob inimestele head ja kasu. Positiivne tagasiside.
Me võime pikalt erinevatest suurtest asjadest ja tegudest rääkida, aga kui me ei armasta, ei hooli üksteisest, siis ei tähenda kõik need sõnad midagi.
Mis sind selles rollis mõtlikuks muudab, äkki maadligigi surub?
Vahel, nagu ikka, tulevad sellised mõtted: kas minu vaimulik elu vastab ikka kogusevanema ameti kriteeriumitele? Vahel kahtlen, mõtlen: ah, kas olen vaimulikkuse poolest piisavalt väärt? Sellistes olukordades aitab see, et loen Piiblit ja saan aru, me ei ole täiuslikud. Me kõik võime teha vigu, kuid tähtsam on see, et me kasvame ja õpime. Jumal aitab meid.
Meie elu täidavad ka muud asjad. Mis täidab sinu vaba aega ja miks tegeled just sellega?
Ausalt öeldes viimane aasta on olnud nii keeruline, et vaba aega eriti pole, aga kui tekib selline võimalus, siis käin saunas, käin ujumas, tunnistan ka, et vahel mängin arvutis strateegiamänge. See aitab natuke restarti teha.
Ikka võib ette tulla, et midagi ei lähe just nii, nagu planeeritud. Mis on sinu nõuanne sellises olukorras?
Keeruline küsimus, sest kõik oleneb sellest, kui palju läheb mitte nii nagu planeeritud, millist osa sinu elust see kõik puudutab. Ma vastaks nii: me peame aru saama, et meie elu on nagu merelained. Vahel sa tunned, et oled laine tipus, kõik läheb nii hästi. Ja kui oled laine tipus, pea alati meeles, et varsti tuleb allakäik – midagi läheb valesti. Ja kui midagi läheb valesti, tea, et varsti oled jälle tipus. Ühesõnaga, siin planeedil ideaalset elu pole. Alati on nii tõusud kui ka mõõnad: „Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles.“ (Õpetussõnad 24:16) Oleme need õiged!
Ja viimaks, selles intervjuusarjas on kombeks, et eelmine intervjuu andnud kogudusevanem esitab küsimusele järgmisele, ilma et ta teaks, kes see järgmine intervjueeritav on. Seega, Indrek Ploompuu küsimus sulle on: Armas, kas sul on mõningaid selliseid asju, mida sa ei taha teha, mis sulle ei meeldi, aga pead neid ikka kogudusevanemana tegema?
Jah, kui pean inimestele „ei“ ütlema. See on üliraske.
Tegelikult võin öelda, et meil on väga vahva kogudus.
Esita sina üks küsimus järgmisele kogudusevanemale, nii et sa tema nime ei tea.
Kas sinu elus on olnud selliseid situatsioone, kui sa tahtsid öelda, et enam te mind kogusevanema rollis ei näe? Või midagi sellist, kui tõesti tekib selline tunne, et ei jaksa enam. Mis sind aitas?
