Minu töölaual seisab üks tass, täis pastakaid ja muud tarvilikku. Kuid selle tassi teeb eriliseks mitte sisu, vaid selle päritolu. Sellele käsitööna valminud kruusile on kirjutatud „Kevadpidustused 2005“. Kui ma sellele sündmusele, millest on möödunud üle 20 aasta, tagasi mõtlen, siis täitub mu süda meeldivate, soojade, toredate mälestustega.
Tegime siis midagi uut ja erakordset. Meil oli teotahtest pakatav meeskond. Meil oli unistus, millest sai visioon ja lõpuks reaalsus. Ja mis kõige tähtsam: meist kui tiimiliikmetest said sõbrad, ühtehoidev meeskond, kes kordas 2005. aastal alustatut veel mitu korda. On tore meenutada, kuidas kõik alguse sai.
Samamoodi on meile erakordse väärtusega algristikoguduse kontseptsioon. Kristlastena tajume oma seotust selle ajaloolise, kuigi palju kaugema looga. Sarnaselt minu mälestustega kevadpidustuste korraldamise algusaegadest kujutame ka algristikogudust ette ideaalilähedasena, kus pandi alus kogudusele, kus sündis midagi uut, kus noored mehed ja naised, inspireeritud missioonist ja uuest värskest algusest, asusid õhinal ja koostöömeelselt tegutsema. Sellepärast viitame ka meie oma kirjanduses ja mõttevahetuses tihti algristikogudusele kui ihaldusväärsele eeskujule, mida tuleks ja peaks ka täna elama.
Me ju ei tea täpselt, millist hinda tuli maksta ja millist vaeva pidid tollased inimesed oma eesmärgi saavutamise nimel nägema.
Kuid nagu minevikuga ikka, kipume minu arvates möödunut liialt idealiseerima. Me ju ei tea täpselt, millist hinda tuli maksta ja millist vaeva pidid tollased inimesed oma eesmärgi saavutamise nimel nägema. Algristikoguduse sünd tähistas tõepoolest uue ajastu algust, mitte ainult juutidele, vaid kogu maailmale, kuid see ei sündinud ilma väljakutsete ja raskusteta. Ja tark on õppida mitte üksnes minevikus kogetud edust, vaid ka raskustest ja ebaõnnestumistest.
Kogudust ei rajatud selleks, et levitada uut filosoofiat või uusi utoopilisi ideid.
Alustatu jätkajad
Niisiis, jättes nostalgia kõrvale, siis mida õpetab meile algristikoguduse kogemus, nagu see on meile esitatud Apostlite tegude raamatus? Kas selles on midagi sellist, mida saame tänapäeval oma koguduses ja mõtteviisis kohaldada?
Kohe alustuseks tuleb minu hinnangul ära märkida see, milleks algristikogudust ei loodud. Kogudust ei rajatud selleks, et levitada uut filosoofiat või uusi utoopilisi ideid. Kirik kui selline sündis, et jätkata seda, mida Kristus alustas. Just nimelt. See on ehk sellegi artikli kõige olulisem sõnum: algristikoguduse kogu olemise eesmärk oli jätkata seda, mida Kristus alustas.
Selle kinnituseks on juba seegi, et Apostlite tegude raamat sisuliselt algab sõnadega: „Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas…“ Ning kui Peetrus pidas pärast Püha Vaimu tulekut nelipühapäeval oma kõnet, oli see täielikult Kristuse-keskne, ja Peetrus ütles muu seas: „Parandage meelt ja igaüks lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks…“ (Ap 2:38) Ehk siis, ka meie saame täna algristikoguduse eeskujul jätkata seda, mida Kristus alustas. See tähendab, et meil on Kristuse-keskne identiteet. Võib ka öelda, et kogudus sai sündimiseks tõuke ülestõusnud Kristuse kogemusest ja Püha Vaimu läkitamisest. Need kaks sündmust andsid vajaliku motivatsiooni, et hajali, hirmunud ja varjunud Jeesuse jüngritest võiksid saada apostlid. Nii vajame ka meie esiteks usku, et Jeesus Kristus on Jumal, kes on meie eest surnud ning üles tõusnud. See on meie tegevuse teoloogiline fookus. Ja teiseks, me vajame algristikoguduse eeskujul Püha Vaimu abi ja kohalolu meie keskel. See on „Jumal meiega“, mis annab meile jõu, julguse ja tarkuse teha seda, mida Jeesus alustas.
Palvekogukond
Aga mida saame veel algristikoguduse kohta öelda, mis meid täna kõnetada võiks? Saame kindlasti öelda, et algristikogudus oli palvekogukond. Apostlite teod kujutavad algristikogudust selgelt palvekogukonnana: enne nelipüha on jüngrid ühel meelel püsivalt palvetamas (Ap 1:14) ning ka esimene suur otsus – Mattiase valimine – sünnib palves (Ap 1:24). Pärast Püha Vaimu tulekut jääb palve koguduse elu põhitalaks
(Ap 2:42) ja apostlid järgivad kindlat palverütmi (Ap 3:1). Tagakiusamise keskel pöördub kogudus ühise palve poole, mis toob uue julguse (Ap 4:24–31), ning palve saadab kogudust igal sammul: palvetatakse uute usklike eest
(Ap 8:15), Saulus palvetab
(Ap 9:11) ja Peetrus ning Korneelius saavad otsustava juhtimise just palve ajal (Ap 10). Kui Peetrus vangistatakse, teeb kogudus tema eest lakkamatult palvet (Ap 12:5), Antiookia kogudus saadab misjonärid välja paastu ja palve keskel (Ap 13:2–3) ning kogudusevanemad seatakse ametisse samuti palvega (Ap 14:23). Ka Pauluse teekond lõpeb koguduste ühise palvega (Ap 20:36; 21:5). Kõik see näitab, et palve oli koguduse elu loomulik osa.
Ka meie saame täna algristikoguduse eeskujul jätkata seda, mida Kristus alustas.
Teeniv kogukond
Algristikogudus oli teenimiskogukond: usklikud hoolitsesid üksteise vajaduste eest, jagasid vabatahtlikult oma vara ja toetasid abivajajaid (Ap 2:44–45; 4:32–35), ning Barnabas oli selle kaunis eeskuju. Kui kogudus kasvas ja vajadused muutusid keerukamaks, seati diakonid ametisse just selleks, et tagada igapäevane hool ja õiglane abi jagamine (Ap 6:1–6). Teenimine ulatus aga ka kogudusest kaugemale: Peetrus ja Johannes tervendasid templiväravas jalutu mehe (Ap 3:1–10), Tabita oli tuntud oma heategude poolest (Ap 9:36) ning Paulus ja Barnabas teenisid kogudusi kuulutuse, õpetuse ja praktilise julgustamisega (Ap 11:29–30; 14:21–23). Isegi tagakiusamise keskel jäi koguduse loomulikuks eluviisiks teenimine: kogudused saatsid abi kaugematele kogudustele, võtsid vastu misjonäre jne. See näitab, et teenimine oli nende identiteedi ja missiooni lahutamatu osa.
Ühendatud Kristuses
Me oleme viimastel aastatel palju rääkinud adventliikumise identiteedist ja isegi selle kriisist. Kuid algristikoguduse identiteet oli olla Kristuses ühendatud kogukond, mille lahutamatud osad olid palvemeelsus, teenimismeelsus ja osadus. Ilma nendeta ei kujutaks me seda kogukonda ette.
Ja kuigi kõik see kõlab päris ideaalilähedaselt, siis see ei tähenda sugugi, et algristikogudusel poleks olnud probleeme, lahkarvamusi ja väljakutseid. Võiks ehk öelda selliselt, et kui keskenduda sellele, mida Apostlite teod kirjutavad koguduse kohta, joonistub välja kogukond, mille tugevus ei tulenenud täiuslikkusest, vaid selgest identiteedist, praktilistest rütmidest ja vastastikusest hoolimisest, mille abil suudeti kõik tõsised probleemid ületada. Sest kohe alguses tekkisid kogudusliku ehk kogukondliku tegevuse juures suured vastuolud, nagu näiteks heebreakeelsete ja kreekakeelsete juutide vahelised arusaamatused „igapäevases abiandmises“ seoses lesknaistega (Ap 6:1). Tegemist oli võrdse kohtlemise rikkumise küsimusega. Või siis paganate ristimise küsimus ja seejärel juba ümberlõikamise küsimus, mis olid olemuslikult teoloogilised ja samas ka juutide jaoks otseselt seotud nende identiteediga. Tuli teha teadlikke ja suuri järeleandmisi. Ja algristikogudusel oli palju muidki katsumusi: Jeruusalemma koguduse tagakiusamine, vangistamised, ülekuulamised ja isegi surma mõistmised (nagu Stefanose surmamine). Algristikoguduse kujunemine oli turbulentne nii seespidiselt kui ka välispidiselt, mõjutatud paljudest olukordadest ja teguritest. Niisiis saab öelda veelkord: algristikoguduse edu ei tulenenud täiuslikkusest vaid nende selgest identiteedist ja kokkuhoidmisest.
Koguduse kasv ja misjon
Kas on veel midagi, millest võiksime täna algristikoguduse kontekstist õppida? Kindlasti on. Tahan esile tuua kaks sellist õppimise kohta.
Esiteks, algristikogudus kasvas kiiresti välja juutide elu- ja mõjupiirkonnast. Me lausa teame, et juutide seas Jeruusalemmas oli koguduslik elu tagakiusamise tõttu takistatud. Nii või naa pidi see, mille Kristus alustas, jõudma Jeruusalemmast ja Juuda aladelt kaugemale, nn paganate sekka. Ja nii see ka läks. Apostlite tegude raamat jutustab meile Etioopia kojaülemast, Korneeliusest, Antiookia kogudusest (Ap 8–11). Ja see oli alles algus. Algristikogudus oli selgelt esimene tõeliselt rahvusvaheline usuline liikumine. See on väga tähelepanuväärne teadmine. Selle tegi võimalikuks mitmekesisuse aktsepteerimine ja kultuuriliste piiride teadlik ületamine. See on sama oluline ka tänapäeval. Me ei tohi jääda kinni oma adventismi loodud turvalisse kogukondlikku mulli, sest muidu me hääbume, kasvust rääkimata.
Ja teiseks, toetudes eelmisele: algristikogudusel oli selge missiooniline eluviis. Kogudus ei olnud suletud ring, vaid pidevalt kasvav ja väljapoole suunatud tegevusega elav misjon. Me teame hästi, et Paulus ja Barnabas, hiljem ka teised, rajasid uusi kogudusi ja tugevdasid olemasolevaid (Ap 13–20).
Kogudus ei olnud suletud ring, vaid pidevalt kasvav ja väljapoole suunatud tegevusega elav misjon.
Niisiis, kas leidsime eelnevast sellist, mida saame tänapäeval oma koguduses ja mõtteviisis kohaldada? Ma usun küll.
Kõige olulisem on aru saada, et koguduse kogu olemise eesmärk on jätkata seda, mida Kristus alustas. Kuid lisaks sellele:
- Saame kohaldada arusaamist, et identiteet peaks tulema enne strateegiat. See tähendab, et kogudus ei peaks alustama programmide ega struktuuridega, vaid selge arusaamaga sellest, kes nad on Kristuses. Ka tänapäeval vajab kogudus esmalt identiteeti, mitte paremat tegevuskava.
- Teeme hästi, kui mõistame, et mitmekesisus ei ole oht, vaid rikkus. Algristikogudus kasvas siis, kui ületas kultuuripiire. Ka tänapäeval on kogudus kõige elujõulisem seal, kus ta on erinevustele avatud.
- Algristikoguduse eeskujul sündigu ka meie otsused palves ja arutelus. Apostlite tegude raamatu kogudus ei olnud individualistlik. Nad otsisid Jumala juhtimist koos. Ka tänapäeval vajab kogudus kollektiivset ja palvemeelset tarkust.
- Peame aru saama, et missioon ei ole projekt, vaid eluviis. Algristikogudus ei korraldanud misjonit, vaid elas misjonit. See on loomulikult väljakutse ka meile: kuidas elada nii, et Kristuse headus oleks nähtav meie praktilises igapäevaelus.
Kui ma vaatan oma töölaual olevat kevadpidustuste mälestuseset, käsitööna valmistatud tassi, siis ausalt öeldes ma ei taha öelda, et sooviksin neid aegu tagasi. Sest loomulikult, me ei saagi neid aegu tagasi, mitte vähemalt otseses mõttes. Need on ja jäävad ilusaks ning kaugenevaks mälestuseks möödunud aegadest. Aga mida me kõik saame teha, on luua uut. Ja see uus saab olla inspireeritud sellest kogemusest, mis meil minevikus olnud on. Niisiis me ei peakski vaatama igatsusega tagasi, vaid lootusrikkalt edasi, luues uusi ja erilisi hetki just praegu. Jah, meid on kutsutud jätkama seda, mida Kristus alustas. Jätkame siis seda innukalt nagu on teinud seda paljud enne meid.
