Sam: David, täna räägime ühest meie koguduse ajaloo olulisemast sündmusest, 1901. aasta ümberkorraldusest. Neile, kes mõistavad, mis juhtus, on see päris põnev, aga kõigile teistele on see üsna igav.
David: Jah, esmapilgul võib see tunduda igav, sest kogudus korraldati põhimõtteliselt ümber. Kogudus on minu südameasi, nii et raske on sellest mitte huvituda, aga oluline on see, et kogudus ei korraldanud end ümber lihtsalt sellepärast, et tahtis saavutada täiuslikuma organisatsioonimudeli. Nad ei käinud ärikoolis, mida tol ajal niikuinii ei olnud, ega arutanud, milline on täiuslik organisatsiooniskeem.
Nad mõistsid, et neil oli probleem: organisatsioon, mille nad olid loonud 1863. aastal ja mis töötas koguduse heaks, mis asus peaaegu täielikult Ameerika Ühendriikide keskosas, ei töötanud enam koguduse jaoks, mis oli juba mitmel kontinendil.
Sam: Nad ei oodanud, et kogudus 1874. aastal ümber korraldada, kui saadeti välja esimene misjonär. Nende järgmine samm pärast koguduse loomist 1863. aastal oli saata välja misjonär. Siis järgmise 20 aasta jooksul püüavad nad anda oma parima, et kasutada 1863. aastal loodud struktuuri, kuid see ei õnnestu, keegi ei saa sellega hakkama.
David: Alguses see toimib. Aga kui kogudus hakkab levima ja tekivad suured vahemaad ja adventism kasvab piirkondades üle maailma… Kui see on ainult Šveits, okei, sellega saab töötada, aga kui sul on kogudus Lõuna-Aafrikas ja siis Austraalias ja erinevates Euroopa riikides ja sõnum levib Skandinaaviasse ja on Suurbritannias, siis on vaja regionaalset organisatsiooni. Selle asemel korraldavad nad liite ning 1901. aastaks on nad loonud liite Euroopas, Aafrikas ja Austraalias. Neil on misjonärid teistel kontinentidel või maailma teistes piirkondades. Kõik need liidud peavad pöörduma Battle Creeki poole ja see on ajastu, mil – me puudutasime seda eelmises osas – võis kuluda kuid, et saata taotlus juhiste või nõuannete saamiseks ja vastuse saamiseks.
1863. aastal loodud organisatsioon, mis töötas koguduse heaks, mis asus peaaegu täielikult Ameerika Ühendriikide keskosas, ei töötanud enam koguduse jaoks, mis oli juba mitmel kontinendil.
Sam: Oli kaks peamist probleemi, mida me eelmises osas arutasime. Sa mainisid just ühte neist. Teine on see, et erinevad juriidilised ühingud, mida nad lõid, dubleerisid teenistust. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu minna ja mida teha, ning nad konkureerisid omavahel, mistõttu töö oli ebaefektiivne.
David: Kogudus oli välja töötanud organisatsioonisüsteemi, mille kohta, kui sa oleksid seda neile 1863. aastal öelnud, et see on see, kus te 1901. aastaks olete, ei oleks nad seda valinud. Aga muidugi nad ei teadnud, missuguseks tulevik kujuneb. Nad teadsid, kuidas prohvetlik aeg kujuneb, aga nad ei teadnud, missuguseks nende ajalugu kujuneb, ja nii areneski struktuur, mille kohaselt on olemas sõltumatud ühingud ja liidud, mis olid tegelikult eraldiseisvad juriidilised ühingud, kes vajasid oma juhatust, oma aastakoosolekuid. Ja et asi veel keerulisemaks teha, olid rahvusvahelisel misjonäride ühingul oma liikmesühingud, mis olid liidust juriidiliselt eraldiseisvad ühendused; olid meditsiinimisjonärid ja heategevusühingud. Nii et see jagunemine ei iseloomustanud ainult tipptasandit, vaid igal tasandil oli see kaheks jagunemine, ressursside dubleerimine, võimetus koordineerida ja tegutseda koostöös. See ei olnud päris võimatu, sest paljud samad inimesed kuulusid nende erinevate institutsioonide ja ühenduste juhatustesse, kuid sellest hoolimata olid siiski eraldi meeskonnad ja nad kõik pidid suhtlema oma koosseisu kuuluvate üksustega, liikmesühingutega. See mudel oli niivõrd väikese liikumise jaoks mingil hetkel lootusetult keeruline.
Nad teadsid, kuidas prohvetlik aeg kujuneb, aga nad ei teadnud, missuguseks nende ajalugu kujuneb.
Sam: Nii nagu inimesed mõistavad, et kui ollakse kriisis, peab muutuma, ei muutu ka organisatsioonid enne, kui seisavad silmitsi kriisiga. Nii palju kui mina aru saan, nad mõistavad, et oota, meil on missioon, aga see, mis meid siia tõi, ei vii kindlasti edasi. Siis nad otsustasid, et on aeg midagi muuta.
David: See mõistmine hakkab juurduma 1890. aastatel. Ja nagu me eelmises osas rääkisime, siis 1890. aastatel misjoni laienemine seiskus. Väga stabiilne kasv hakkas aeglustuma ja lõpuks peatuma. Jah, kogudus kasvas edasi, see ei kahanenud, kuid inimesed tundsid kasvuraskusi ja nägid probleeme. Nii hakkasid 1890. aastate alguses Austraalia liidud – Austraalia järgis USA valitsuse mudelit, et igal osariigil või igal eraldi koloonial oli oma liit, Austraalia ei olnud veel iseseisev riik; 1900. aastal olid Austraalia osariigid kõik Suurbritannia kolooniad, kuid nad mõistsid, et need olid nagu Ameerika osariigid – järgima USA osariikide mudelit, mis oli tegelikult mõistlik, sest Austraalia on suur riik ja ühte Austraalia liitu ei saanud olla. Seega, nagu Arthur Daniels, Willie White ja Ellen White, kes olid 1890. aastatel Austraalias, tunnistavad: me vajame Austraalia probleemidele Austraalia vastuseid ja me ei saa kogu otsustusprotsessi suunata tagasi Battle Creeki Michigani osariigis teisel pool Vaikset ookeani.
Sam: Nad mõtlevad nii ka tänapäeval, mistõttu nad suudavad nii palju uuendusi teha.
David: See on tõsi. Ja nii moodustasid nad esimese liitude uniooni ja siis 1890. aastate lõpus ütlesid eurooplased, et see on hea mudel. Me oleme samas olukorras: meil on eraldi liidud üle Euroopa ja me vajame euroopalikku lahendust. Ellen White oli seda tegelikult isegi ette näinud, kui ta 1880. aastate keskel kaks aastat Euroopas viibis. Ta osales nn Euroopa misjoninõukogu koosolekul ja ütles, et see on hea mudel, kuid selle organisatsiooni juurutamiseks ei tehtud midagi enne 1897. aasta peakonverentsi koosolekut, mistõttu moodustati Euroopa liitude unioon. Kuid mujal ei moodustata unioone, mistõttu on endiselt liidud, mis peavad suhtlema peakonverentsiga otse, ilma vahepealse tasandita. Üks kogudusejuht ütleb tegelikult, et me vajame organisatsiooni tasandil midagi enamat. Kui te midagi sellist täna ütleksite, vastaks enamus, et ei, me ei taha rohkem organisatsiooni, me ei taha rohkem bürokraatiat. Kuid eesmärk ei olnud luua mingit teoreetiliselt täiuslikku organisatsioonilist struktuuri, vaid luua midagi, mis sobiks eesmärgiga ja võimaldaks inimestel olla paindlikud ja kiired, mitte oodata nädalaid või kuid, et saada Ameerikast vastus.
Nii et selleks ajaks on meil kaks liitude uniooni, aga mujal neid ei moodustata. Vahepeal näevad inimesed, et kogudus ei kasva enam nii kiiresti ja et kogudusel on rahalisi probleeme – osaliselt seetõttu, et liikmed on kaotanud organiseeritud koguduse vastu usalduse, nad ei ole enam nii helded. Samuti on kogudusel väga väike nõukogu, millel oli vaid üheksa liiget. Kas te suudate ette kujutada, et üheksa inimest otsustab maailmakoguduse üle? Kuna nad olid sageli reisil, võis nõukogus olla ka viis liiget.
Sam: Ma ei teadnudki seda varem.
Just sel põhjusel kirjutab Ellen White, et peakonverents on näide sellest, mida ta nimetab kuninglikuks võimuks.
David: Tegelikult on siin tegu salaliiduga, mitte päris nõukoguga. Just sel põhjusel kirjutab Ellen White, et peakonverents on näide sellest, mida ta nimetab kuninglikuks võimuks.
Sam: Kas ta kirjutab just sel ajal?
David: Täpselt sellele ta viitab ja seda mõistetakse sageli valesti: inimesed tsiteerivad teda ikka veel kontekstist välja võetult ja kohaldavad seda tänapäeva peakonverentsile, kui meil on üle 300-liikmeline nõukogu, kus on esindajad kõikjalt maailmast.
Sam: Sellega ma olen harjunud. Nüüd on meie nõukogu suur ja kui sa tahad midagi ära teha, pead rääkima paljude inimestega.
David: See on nagu parlament! Aga tol ajal oli viis inimest: peakonverentsi president ja tema sõbrad. Kuni 1897. aastani oli peakonverentsi president Ole Olsen ja 1897. aastast 1901. aastani George Irwin. Aususe huvides peab ütlema, et nad ei ole võimuahned inimesed, nad tahavad teha õiget asja koguduse missiooni nimel. Kuid nad usuvad ka, et kuna nii on alati tehtud, siis on see adventistide viis asju ajada ja et seda ei saa muuta, ilma et kogudus kaotaks oma olemuse.
Kui me alustaksime seda täna esimest korda, kas see ongi meie viis asju ajada?
Sam, me peame korraks sammu tagasi astuma. Me võime minna 120 aasta tagusesse aega, kuid see on ikka veel probleem tänapäeva koguduses – see suhtumine, et on olemas adventistide viis asju ajada. Ja me peame seda tegema just nii, ilma et me kordagi mõtleksime: kui me alustaksime seda täna esimest korda, kas see ongi meie viis asju ajada? Ma ei räägi teoloogiast ega teoloogilisest muutusest – kogudusel on oma 28 põhimõtet ja need on tegelikult kehtinud palju kauem kui 46 aastat, mis on möödunud alates nende hääletamisest 1980. aastal. Need uskumused on olnud väga stabiilsed. Me ei räägi uskumustest, vaid halduslikest viisidest, protsessidest ja menetlustest, mis meil on, aga ikka on see suhtumine, et me oleme alati nii teinud, just nii peab adventist asju ajama, ja seega, kui me muutume, ei ole me enam adventistid. See on selline väljendamata, võib-olla isegi alateadlik hirm, mis inimestel on, aga see takistab mõnikord reforme, mis võiksid kogudusele kasulikud olla.
Sam: Sõnad „uus“ ja „reform“ tekitavad inimestes allergiat, nad hakkavad end sügama. Mind huvitab see, et on olemas innovatsiooni mantra, mille kohaselt tuleb armuda probleemi, mitte lahendusse. Ja probleem on selles, kuidas me saame end organiseerida nii, et täita meile antud missiooni. 1863. aastal oli vaja ühtset struktuuri. See aitas luua misjonäride saatmise süsteemi. Kui me poleks teinud 1863. aasta ümberkorraldusi, siis me poleks 1874. aastal saatnud ka esimest misjonäri. Ja kui me poleks teinud 1901. aasta ümberkorraldust, poleks meil olnud 20. sajandi alguse misjoni laienemise plahvatust.
1901. aasta toob tõesti kaasa adventmisjoni kuldajastu.
David: See oli tõesti plahvatus. 1901. aasta toob tõesti kaasa adventmisjoni kuldajastu: misjonäride arv suureneb märkimisväärselt, koguduseliikmete arv suureneb, annetuste ja kümnise summa suureneb ja aeg, mida kogudusetööle antakse, suureneb, sest inimesed usuvad, et kogudus keskendub misjonile. Me räägime sellest rohkem järgmises osas.
Nii et need 19. sajandi ümberkorraldused toimisid tõesti hästi, aga 1890. aastate lõpus tekkis probleem. Esmalt Olsen ja seejärel Irwin leidsid, et asjad on alati nii olnud ja nii peabki jätkama. Siis pöördusid nad loomulikult inimeste poole, keda usaldasid, ja nii tekkiski see väike nõukogu, kus on üheksa liiget ja harva on nad kõik kohal, nii et otsuseid teeb tegelikult vaid käputäis inimesi. Ja siis ütleb Ellen White, et ei, te olete koondanud liiga palju võimu liiga väheste kätte, ja nagu Õpetussõnad ütlevad, on tarkus paljude nõuandes.
Ja siis ütleb Ellen White, et ei, te olete koondanud liiga palju võimu liiga väheste kätte.
Sam: Maalime pildi sellest, mis sel hetkel Ellen White'i elus toimub, sest ta pole enam esimeses nooruses. Ta on nüüd 70ndates eluaastates. On väga haruldane, et inimesel tekivad vanemas eas uued harjumused. Ta suri 1915. aastal, kui oli üle 80 aasta vana. Praegu on ta 70ndates. Ta oli seotud koguduse algse struktuuri loomisega, tema abikaasa oli seotud algse struktuuri loomisega.
David: Tema abikaasa oli selles absoluutselt otsustava tähtsusega.
Sam: Oli igati põhjendatud, et Ellen White oleks öelnud, et see on adventistlik viis, Jumal on ilmutanud, et see peab nii olema, ja me ei muuda seda absoluutselt 100%, aga nii ei ole.
Ellen White on üks neist, kes muutuste suunas nügib.
David: Tõepoolest, Ellen White on üks neist, kes muutuste suunas nügib. Ta elas 1891–1900 koos oma poja W. C. White’iga, keda tavaliselt tuntakse Willie White’ina, Austraalias. Tema eesnimi oli William ja kõik kutsusid teda Willyks või W.C.-ks, sest tol ajal tuntigi inimesi ainult nende eesnimede algustähtede järgi. Niisiis, Ellen ja Willie White on mõlemad Austraalias ja Ellen kirjutab, et muutus on vajalik, sest me peame sellest kuninglikust võimust pääsema. Et sellest kuninglikust võimust pääseda, peab otsuste tegemisse kaasama rohkem inimesi, sest siis on teil esinduskogu.
Sam: Kui oluline oli see, et ta ei olnud Battle Creekis, kui ta seda kirjutas? Ta tundis täpselt misjonipiirkonna valu.
Arutelu oli vaba ja me teame, et inimesed tulid kohale mõttega, et eelmine kord olime pettunud, nüüd on veelgi enam neid reforme vaja.
David: Täpselt! Ma arvan, et see on võti. Kui Daniels hiljem kirjutab, kuidas otsuste tegemine võttis igavesti kaua aega, siis ta mäletas seda. Ta koges seda ja Ellen koges seda, ta teadis väga hästi, et otsuse tegemine võtab nädalaid või sõna otseses mõttes kuid, võib-olla isegi rohkem kui pool aastat. Ja siis tekkis küsimus: kes otsuse teeb, kas see on parim otsus just nende inimeste jaoks Austraalias? Ellen White on seal, ta näeb probleeme ja ta on teadlik, et me vajame teistsugust struktuuri, aga me vajame ka ühtlustatud struktuuri, nii et ei oleks kõiki neid sõltumatuid ühendusi ja ühinguid, mis kattuvad ja isegi konkureerivad omavahel.
Jah, me peame muutuma just siin ja praegu.
Sam: Pinge on selles, et me vajame rohkem tsentraliseerimist, sest ühtlustamine nõuab teatud taseme tsentraliseerimist, kuid viisil, mis loob nendele valdkondadele autonoomia. Need on kaks erinevat põhimõtet: me vajame maksimaalset autonoomiat, nii palju kui võimalik, ja me vajame maksimaalset lihtsustamist, mis nõuab tsentraliseerimist.
David: On huvitav, et need kaks põhimõtet tunduvad olevat vastuolus. Kuid kogudus töötab välja modus vivendi, mis võimaldab omada mõlemat.
Sam: Nii et 1901. aastal tuleb peakonverentsi istung. Irwin, praegune president, ei taha midagi sellist, ta ei taha, et kogudus muutuks, sest ta on üsna õnnelik, et on üks viiest, kes teeb otsuseid. Ta ei jätka pärast seda koosolekut, nii et ilmselgelt toimus ümberkorraldus. Kui palju inimesi peakonverentsi koosolekul osales ja kui tihti need toimusid? Ja kas meil on andmeid selle kohta, milline oli olukord enne peakonverentsi algust?
David: See on suurepärane küsimus, aga ma ei mäleta täpset saadikute arvu sel ajal, kuid ma arvan, et see oli ligi sada.
Sam: Seega ei olnud tuhandeid saadikuid.
David: Ei. Aga neid oli rohkem kui 15 või 20, kes osalesid esimestel peakonverentsi koosolekutel. Me teame, et istungeid jälgiti ja need toimusid väga sageli Battle Creekis ja me teame, et Battle Creeki koguduse liikmed vaatasid neid, kuid ikkagi oli tegelikke koosolekul osalejaid väga vähe. Sajandi lõpuks on see arv kasvanud, kuid kindlasti mitte nii palju kui täna.
Sam: Ja kas koosolek toimub igal aastal?
David: Selles etapis on koosolek üle kahe aasta. Kuni 1889. aastani oli see igal aastal ja siis iga kahe aasta tagant ja pärast 1905. aastat hakati seda korraldama iga nelja aasta tagant, sest kogudus oli kasvanud ja oli rohkem tegevusi. Kui kõik pidid lihtsalt rongile istuma ja Battle Creeki sõitma, mis võttis neil päeva või kaks, ei olnud probleem igal aastal kohtuda. Tegelikult oli neil ka mitu nn erakorralist istungit, sest koosoleku korraldamine oli lihtne. Kui kogudus oli levinud Euroopasse ja eriti Aafrikasse ja Austraaliasse, siis muutus see keerulisemaks, mistõttu nad läksid üle nelja-aastasele tsüklile, aga praegu toimub see iga kahe aasta tagant.
Nad hakkavad põhimõtteliselt ajurünnakut tegema: meil on see probleem, rünnakule!
Me teame, et paljud saadikud saabusid sooviga näha muutusi. Üks neist kirjutas hiljem, pärast 1897. aastat, et kõik olid julgustatud ja arvasid, et järgmisel peakonverentsil näeme mõningaid reforme, kuid 1899. aastal jõudsid konservatiivsed ja reaktsioonilised jõud stabiilsuseni ja ütlesid, et ei, me hoiame kõik samamoodi.
Sam: Kuidas ajakiri Adventist Review sel ajal artikleid avaldas? Kas meil on artikleid, mis esindavad mõlemat seisukohta?
David: Review avaldab peakonverentsi istungite täielikke protokolle, mitte nii nagu täna, kus need protokollid on redigeeritud ja avaldatakse kokkuvõte, vaid avaldati täielik protokoll. Seega olid inimesed teadlikud, et on erinevaid seisukohti. Review’d tellis üsna märkimisväärne osa liikmetest, mis hoidis meid paljuski koos. Inimesed, kes seda loevad, saavad aru, et oodake, siin on rohkem seisukohti, ja nad kutsuvad üles muutustele ja reformidele.
Arutelu oli vaba ja me teame, et inimesed tulid kohale mõttega, et eelmine kord olime pettunud, nüüd on veelgi enam neid reforme vaja ja oluline on see, et Ellen White on kohal. Ta oli 1900. aastal Austraaliast Ameerika Ühendriikidesse tagasi tulnud ja osales 1901. aasta peakonverentsi koosolekul, kus ta pidas kogunenud juhtidele koosoleku avamise eelõhtul kõne ja põhimõtteliselt on see üleskutse muutusteks.
Sam: Võib ette kujutada, milline oli olukord, kui Ellen White pidas jutluse enne koosoleku algust.
David: Meil on suurepärane foto, mida mõned meie kuulajad ja vaatajad teavad, kus Ellen White kõneleb 1901. aasta istungil, mis toimus Dime Tabernacle’is Battle Creekis. Ellen White räägib juhtidega kantslist, juhid on tema taga platvormil. See ei ole just see konkreetne kõne, aga mida ta ütleb…
Sam: Kus see istung toimub?
David: See on Battle Creekis. Ja mida ta tegelikult ütleb, on üleskutse muutusteks. See ei ole üks tema karmimaid kõnesid – on aegu, kus ta tõesti inimesi rabab, aga sellest hoolimata on see kõne üsna intensiivne ja ta ütleb, et „nüüd peab toimuma peakonverentsis muutus, siinsamas sellel koosolekul. Me tahame teada, mida saab ära teha siinsamas. Me tahame teada, mida saab ära teha just praegu.“
Sam: Ta ei anna vastuseid, mida tuleks teha, kuid on selge, et midagi tuleb teha.
David: Jah. Inimesed mõtlevad Ellen White’ist tihti kui 19. sajandi daamist, kuid see võiks olla keegi, kes räägib täna. Jah, me peame muutuma just siin ja praegu. Sul on õigus, ta ei ütle, et mul on nimekiri nõuetest, sest Jumal ei ole talle selle kohta nägemust andnud. Ta teab, et asjad peavad muutuma, aga ta ka praktiseerib seda, mida ta jutlustab. Siin on esinduskogu, las esinduskogu teeb otsused, sest paljude nõukogus on tarkust.
Sam: Ja Jumal ei ilmutanud seda, sest võitlus oli osa sellest, mis oli oluline.
David: Jah, et inimesed otsustaksid ise, mis on vajalik. Nii et Ellen White ei ütle, et need on asjad, mida te peate tegema, aga ta ütleb, et peate tegema muudatusi, mida saab teha siin, mida saab teha kohe. Inimesed ei kahtle, et midagi peab muutuma. Järgmisel hommikul, kui nad kogunevad koosolekule, lepivad nad kokku, et peatavad tavalise koosoleku ja tulevad kokku kui täiskogu – see on vana parlamentaartehnika, mida kasutati Briti parlamendis. Ma arvan, et seda kasutatakse mõnikord ka Ameerika Ühendriikide kongressis, kuid kindlasti kasutati seda Briti parlamendis. Selle abil saab istungi asemel, kus peab järgima teatud protseduure, luua komisjoni, et seda küsimust uurida. See komisjon koosneb kõigist peakonverentsi saadikutest. Seega moodustavad nad ise täiskogu, mis tähendab, et nad võivad ignoreerida päevakorda, nad võivad vabalt arutada, mida tahavad.
Nii saadakse seeria põhjalikke reforme, mida poleks kunagi saanud teha, kui oleks järgitud tavapäraseid protseduure. Kaasa aitab see, et Ellen White on kohal ja ta räägib mitmel korral istungi jooksul.
Sam: Nad hakkavad põhimõtteliselt ajurünnakut tegema: meil on see probleem, rünnakule!
David: Jah! Nad valivad Arthur Danielsi esimeheks. Daniels on selles etapis alles 43-aastane. Ta on olnud misjonär Uus-Meremaal ja Austraalias, ta on olnud Austraalias 1890. aastatel, ta on töötanud koos Ellen ja Willie White’iga. Ellen White on olnud tema mentor, ta on tema protežee, mis ilmselt aitab kaasa, aga Daniels ei oodanud seda. Ta oli pärast ligi kümmet aastat välismaal veedetud aega puhkusele tulnud. Ta on üsna üllatunud.
On veel üks komiteega seotud asi: see saab valida oma esimehe. See ei ole seotud sellega, kes oleks tavalise korra järgi istungi esimees, kelleks oleks president või üks tema kaaslastest.
Sam: Kas sellele mõttele oli vastuseisu?
David: Ei tundu, et oleks olnud. Meil on olemas kogu menetlus, keegi ei ütle ei.
Sam: See näitab suurt alandlikkust.
David: Ma arvan, et sellepärast ongi oluline, mida Ellen White eelmisel õhtul ütles. Pole mingeid märke, et Olsen ütleks: „Pidage nüüd!“ Pole märke, et Irwin võitleks küünte ja hammastega oma positsiooni säilitamise nimel. Ta nõustub, et Ellen White’i öeldu on õige, ja ta aktsepteerib seda ning on kindlasti teadlik muutuste pooldamisest saadikute seas.
Nii moodustavad nad komitee, valivad esimeheks Danielsi ja asuvad siis rääkima, mida on vaja teha. Nii saadakse seeria põhjalikke reforme, mida poleks kunagi saanud teha, kui oleks järgitud tavapäraseid protseduure. Kaasa aitab see, et Ellen White on kohal ja ta räägib mitmel korral istungi jooksul. Ta pole lihtsalt kohal, ta räägib kaasa ja sellepärast on meil foto, kus ta räägib Dime Tabernacle’i kantslist.
Niisiis, mida nad teevad? Nad ütlevad, et unioonid peaks looma kõikjale. On päris huvitav, et kõik USA unioonid saavad oma jälgi mööda tagasi minna 1901. aastasse.
Peakonverentsi koosolekute vaheaegadel kogunevad erinevate piirkondade rühmad koosolekutele ja nii moodustavad lõunast pärit rühmad Lõuna uniooni, läänerannikult pärit rühmad moodustavad Vaikse ookeani uniooni, põhja-keskosa osariikidest pärit rühmad moodustavad Põhja uniooni ja nii edasi. Tegelikult moodustatakse need kõik Battle Creeki kohtumise ajal. Nii et kui nad ütlevad, et meie arvates tuleks unioonide mudelit järgida kõikjal, siis inimesed järgivad seda kohe ja teevad enda sõnade kohaselt: nad loovad unioonid. Koosoleku lõpuks on unioonid kõikjal, välja arvatud misjoniväljad, näiteks India, kus on ainult India misjon. See on oluline põhjustel, mille juurde me tulevastes saadetes tagasi tuleme.
Sam: Vaatame, kuidas see muutus on meid mõjutanud. Järgmises osas uurime erinevusi 1901. aasta ümberkorralduse ja selle vahel, kuidas see kõik 1903. aastal teostus, sest muudatused võtsid paar aastat aega.
David: Aga nad loovad unioonid, mis tähendab, et on loodud vahepealne struktuuritase. Ja oluline on, et meie kuulajad mõistaksid, et unioon ei ole lihtsalt liitude rühm, tegelikult on sellel nn valijaskond, mis on liikmete rühm. Aastatel 1863–1901 olid peakonverentsi liikmeteks liidud, alates 1901. aastast olid peakonverentsi liikmeteks unioonid. Igal unioonil on oma liikmed, kes moodustavad liidud, seega on olemas niinimetatud valijaskond. On olemas loomulik liikmeskond, kes vastutab inimeste valimise eest, seega ei ole see nii, et keegi ülevalt otsustab, et me koondame teid sellesse uniooni. Ei, see on orgaaniline ühendus, millel on esindatus ja valitud juhid peegeldavad nende soove ja dünaamikat.
Unioonidega tekivad osakonnad, mis omakorda kaotab enamiku, kuid mitte kõiki ühinguid ja seltse. Unioonide loomine seega saavutab võimalikult suure autonoomia eesmärgi. Need osakonnad on koguduse igal tasandil, mis tähendab, et liidu tasandil on keegi, kes töötab kirjandusevangelismiga, kellel on uniooni tasandil keegi, kellega ta saab suhelda, kellel omakorda on keegi, kellega ta saab suhelda peakonverentsis.
Sam: Ja need kolleegid peavad töötama maksimaalse efektiivsuse ja misjoni nimel koos.
David: Aga nad ei ole enam eraldi sõltumatud ühingud. Nad on koguduse osakonnad ja seega on seal teatud määral sõltumatust, aga nad ei ole enam eraldi sõltumatud ühingud.
Ainus erand oli välismisjoni nõukogu. Nagu me eelmisel korral mainisime, ei olnud see lihtsalt nõukogu, vaid eraldi juriidiline isik, mis on minu jaoks veidi segadust tekitav. Miks nad seda tegid? Sest nad järgisid kõigi eraldi ühenduste ja ühingute mudelit. Nagu me eelmisel korral mainisime, on välismisjoni nõukogu mõnes mõttes peaaegu konkurentsis peakonverentsiga ja seal ei ole selget eraldusjoont. Välismisjoni nõukogu vastutab töö eest mõnes piirkonnas, kuid mitte teistes.
Sam: Kas ka see tehtid 1901. aastal korda?
David: 1901. aastal ei pandud seda paika. Daniels isegi soovitab, et meil ei ole vaja mitut juhatust ja komiteed, meil võiks olla ainult üks, peakonverentsi komitee, kuid inimesed on veidi tõrksad, nad tahavad võtta aega ja asja läbi mõelda – see on minu tõlgendus.
Aga nüüd on olemas nii võimu suunamine allapoole kui ka võimu kontsentreerumine täidesaatvas ja haldusstruktuuris, nii et neil on õnnestunud saavutada nende kahe põhimõtte kombinatsioon, mis tunduvad olevat omavahel vastuolus.
Sam: Kiitus Jumalale! Järgmises osas saame teada, mis juhtus 1903. aastal ja kuidas need kaks aastat mõjutasid koguduse tööd.
Kui sa soovid adventistmisjonist rohkem teada saada, külasta kodulehte adventistmission.org.
Ingliskeelne saade YouTube kanalil „Mission 150“.
