Ma kasvasin üles suures peres, mul on kolm venda ja kolm õde. Mina olen vanuselt kolmas laps. Meie peres Jumalat ei tuntud, lausa eitati Tema olemasolu. Isa oli küll Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige, kuid ta ei käinud kunagi kirikus, maksis ainult maksu. Nii juhtuski, et ma elasin täiesti ilmalikku elu kordagi Jumala peale mõtlemata. Aga Tema mõtles minu peale ja Tema plaanis oli ka minul oma koht.
Tema plaanis oli ka minul oma koht.
Käisin sõjaväes ära ja paari aasta pärast, 1991. aastal astusin Kodukaitsesse. Eesti oli muutuste keerises. Minu suur soov oli leida enda kõrvale inimene, kellega koos edasi minna. Nagu toona paljud noored, panin minagi ühte populaarsesse noorteajakirja tutvumiskuulutuse. Kirju tuli selle peale üsna palju, aga mida aeg edasi, seda harvem ja ühel hetkel avastasin, et see ettevõtmine ei toonud loodetud edu. Kõik suhted lõppesid ja ühtegi kirja enam ei tulnud. Kodukaitses olles käisin vabatahtlikuna üritustel korda hoidmas ja piirivalves.
1991. aasta lõpus seisis ees järjekordne nädal piiri peal – Narva piiripunktis. Olin kurb, et oodatud kirja ei tulnud. Õhtul enne piirile minekut panin voodis olles käed teki all kokku ja palusin Jumalat: „Palun, Jumal, tee nii, et kui ma koju tulen, ootaks mind ees kiri!“ Nädal möödus minu jaoks liiga aeglaselt... Väljas olid miinuskraadid, läks väga külmaks ja ma jäin haigeks. Kui koju jõudsin, oli hääl täitsa ära, aga oh seda rõõmu – vahepeal oligi kiri tulnud! Ma ei osanud siis mõelda, et see oli Jumala vastus minu palvele. Olin lihtsalt õnnelik.
Ma ei mõelnud, miks ja mida nad usuvad, nad olid toredad naabrid ja sellega asi piirdus.
Sel ajal olid meie naabriteks Paide adventkoguduse liikmed Katrin ja Jüri. Ma ei mõelnud, miks ja mida nad usuvad, nad olid toredad naabrid ja sellega asi piirdus. 1992. aasta suvel töötasin Aravetel ühes ehitusfirmas. Ühel õhtul töölt koju tulles nägin, et Katrin ja Jüri räägivad väljas isaga, nad jutustasid, mida Jumal on nende elus teinud. Nad rääkisid, kuidas Jumal oli palve peale ühe looma terveks teinud. Isa nende juttu ei uskunud, aga mina kuulasin kõike kõrvalt ja hakkasin mõtlema, kas Jumal on ka minu palvet kuulnud. Siis sain aru, mis on palvevastus. Katrin, Jüri ja minu isa ei teadnudki, et ma kuulsin nende juttu pealt ja et see mõjus mulle! Mt 13:16 on kirjas: „Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.“
Siis sain aru, mis on palvevastus.
Seemned olid külvatud ja minu huvi vaimulike asjade vastu kasvas. Käisin mõned korrad koos naabritega Paide adventkoguduses. Tol ajal oli seal pastoriks Valdek Lõhmus. Ta hakkas Aravetel Ilmutusraamatu seminari läbi viima. Seminar kestis päris mitu kuud, nädalas korra või kaks. Seminari lõppedes pidin otsustama, kas soovin oma elu Jumalale üle anda. Tundsin südames Jumala kutset ja teadsin, et tahan vastata jaatavalt. Kui isa sai teada, et tahan adventkogudusse ristitud saada, ütles ta: „See on küll viimane kogudus, millega liituda!“ Tema mõtles seda küll teises mõttes, aga nii ongi – see on viimane kogudus, Jumala kogudus, Jumala silmatera, Tema lõpuaja kogudus.
See on küll viimane kogudus, millega liituda!
Enne ristimisele minekut olin jõudnud astuda Paide maleklubisse, aga nähes, et malega tegelemine võtab ära kogu mu vaba aja, otsustasin sellest loobuda ja pühendada oma aja Jumalale. Mõeldes sellele ajale tagasi, tänan ja kiidan Jumalat, et Ta kuulis minu palvet ja vastas sellele, et Ta kutsus mind maailmast välja ja võttis mu oma lapseks. Minu tööpõld on suur, kuna olen siiani oma peres ainuke kristlane. Palvetan oma õdede-vendade ja ema pöördumise pärast. Isa on tänaseks juba puhkama läinud.
Tee Kristuse juurde ei pea olema raske ja vaevarikas.
Jumal suudab imesid teha! Alati ei pea tee Kristuse juurde olema raske ja vaevarikas. Minu puhul oli selleks vaja ainult ühte palvet...
„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“ Mt 7:7 •
Kalev Tasang on Türi adventkoguduse liige
