2023. aasta märtsis astus Kuressaare adventkirikusse üks noormees, kes sama aasta detsembris juba kogudusega ristimise läbi ka liitus. Kristian Lember (32) vaatab vestluses Meeri Pajulaga oma teekonnale tagasi ning tõdeb, et kui Jumal teeb vabaks, siis ei ole mõistlik tagasi tahta. „Olen tagantjärele hästi tänulik nende raskuste eest, mis mul minu enda valikute tõttu olid, aga ma tean, et Jumal lasi neil tulla eesmärgi pärast. Ja ma olen tänulik, et Ta lasi neil tulla, sest kui ma ei oleks selles staadiumis olnud, siis mul ei oleks Jumalat vaja olnud. Mul oli vaja seda murdumist, et oleksin valmis alanduma ja alistuma Jumalale, kaaluma üldse seda võimalust. Kui mul on kõik hästi, siis ei teki seda vajadust.“
Tutvusta ennast veidi.
Ma olen Kristian, elan Saaremaal Kuressaarest natuke väljas. Igapäevaselt teen ehitustööd ja mulle meeldib palju lugeda. Üritan ennast tehnoloogiast võimalikult kaugel hoida, nii palju kui ma suudan, ja pigem lugeda. See on hiljutine asi, varem ma nii palju ei lugenud.
Me räägime sinu pöördumisest, koguduse juurde tulemisest. Milline on sinu mälestustes sinu esimene teadlik kokkupuude Jumalaga, kui teadvustasid, et Jumal tegutseb sinu elus?
Kui nüüd tagantjärele oma elu vaatan, seda, kuidas olen Jumala juurde jõudnud ja maailmast välja tulnud, siis märkan oma elus juhatust. Esimene, mis meelde tuleb, on tunne, et mu süda avanes sellele võimalusele, et Jumal on üldse olemas. Enne ma ei olnud kristluse poole pööratud; ateist ei saanud minu kohta öelda, midagi ma uskusin.
Okei, Jumal võib tõesti olemas olla.
Mul olid rasked ajad, hakkasin ise Jumalat otsima. Jõudsin adventkoguduse ingliskeelsete pastoriteni, vaatasin jutluseid ja seminare ja mu süda avanes. Mõtlesin, et okei, Jumal võib tõesti olemas olla. Tahtsin selgusele jõuda, kas Jumal on tõesti olemas ja kas Ta võib mind aidata ja juhatada. Hakkasin palvetama väga lihtsaid palveid, mida paljud pöördunud on palvetanud: kui Sa, Jumal, oled olemas, siis tee see mulle kuidagi selgeks, ma tahaks teada.
Siis hakkasid juhtuma hästi väiksed asjad, mis tõestasid, et need ei olnud juhused, vaid Jumala väiksed märguanded, millest ainult mina aru sain. Need ei olnud mingid suured imed. Teised neid tähele ei pannud. Need olid täpselt see, mida ma Jumalalt küsisin. Üks konkreetne asi oli selline väike rumal asi. Olin lugenud numbrite kohta, et 7 on Piiblis täiuslikkuse arv ja 6 on inimese arv. Samal ajal olin kahevahel Jumala asjadega. Elasin 5-korruselise maja 5. korrusel ja meil oli trepikojas klaasustega lift. Selle kõrval oli punase numbriga tabloo, mis näitas, mis korrusel lift on. Läksin välja jalutama, olin just mõelnud nende numbrite peale, kui vaatan, et lift on meie korrusel. Tabloo peal on selgelt number 7 – täiesti võimatu, sest meil ei ole seitset korrust. Mõtlesin, et vaatan pikalt, kuna see ei ole võimalik. Läksin korterisse tagasi, tulin ja vaatasin uuesti ja seal oli 7!
Mis oli justkui viimane tõukaja, mis sind lükkas Jumalasse uskumise juurde?
See tuli mitmel tasandil korraga. Intellektuaalsel tasandil läbi ajaloo ja prohvetikuulutuste –kuulasin palju videoid ja loenguid. Samal ajal oli koroonaaeg ja ma elasin sel ajal Soomes selles kortermajas, kus see lift oli. Mul oli keeruline suhe parasjagu, meil oli palju probleeme nii teineteisega kui ka isiklikus elus. Maailma olukord ja kõik tundus nii sünge.
Kui ma sain aru, et Jumal on tõesti olemas ja Ta kontrollib kõiki olukordi, tõi see mulle rahu ja võttis minult koorma ära.
Kas kõik see kokku pani sind Jumalat otsima?
Jah. Esialgu süvenesin sellesse, miks maailm nii kuri ja pime on. Kui süvenesin, tuli mingis mõttes rohkem arusaamist, aga see suurendas mu masendust ja viha maailma vastu. Mind on varem alati masendusse ajanud see, et maailm on nii sünge ja kuri, aga inimesi ei huvita see, nad ei pööra sellele tähelepanu. Keegi nagu ei taha kuulda või näha seda. Ma tahtsin oma lähedastele ja tuttavatele näidata, mida ma olen näinud või teada saanud, aga keegi ei tahtnud kuulda võtta, see tekitas veel suuremat viha. Kui ma sain aru, et Jumal on tõesti olemas ja Ta kontrollib kõiki olukordi, tõi see mulle rahu ja võttis koorma ära. Sain aru, et mina ei saagi kedagi päästa või kellelegi midagi selgeks teha. See ei ole minu ülesanne, Jumal kontrollib kõik ja ma saan Teda usaldada.
Põhiliselt süvenesin pimeduse poolde, üritasin mõista, miks valitseb nii palju kurjust.
Kas hakkasidki selle tumeduse ja masenduse peale vastuseid otsima?
Jah. Põhiliselt süvenesin pimeduse poolde, üritasin mõista, miks valitseb nii palju kurjust. Hakkasin nägema mingeid seoseid, ja kui mulle jõudis kohale, kui suures mastaabis kurjus toimib, et see on igale poole sisse põimitud, siis mul klikkis ära, et kui see on tõesti nii, siis peab olema ka teine pool. Kui saatan on tõeline, siis kindlasti on Jumal ka tõeline. Siis hakkasin aktiivselt Jumalat otsima.
Nii et sa tulid pimedusest valguse poole. Kuidas tunned nüüd, kui oled mõnda aega Jumala juures olnud, et Jumal on sinu elu või maailmavaadet muutnud?
Tunnen seda väga. See on rahu. Ma olin maailma peale vihane. Ma ei ole kunagi olnud agressiivne või vihane inimeste peale. Olen suhteliselt rahulik, aga sisimas tundsin mässumeelsust maailma vastu ja samas ärevust ja teadmatust, mis üldse saab. See kõik võttis igasuguse motivatsiooni ära teha siin maailmas midagi kasulikku. Teismelisena mõtlesin, et ei tahaks isegi peret luua, et ei taha siia kurja maailma ühtegi last tuua. Tänapäeval ma enam nii ei mõtle. Ma ei pea nüüd enam muretsema sellepärast, mis maailmas toimub. Ma tean, et Jumala käes on kontroll kõikide olukordade üle. See, mis juhtub, juhtub Tema loal ja juhtimisel. See on mulle väga suure rahu andnud. Ja muidugi: see, et Ta on mind pattudest vabaks teinud. Masendus ja viha päädib sellega, et sa otsid rahu valedest asjadest, meelemürkidest või muusikast või millest iganes. Põgenemisteid on nii palju, aga need ei anna kunagi rahu. Need ongi vaid korraks põgenemiseks.
Ma ei pea nüüd enam muretsema sellepärast, mis maailmas toimub.
Kas Jumal vabastas sind sellest?
Jaa! Ma olin mitme sõltuvuse küüsis, aga vabanemine ei toimunud päevapealt. Ma tean, et see ei olnud minu jõust. Alguses ma ei tahtnudki neist loobuda, aga siis sain aru, et see ei ole Jumala tahe minu jaoks. Alguses pidin võitlema tahtega. Jumal tegeles minuga päev-päevalt ja õpetas mind. Lõpuks Ta võttis tahte ära, aga kangekaelsusest tegin ma neid asju ikka edasi, aga kuna tahe oli kadunud, siis ma ei nautinud neid enam. Tundsin ennast jubedalt süüdi kogu aeg, ka Jumala ees. Lõpuks olin valmis allutama enda tahte Jumalale. Nüüd ma näen, kuidas need asjad reaalselt hoiavad inimesi vangis. Inimene arvab, et see on tema valik, aga see on pigem vangistus. Olen hästi tänulik, et Jumal vabastas mind nii paljust. Kogu see puhastus ei ole olnud päevapealt, see on olnud protsess ja see suurendab mu usku, kui ma kogu aeg tunnen, kuidas Ta on mind järk-järgult puhtamaks teinud.
Alguses pidin võitlema tahtega.
Oled nüüd Kuressaare koguduses. Hakkasid siin käima 2023. aasta märtsis. Kas mäletad, kuidas see teekond algas, et sa just adventkogudusse tulid? Kuidas siinne kogudus sulle tee peale jäi?
Kui hakkasin neid asju uurima ja kuulama, siis ma olin hästi valiv, sest sain aru, et olen terve eelneva elu uurinud kõiksugu asju, kuidas maailm toimib, aga see on alati nii laiali viinud, pigem segadusse ajanud. Saad mingi osa tõest ja edasi aetakse info nii segi, et sa ei tea, kuhu minna. See on Jumala juhatus, et ma hakkasin usaldama kindlaid adventkoguduse pastoreid. Nad rääkisid hästi palju ajaloost, see kõnetas mind. Alguses ma ei pööranud tähelepanu, mis denominatsioon see on, aga siis tahtsin edasi uurida. Mind hakkas huvitama adventism. Otsisin, kas Kuressaares on adventkogudust. Mitu kuud võtsin julgust, et minna sinna, ükspäev tulin vaatama.
Sind ristiti 2023. aasta 15. detsembril.
Tegelikult tekkis ristimise mõte kohe alguses. Tundsin kohe alguses ära, et see on õige koht. Paar korda käisin ja siis tundsin seda. Mul tekkis tänu Jumalale kohe usaldus, see kõik oli hästi loogiline. Inimesed olid väga vastuvõtlikud ja sõbralikud ja mind võeti soojalt vastu, see oli hästi tore, andis indu juurde.
Mida ristimine sinu jaoks tähendab? Miks sa arvasid, et on oluline end ristida lasta?
Algul ma ei pööranud sellele tähelepanu, aga siis piibliõppimise käigus sai mulle selgeks, et see on mingis mõttes minu tunnistus ja nõusolek Jumalale. Tundsin tugevat soovi ja kutset, et tahan saada ristitud. Tundsin ka seda, et ma ei ole selleks valmis, et mul on palju pahesid, mis hoiavad mind maailma küljes ja millega ma olen nii harjunud. Eks ma esialgu võibolla arvasin, et ristimine aitab pahedest vabaneda, aga see sai enne ristimist selgeks, et ristimine ise ei võta mult neid asju ära. See toimub ainult läbi selle, kui alistan ennast Jumalale.
See ongi teekond. Sa ütlesid, et ei tundnud, et oled valmis, küll Jumal töötab sinu sees edasi. Oled nüüd koguduse keskel umbes aasta olnud ja ka ristitud. Kuidas kogudus ja teised kaaskristlased on sind sel teekonnal aidanud ja toetanud? Kas tunned, et koguduses olemine on sind mõjutanud?
Jaa, kindlasti on see väga aidanud. Olen üksinda uurinud. Kuigi mul on väga vedanud, mul on paar aastat noorem vend ja ema, kes on alati valmis mind kuulama. Olen väga tänulik nende eest, olen alati saanud nendega vabalt rääkida ja end väljendada. Olen tänulik Jumalale, et Ta on neile ka arusaamist andnud. Samamoodi suurendab kogudus seda ringi inimesi, kes mõistavad asju samamoodi, see on mulle väga suureks julgustuseks. See oli ka lükkeks, mis sundis kogudusse tulema: et otsida inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Kui ma siia tulin ja nägin, kui rõõmsad ja rahumeelsed inimesed siin on, siis see tekitas sooja tunde ja andis kindlustunde, et ma tulin õigesse kohta. Jumal juhtis mu nii selgelt paika, et mul ei tekkinud küsimusi, et peaksin kõiki kogudusi hakkama läbi käima.
Kui mõtled sellele pikale aastale tagasi, või ka varasemale ajale, siis mis on üks soe või eriline mälestus või kogemus või õppetund Jeesuse jüngrina, mille kohta loodad, et see jääb meelde ja kannab sind edaspidigi?
Isegi palju on selliseid kogemusi. Ma loodan, et ma ei unusta neid ja ei jää tuimaks nende suhtes. Just need esimesed väiksed palved, mida üritasin teha, hästi pisikesed asjad. Kui endamisi palvetasin ja nägin vastuseid looduses. Üks suur asi on palvevastused ja tihtilugu on need avaldunud palvetamises teiste inimeste pärast – kuidas nende olukorrad lahenevad, kuidas nad saavad rahu. Või vähemalt mina näen, kuidas Jumal on neid aidanud, see on mulle suureks julgustuseks olnud.
See on tore, kui väiksed ja südamlikud hetked meelde jäävad.
Kogu selle intervjuu küsimused võiks kokku panna siia viimase küsimuse alla. Samamoodi pahedest loobumine – ma ise ei oleks osanud tahta nendest loobuda. See on kindel Jumala töö ja selle eest olen ma väga tänulik. Isegi kui mingitel hetkedel tulevad kiusatused tagasi, siis Jumal on andnud selge arusaamise, et see ei ole hea. See on väga suur asi minu jaoks, et ma tänu Jumalale suudan neile rünnakutele vastu seista.
Mul tekib sinu lugu kuulates silme ette pilt, kuidas Jumal on toonud sind pimedusest valguse kätte. Aitäh, et sa oma mõtteid jagasid! •
