Seitsmenda päeva adventistide koguduse kommunikatsiooniosakonna asedirektor Sam Neves ning peakonverentsi arhiivi-, statistika- ja uuringutekeskuse juht David Trim räägivad taskuhäälingus „Misjon 150“ adventkoguduse misjonitööst alates 1874. aastast, mil seitsmenda päeva adventistide kogudus lähetas välismaale oma esimese misjonäri – John N. Andrewsi Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kõik sarja eelmised osad on ilmunud nii paberajakirjas kui ka ajakirja kodulehel meieaeg.advent.ee.
Sam: David, eelmisel korral rääkisime adventkoguduse 1901. aasta ümberkorraldustest. Ilma nende ümberkorraldusteta poleks me ilmselt suutnud saavutada
20. sajandi alguses toimunud misjoni plahvatuslikku kasvu.
David: Sada protsenti. Kõik muutused ei toimunud 1901. aastal. Oli mõningaid asju, mille üle tuli põhjalikumalt ja kauem järele mõelda, enne kui otsus tehti. Viimased sammud astuti siiski 1903. aastal. Huvitav on see, et vähemalt adventajaloo uurijatele ja võib-olla isegi entusiastidele on 1901. aasta hästi teada. 1903. aasta töökoosolekule on pööratud palju vähem tähelepanu, kuid 1903. aastal rakendatud täiendav struktuurireform on tõesti oluline. Need reformid seisnesid nõukogu laiendamises ja välismisjoni nõukogu lõpetamises, mille asendas peakonverentsi (PK) nõukogu.
Sam: Eelmisel korral mainisid, et nõukogus oli üheksa liiget.
David: Jah.
Sam: Ja nüüd oli rohkem esindajaid maailma eri piirkondadest. Mida see suuruse poolest tähendab?
David: Nõukogu suurendati 25 liikmeni ja unioonide presidendid muudeti ametikohajärgseteks liikmeteks. Me rääkisime sellest, kuidas esimesed unioonid loodi 1890. aastatel, kuid neid oli ainult kaks, ja siis loodi 1901. aastal veel mitu uniooni ning lepiti kokku, et see on mudeliks ka mujal. See näitab, kuidas nad võtavad uniooni mudeli ja rakendavad seda kõikjal, nii et unioonide presidendid on uues poliitikas äärmiselt olulised ja neist saavad nõukogu liikmed. Niisiis on kohe esindatus maailmast. See ei tähenda ainult nõukogu suurendamist, vaid ka tegevusala laiendamist.
Sam: Mida see tähendab nende koosolekute ajakava seisukohalt? Sest kui on üheksa inimest, on nad kõik Battle Creekis; isegi kui nad reisivad, saab kohtuda sagedamini. Nõukogu on koguduse esindaja, kes teeb otsuseid, mis esindavad ülemaailmset kogudust töökoosolekute vahel. Töökoosolekud toimuvad iga kahe aasta tagant. Kas nõukogu hakkas sel hetkel kohtuma kord aastas, kaks korda aastas?
Adventajaloo uurijatele on 1901. aasta hästi teada, 1903. aasta töökoosolekule on pööratud vähem tähelepanu, kuid 1903. aastal rakendatud täiendav struktuurireform on tõesti oluline.
David: Nad lepivad kokku, et nõukogu võib kohtuda liikmetega, kes on kohal koguduse peakorteris, mis asus alguses Battle Creekis, kuid 1903. aastaks on nad ka seda muutnud. Nad lahkuvad Battle Creekist, mis oli olnud adventistide keskus alates 1850. aastatest, isegi enne koguduse ametlikku asutamist. Nad kolivad Washingtoni, D.C.-sse, kuid lepivad kokku, et nõukogu, mida nad tavaliselt nimetavad lihtsalt PK komiteeks, võib kohtuda peakorteris viibivate inimestega.
Nad lepivad kokku, et teatud tüüpi otsused tuleb jätta nende nimetatud nõukogule, ja hakkavad korraldama kaks nõukogu koosolekut aastas, ühe kevadel ja ühe sügisel.
Austraalia ja Aafrika esindajatel on raske neil kohtumistel osaleda, kuid Euroopa esindajad, kes moodustavad kiiresti kaks uut uniooni lisaks algsele Euroopa unioonile – Skandinaavias on eraldi unioon ja üks Suurbritannias –, nii et väga kiiresti on Euroopas kolm uniooni, ja on ka mõned teised esindajad, tulevad kindlasti sügisel toimuvale koosolekule ja väga tihti ka kevadel toimuvale koosolekule, sest laevaga on see vaid viis kuni seitse päeva. See on mõistlik reisiaeg, samas kui Austraalia puhul räägime umbes neljast nädalast, et ületada Vaikne ookean.
Sam: Nüüd saaksid ilmselt Londonist New Yorki sõita seitse-kaheksa tundi.
David: Täpselt. Ja nii nad hakkavad ütlema, et teatud otsused võetakse vastu nõukogus, ja nii on see ka tänapäeval. Paljud meie kuulajatest ei tea, et PK nõukogul on kaks koosolekut aastas: kevadkoosolek ja aastakoosolek, mis toimub sügisel. Pandeemia ajast alates võib koosolekutel osaleda ka Zoomis, mis võib osalejate arvu suurendada.
Nad ütlevad: „Olgu, meil on kaks nõukogu koosolekut aastas ja vahepeal võib nõukogu kokku tulla, et võtta vastu vajalikud otsused.“ Aga järk-järgult muutub kogudus üha organiseeritumaks ja nüüd on teatud tüüpi otsuseid, mida saab teha ainult nõukogu. Hiljem on teatud otsused, mida saavad teha erinevad komiteed, kuni PK töökoosoleku, koguduse käsiraamatuni ja muudeni.
Sel ajal otsustas PK töökoosolek rohkem, sest need toimusid sagedamini. Aga võtmeotsus on laiendada ja suurendada nõukogu ulatust, aga ka lõpetada välismisjoni nõukogu tegevus. See on huvitav, sest aasta pärast 1901. aasta töökoosolekut ütles toona valitud president Arthur Daniels, et tema arvates oleks PK tulevane töö peamiselt suur misjonikomitee töö. Seetõttu arvas ta, et kogu misjonitöö võiks olla ühe komitee pädevuses, selle asemel et luua eraldi misjonikomitee.
PK nõukogul on kaks koosolekut aastas: kevadkoosolek ja aastakoosolek, mis toimub sügisel.
Välismisjoni nõukogu oli püüdnud tegutseda peaaegu sõltumatult ning koguduse juhid, sealhulgas Ellen White, olid kaotanud selle vastu usalduse. Nii esitas plaanikomitee 1903. aastal PK 35. töökoosolekul aruande, mis sisaldas järgmist ettepanekut: PK nõukogu peaks edaspidi olema ka koguduse misjonikomitee. Aga oluline on meeles pidada, et see on osa plaanist, mille eesmärk on suurendada liikmeskonda ja laiendada nõukogu vastutusalasid.
Seega on Danielsi lahenduseks nii nõukogu liikmeskonna suurendamine, et see esindaks maailma eri piirkondi, kui ka suuremate volituste andmine, muutes selle tõeliseks nõukoguks, kuid volitustega, mis on seotud kogu organisatsiooni huvidega, eelkõige misjonitöö ja misjonäridega.
Sam: Teisisõnu, kui ma õigesti aru sain, oli Danielsi sõnum järgmine: konkreetse piirkonna halduslik töö on sealse uniooni vastutusalas.
David: Õige.
Sam: See ei ole enam PK ülesanne ja PK keskendub seetõttu veel hõivamata territooriumidele ja kohtadele, kus adventistid veel esindatud ei ole või kus nende esindatus on väga nõrk.
David: Õige. See loob kogu PK struktuuri juhtimiseks, aga ka misjoniks.
Sam: See on ilusti öeldud.
David: Varem oli arvatud, et enamiku küsimusi saab lahendada PK töökoosolekul, sest kuni 1889. aastani toimusid need igal aastal. Isegi pärast seda toimusid need iga kahe aasta tagant, nii et PK istungil sai teha väga palju otsuseid. Nüüd öeldakse: „Ei, PK tegeleb misjoniga, koguduse laiendamisega, mitte sellega, mis koguduses juba toimub.“
Sam: See peab andma tõuke kasvuks, sest nüüd on neil – mulle meeldib see sõna – autonoomia. Nad mõistavad, mis kohalikul tasandil toimub.
David: Ja Daniels ütleb ühel hetkel: „Me oleme andnud unioonidele iseseisva valitsemise.“ Ta kasutab tegelikult seda poliitilist metafoori. Nad on nüüd iseseisvad.
Sam: Huvitav.
David: Tema kogemus misjonitöös aitas tal tõesti neid otsuseid teha ja mõista nende vajalikkust. Huvitav on see, Sam, et see ei pälvinud üldist heakskiitu. Oli ka vastuseisu. Edward A. Sutherland, kes on adventistide ajaloos mõõdukalt tuntud nimi – ta aitas asutada Madison College’i, isemajandava kolledži Tennessees –, oli Emmanuel Missionary College’i president, mis on tänapäeval Andrews University. Ta kolis Battle Creek College’i tegelikult Michigani edelaossa, kus sellest sai Emmanuel Missionary College. Seega on Sutherland mõõdukalt tuntud. Ja Sutherland oli selle vastu, et PK keskenduks liiga palju misjonile. Ta ütleb järgmist: „Mulle tundub, et PK nõukogu on praktiliselt neelanud välismisjoni komitee ja välismisjoni komitee esimehel on võimalus suunata rahalised ressursid kanalisse, mis teda eriti huvitab, nii et teised osakonnad kannatavad. Viimase kahe aasta jooksul, st alates 1901. aastast, on seda tehtud, kuid on tehtud vigu, kallutades kõike nii tugevalt välismisjoni poole, et teised osakonnad on kannatanud.“
Niisiis on see mure olemas, kuid Sutherland on vähemuses. Ma arvan, et tema märkused on asjakohased.
Sam: Meil kõigil on piiratud ressursid, ja siis tuleb vaadata erinevate osakondade vajadusi. Võtame näiteks hingamispäevakooli. See täidab väga olulist ülesannet liikmete õpetamisel, inspireerimisel ja kaasamisel. On ka teisi osakondi, mis vajavad ressursse, ja nüüd on PK otsustanud keskenduda peamiselt misjonitööle, mistõttu enamik ressursse suunatakse välismaale misjonitööle, mitte nende osakondade tugevdamisele.
David: See on tõsi. Aga see näitab, et Sutherland on 1901. aastal toimunut valesti mõistnud, sest osakonnad töötavad kõik ka uniooni tasandil ning neil on oma rahastus. Selles etapis oli protsess selline, et liidud saatsid kümnise oma kümnisest unioonidele ja need omakorda saatsid kümnise sellest kümnisest PK-le. Seega, PK muutub õhemaks, luues selle keskmise kihi, kui nii võib öelda. PK vähendab mõnes mõttes oma sissetulekut ja seetõttu peab ta keskenduma välismisjonile.
Unioonidel on võimalus investeerida oma raha eraldi osakondade töösse, mida tol ajal ei olnud veel nii palju – neid oli vaid käputäis. Peale selle oli PK arvates osakondadel oma roll misjonis. Miks? Jällegi sellepärast, et kohalikul tasandil teenimise vajadust rahuldavad liidu ja uniooni osakonnad, nii et PK-l ei ole vaja sinna raha paigutada. Neil on oma rahalised vahendid, oma viis tulu ja sissetuleku teenimiseks, neil on võimalus saada rohkem annetuste ja päranduste kaudu.
PK osakondade roll on juhtimine, mitte haldamine.
Niisiis, ma arvan, et Sutherlandi kõne näitab tegelikult, kuidas ta on valesti mõistnud, mis on juhtunud, ja paljud inimesed mõistavad tänapäeval ikka veel valesti, mis toimub, sest PK osakondade roll on juhtimine, mitte haldamine.
Sam: Viimase kaheksa aasta jooksul, mis ma siin olen olnud, ootavad paljud inimesed, et PK juhiks seda konkreetset osakonda kogu maailmas. PK osakonna ülesanne on öelda: see on suund, millele peame keskenduma; maailm on muutunud just nendes konkreetsetes valdkondades; siin on mõned ressursid, mis aitavad teil juhtida tööd oma valdkonnas ja oma piirkonnas. Keegi ei ärka hommikul ja ütle: „Tead, mida ma täna tahan? Ma tahan, et mind juhitaks.“ Seda ei juhtu. Aga me kõik tunnistame juhtimise tähtsust, sest hea juhtimine võib avada kogu sinu potentsiaali. Aga kui sul pole autonoomiat teha seda, mida vaja, siis pole ka motivatsiooni.
Keegi ei ärka hommikul ja ütle: „Tead, mida ma täna tahan? Ma tahan, et mind juhitaks.“
David: Jah, ja ma arvan, et see eristus on väga asjakohane. Praegu ei ole vaja, ja tol ajal ei olnud vaja, et PK osakond juhiks mingit osakonda kogu maailmas, sest uniooni tasandi osakonnajuhid on valitud uniooni peakoosolekul. Neil on oma valijaskondade mandaat selle töö tegemiseks. Liidu osakonnajuhatajad on valitud liidu koosolekul. Ka neil on oma valijaskond; neil on mandaat teha oma tööd selles piirkonnas. PK mandaat on aidata laiendada misjoni piire piirkondades, kus kogudus on nõrk ja sellist infrastruktuuri pole, ning pakkuda, nagu sa ütlesid, juhtimist üldise suuna seadmisel ja tänapäeval üha enam ressursside pakkumisel. Sutherland mõistis seda valesti; inimesed mõistavad seda valesti ka tänapäeval.
Sam: Hüppame tänapäeva, David, ja tõmbame mõned paralleelid, nagu me tihti teeme. Digitaaltehnoloogiate arenguga kaasneb loomulik surve keskendada suur osa tegevusest ja ressurssidest PK tasandile. Paljud inimesed mõistavad seda samuti valesti, eriti vanemad ajaloolased, kes ei näe digitaaltehnoloogiate mõju, sest digitaaltehnoloogia ei saa olla ühes kohas või ühes piirkonnas. See on kohe globaalne ja meie missiooni tõhususe tagamiseks on vaja globaalset tarkvara, mis aitab näiteks rahanduses, liikmeskonna haldamises ja isegi misjonitarkvaras. Seega on loomulik, et inimesed ootavad, et PK võtaks endale suurema osa sellest vastutusest.
Seega on 21. sajandi pingeküsimus järgmine: kuidas saame parimaid ressursse sobival tasemel nii, et jätkaksime juhtimise arendamist madalamatel tasanditel? See pingeküsimus ei ole lahendatud ja me peame selle lahendama.
Mõned väidavad, et misjoninõukogu enam ei olnud, kuid see on vale. PK nõukogu sai misjoninõukoguks.
David: Kui minna tagasi aastasse 1903, siis lõpuks hääletati PK põhikirja lihtne ja asjakohane muudatus, mis ütles: „PK nõukogu teostab järelevalvet koguduse misjonitegevuse üle.“ Seega lõpetas välismisjoni nõukogu ametlikult oma tegevuse 1903. aastal. Mõned väidavad, et misjoninõukogu enam ei olnud, kuid see on vale. PK nõukogu sai misjoninõukoguks.
Koguduse juhid, arstid, õpetajad – kõik olid sunnitud pooli valima. On märkimisväärne, et kogudusejuhid olid sellistel aegadel valmis otsustusõigust madalamale tasandile andma.
Mida kogenud juhid olid pikka aega nõudnud, oli lõpuks teoks saanud. Tegelikult ütles Uriah Smith, koguduse suur vanamees, esimene PK sekretär ja juhtiv teoloog, 1901. aasta istungil, et PK nõukogu peaks, ma tsiteerin, „jagama oma haldusülesanded unioonide vahel ja jõudma olukorda, kus ta saaks kogu oma aja, mõju ja võimu pühendada misjoniprobleemidele“. Ja kui see juhtuks, ütles Smith, võimaldaks see kogudusel „saata selle põlvkonna ajal välja kuningriigi evangeelium tunnistuseks kõikidele rahvastele“. Ta keskendus selgelt kuulutamisele ja misjonile.
Sam: Kindlasti.
David: 1903. aastal jagas Daniels oma nägemust, mis peaks juhtuma nüüd, kui PK oli, nagu ta ütles, jaganud oma haldusülesanded unioonide vahel. Tema sõnul pidi PK pühendama oma aja, mõju ja võimu misjoniprobleemidele. Ja siis ta ütles: „Ameerika Ühendriikide haldus on täielikult ära võetud ja on nüüd antud nende inimeste kätesse, kes on selle töö jaoks määratud idas, põhjas, lõunas, kesk- ja lääneosas. Aga samal ajal, kui see on toimunud, on meie misjoniprobleemid oluliselt suurenenud. Välja saadetakse rohkem töötajaid kui kunagi varem, mis on suurendanud misjoninõukogu tööd, ja seda uurides olen veendunud, et PK nõukogu üks suurimaid eesmärke peaks olema tegeleda nende ülemaailmsete probleemidega.“
Niisiis ütles ta, et iga uniooni president ja iga misjonivälja esimees peaks olema PK nõukogu liige, mida, nagu me juba mainisime, nad ka tegid: nad määrasid nad ametikohajärgseteks liikmeteks. Ja nii ütles ta, et sel viisil oleks kogudusel „kogu maailm PK nõukogus otseselt esindatud “. Ta soovitas lisada sellele „osakondade juhid ja mõned eriti kogenud ja võimekad inimesed, kuni on moodustatud põhjalikult esinduslik komitee, mis esindab kõiki selle suure töö huve“. Ja siis ta ütles: „Minu arvates, vennad, peaks seitsmenda päeva adventistide koguduse misjoninõukogu olema just selline: PK nõukogu.“ Ja nii see ka läks.
Argumenteerides suurema nõukogu kasuks, mis võtaks enda kanda suurema osa maailma tööst, oli Willie White väga huvitatud sellest, et inimesed ei kaotaks silmist, et uue PK nõukogu töö peamine osa oleks misjon. Siis ütleb Willie White midagi väga huvitavat: „Mis PK-l veel teha jääb?“ Pärast küsimuse esitamist annab ta ka vastuse. Ta ütles: „PK peab hoolitsema misjoniväljade eest. PK on selle organisatsioonisüsteemi tõttu sunnitud muutuma misjoninõukoguks, ja meie PK peab laskma unioonidel tegeleda oma tööga ning ainus asi, mis PK nõukogule jääb, on misjonitöö. Ja ma palun Jumalalt, et kogu jõud antaks sellele tööosale.“
See on väga selge seisukoht, mis aitab ületada Sutherlandi-taoliste inimeste vaateid. Ma arvan ka, et võime kaotada White’i seisukohtade täieliku tähenduse, kui vaatame neid läbi aja udu, sest täna vaatame tagasi ja ütleme: „Muidugi, loomulikult.“ Aga pidage meeles, et see ei ole adventkoguduses rahulik periood. See oli ajastu, mil dr John Harvey Kellogg vastustas aktiivselt koguduse kontrolli oma meditsiiniasutuste üle ja samal ajal propageeris ta teoloogilisi vaateid, mis olid pehmelt öeldes ebatraditsioonilised. Inimesed unustavad, et Kellogg ei olnud üksi, ta oli fraktsiooni liider. Meil on dokumente kohtumiste kohta Danielsi ja PK juhtide ning Kelloggi fraktsiooni vahel, ja need hõlmavad tõesti olulisi inimesi – näiteks kohtunikke.
Sam: Ta tegeles poliitilise manööverdamisega, kogudes oma vaadetele toetust.
David: Täiesti. Kellogg ei ole ainult üks mees, isegi kui ta on hiiglaslik. Tal on koguduses suur toetus.
Sam: Las ma arvan: ta tahab rohkem tsentraliseerimist.
David: Noh, ta tahab rohkem kontrolli koguduse meditsiinitöö üle. Ta ei taha rohkem tsentraliseerimist, ta tahab vähem tsentraliseerimist, aga ta tahab rohkem tsentraliseerimist enda kätte. Ta on selle vastu, et PK võtaks meditsiiniosakonna kaudu kontrolli meditsiiniasutuste üle. Ta ütleb: „Olgu, tehke oma misjonitööd selles valdkonnas, andke mulle kogu tervishoid. Ma saan sellega hakkama.“
Kelloggi ümber keerleb konflikt, mis on suures osas tema enda tekitatud ja mis on põhjustanud sügavaid erimeelsusi. Koguduse juhid, arstid, õpetajad – nad kõik olid sunnitud pooli valima. Seega on märkimisväärne, et sellistel aegadel olid kogudusejuhid valmis andma märkimisväärselt otsustusõigust madalamale tasandile.
Sam: Jah, see on tõsi. Millal Kellogg lahkus, kas sa mäletad?
See oleks PK roll: katsetada ja näidata, mis erinevates maailma osades toimib, et me saaksime sellest kasu.
David: Kellogg heideti kogudusest välja 1907. aastal. See otsus tasus end ära, sest uued unioonid ja nende juhid aitasid Kelloggi partei püüdlustele haarata adventkoguduse juhtimise üle kontroll vastu seista, sest tegelikult on see just see, mida Kellogg tahab. Ta ütleb, et tegemist on meditsiinitööga, aga pidage meeles, et ta propageerib samal ajal oma kummalisi teoloogilisi vaateid. Kellogg arvab, et ta peaks juhtima adventkogudust ja asjaolu, et kogudus suudab Kelloggile ja kõikidele teda toetavatele inimestele vastu seista, on osaliselt tingitud sellest, et unioonid on sellest osa.
Enam ei ole tegemist ainult Danielsi ja väikese üheksaliikmelise nõukoguga. Selle asemel on tegemist laiaulatusliku ja laiapõhjalise organiga, mis ütleb: „Ei, nii me kogudusena ei tegutse. Me töötame olemasolevate struktuuride kaudu, millel on nüüd detsentraliseeritud volitused, ja me ei koonda kogu meditsiiniasutuste volitusi ühe mehe kätte.“
Sam: Kõik see toimus peaaegu kümne aasta jooksul – kogu see liikumine. See ümberkorraldus tähendas, et adventkoguduses on väga raske võimu haarata, olenemata sellest, kui mõjukas keegi on. Selle asemel tuleb saavutada konsensus, ja ma arvan, et seda ei mõista inimesed, kes kogudust kritiseerivad– mõnikord mitte põhjuseta – aeglase tegutsemise ja kohmakuse pärast. Aga see on sellepärast, et me ei tegutse diktaatorlikult ega autoritaarselt; me tegutseme konsensuse saavutamise teel ja peame konsensuse saavutama erinevates maailma osades ja koguduse erinevatel tasanditel.
Kas te teate, kui raske on ja kui palju aastaid kulub, et edastada midagi kõigile meie 22 miljonile liikmele? Tegelikult kulub selleks pea kogu igavik, sest mõnedeni neist ei jõua see info kunagi. Meil pole võimalust oma liikmetega otse suhelda ja see tundub väga halb, aga ei ole. See tähendab, et süsteemis on paindlikkus, mis võimaldab liikuda mis tahes suunas. Ja muidugi on selle hind suhtlemise aeglus, aga töö tehakse ikkagi kohalikul tasandil.
David: Täpselt. Ja asi ongi selles: lihtsalt sellepärast, et seda ei tehta keskuses, ei tähenda see, et tööd ei tehta, seda teevad inimesed, kes on kursis kohaliku dünaamika ja kohalike vajadustega. Kas nad võiksid seda mõnikord paremini teha? Jah, muidugi, ja see kehtib meie kõigi kohta.
Aga oluline on see, et – ja see ei toimi tänapäeval eriti hästi; me ei ütleks täna, et PK nõukogu tegeleb ainult misjonitööga, aga võib-olla oleks meil mõistlik vaadata neid 1903. aasta avaldusi ja öelda: „Võib-olla on siin veel midagi, mida võiksime vaadata.“ See on osaliselt seetõttu, et misjonitöö on nii palju laienenud, et PK roll nihkus 1970. aastatel paratamatult juhtimise ja hea organisatsiooni toetamisele.
Kui neid otsuseid poleks tehtud, poleks me näinud adventistide misjoni kuldaega, mis järgnes järgnevatel aastakümnetel.
Kui me tahame tõmmata paralleeli tänapäevaga ja küsida: „Kas PK nõukogul on ikka veel vaja otseselt misjoni laiendamises osaleda?“, siis ma arvan, et vastus on jaatav. Ma arvan, et selles mõttes oleks hea vaadata tagasi aastasse 1903, sest kuigi kogudus on nüüd laienenud, on laienemiseks veel palju ruumi. Vaadake Euroopat ja selle suuri linnu. On vaja keskenduda ressursside suunamisele kohtadesse, kus on väga vähe ressursse ja kus puudub infrastruktuur selle töö tegemiseks.
Sam: Praktikas on globaalse ja kohaliku vahel alati pingeid. Sa oled Briti unioonist Trans-Euroopa divisjonist, mina samuti, kuigi olen sündinud Brasiilias. Minu kodudivisjon on Trans-Euroopa divisjon. Viimane asi, mida kohalik pastor Trans-Euroopa divisjonis kuulda tahab, on: PK-l on minu jaoks viis, kuidas seda tööd teha.
Kogudus kogeb paljudes Euroopa ja muudes piirkondades aeglast langust – või vähemalt aeglast kasvu, ütleme nii. Ma arvan, et üks viis, kuidas me PK-s oma rolli täita saame, eriti digiajastul, on näidata ja katsetada erinevaid meetodeid erinevates kohtades, mis on valmis meiega koostööd tegema, ja küsida: „Okei, kus see toimib? Kuidas oleks sellega – kas see toimib seal paremini?“ Ja näidata tulemusi kohalikele piirkondadele ja öelda: „Me oleme näinud, et see toimib; rakendage seda, nagu teie sobivaks peate.“ Ma arvan, et see oleks PK roll: katsetada ja näidata, mis erinevates maailma osades toimib, et me saaksime sellest kasu.
David: Saada teabekeskuseks. Ja see sõltub suuresti sellest, kuidas sa edu mõõdad, sest mõned inimesed mõõdavad PK juhi edu selle järgi, kas kogu maailm kasutab samu termineid, mida see konkreetne juht kasutab. Võtan näiteks viimaste aastate suurima algatuse, mille tõi Ted Wilson: liikmete täielik kaasatus. See oli tema peamine fookus – liikmed ja pastorid koos midagi tegemas.
Tõde on see, et paljudes maailma osades pole keegi terminit „kõikide liikmete kaasatus“ kuulnud, kuid kohalik fookus on liikmete osalemisel misjonitöös. Pole oluline, kuidas seda nimetada. Algatuse edu, rõhuasetuse edu seisneb selle praktilistes elementides, olenemata sellest, kuidas seda nimetatakse. Ja kui meil puudub alandlikkus, et lubada kohalikul tasandil seda nimetada, kuidas iganes nad soovivad, siis jääme mõttest ilma ja alati jääb pinge, et „teie edu on see, et inimesed võtavad kasutusele just selle konkreetse nime“. See ei ole nii. Edu on näidata ülejäänud maailmale, mis toimib.
Ja see on muutunud PK jaoks veelgi olulisemaks kui 1903. aastal. Kuigi ma olen ajaloolane, ei ütleks ma kunagi, et lahendus on minna tagasi, sest maailm liigub edasi, ühiskond liigub edasi, tehnoloogia liigub edasi. Aga on hetki, mil me saame vaadata põhimõtteid ja öelda: „Jah, seda võiks rakendada“, muidu teeme ikka ja jälle samu vigu.
Sam: Õige.
David: Ja ma arvan, et mõned asjad on muutunud, ja PK-l on kahtlemata endiselt oluline roll. Aga see, mis tehti 1903. aastal – laiendada esindatust, nii et unioonid kaasati rohkem aruteludesse –, laiendas otsustusprotsessidesse panustamise taset ja ütles: me usaldame kohalikke kogudusi, et nad tegutsevad ja teevad tööd nii, nagu nad ise kõige paremini oskavad, ja me pakume teatud ressursse, nagu näiteks hingamispäevakooli õppevihik, mis on muidugi suurepärane vahend ühtsuse saavutamiseks. Me pakume ressursse, aga keskendume oma töös misjoni laiendamisele.
Sam: Ma tahan rõhutada, et sajandivahetusel toimuvad maailma eri paigus suured kultuurilised muutused ja kogudus peab reageerima. Globaliseerumisest ei hakata veel mõnda aega rääkima, kuni kommunikatsioonivahendid seda võimaldavad. Misjonitöös on vaja pidevat kohalikku kontekstualiseerimist. Tänapäeval on PK-l palju osakondi ja nende ülesanne on mõista, kus mujal saadaks nende tööst kasu.
David: Täna on meil osakonnad, mis on teoreetiliselt PK allüksused, piirkondlikud kontorid, kuid nad on uuenduslikud ja tegutsevad.
