Tere! Mina olen Mariin, sündinud ja üles kasvanud adventperekonnas, seega võiks ju eeldada, et usuasjadega on kõik sirge, selge ja lihtne. Oh oleks see vaid päriselt nii… Õnneks on Jumal Pühakirjas tõotanud, et Ta viib lõpule selle hea töö, mis Ta minu (ja ka sinu) sees on alustanud (Fl 1:6) ning selleks kasutab Ta erinevaid viise.
Käesoleva aasta epiloogi kontekstis soovin jagada erinevaid lähenemisnurki, mille kaudu on Jumal mind tõmmanud sügavamasse suhtesse endaga ning järk-järgult vorminud minu usuelu praktikaid. Palvetan, et need kogemused ja mõtted võiksid olla õnnistuseks ka sinule.
Kasvanud koguduse keskel, ei ole kümnise toomise mõiste minu jaoks kunagi olnud võõras, küll aga veidi vastumeelne. Kes see ikka tahab vanaema käest saadud niigi kasinast taskurahast veel 10% ära anda?! Mitte et vanemad ei oleks asja olemust selgitanud – nad andsid endast parima, aga see ei mõjutanud minu suhtumist kümnise toomisesse. Nii-öelda minu raha liikus perekonna ühisesse kümniseümbrikusse (sel ajal ei olnud ülekanded veel nii laialt levinud) ainult siis, kui ema oskas seda küsida, vabatahtlikkusest oli asi ikka väga kaugel.
Enda kaitseks võin öelda, et ega seda rahakest nüüd liiga tihti ka minu käte vahelt läbi ei jooksnud. Erinevalt täiskasvanutest, kelle jaoks see on igakuine transaktsioon, puutusin mina selle teemaga lapsepõlves ja esimestes kooliastmetes kokku pigem harva.
Sellest on tänaseks möödas vähemalt oma 15 aastat, kui juhtusime emaga külastama Eha Lobjaka juures toimunud osadusgruppi. Ma ei mäleta sellest korrast mitte midagi muud kui vaid ühte lauset: „90% koos Jumalaga on rohkem kui 100% ilma Jumalata“ ja sellest piisas – ei midagi erilist, kõigest muu jutu sees lausutud sõnad, mis saadavad mind siiani ning panid aluse kümnise maksmisele ka siis, kui ema ei hinganud kuklasse. Parafraseerides apostel Pauluse sõnu 1. Korintose 3. peatüki 6. salmis, siis: vanemad istutasid, Eha kastis, kuid Jumal laskis kasvada.
90% koos Jumalaga on rohkem kui 100% ilma Jumalata.
Kerime nüüd aega umbes kaheksa aastat tagasi. Sõbranna mainib muu jutu sees, et luges kuskilt Ellen White’i raamatust, et me võiksime annetust tuua samas summas kui kümnist. Mulle tundus see mõte natuke karm: see tähendaks ju, et pean oma palgast ära andma 20%. Kuid selle asemel, et see idee kohe prügikasti visata, jäi see mind kummitama ning mõjutas mõne aja pärast väga otseselt minu igakuist annetuse summat. Hiljem olen kuulnud, et on teisigi, kes selle põhimõtte järgi oma rahaasju sätivad.
Viimane hetkel teadaolev killuke sellel teekonnal viib meid 2023. aasta esimese kvartali õppetüki juurde, mis kandis pealkirja „Majandamine Meistri nimel – kuni Ta tuleb“. Seal oli küsimus (või vähemalt nii ma seda mäletan): kas sa soovid, et Jumal õnnistaks sind bruto- või netopalgalt? Ja jälle olin astunud uue sammu edasi.
Ühe korra kõigi nende aastate jooksul on mul tekkinud kiusatus lõpetada igakuised ülekanded kogudusele. See oli mõned aastad tagasi, kui pank pakkus võimalust tasuta finantsnõustamiseks. See oli ikka väga ilus summa, mis mulle pärast arvete tasumist igakuiselt kätte jääks, kui ma ei annaks Jumalale tagasi Tema osa. Aga siis tulid mulle jälle meelde Eha lausutud sõnad ning piiblisalm, kus Jumal lubab avada taevaluugid ja kallata õnnistusi küllastuseni (Ml 3:10) – tänu Taevaisale, sellest piisas, et dollarimärgid silmade eest hajusid.
See, kuidas me oma finantse haldame, on otseselt seotud sellega, kas ja kui palju me Jumalat oma rahaasjades usaldame. Tõsi, usaldus ei teki tühja koha pealt – kümnise toomisest rääkides julgustab Jumal meid Teda proovile panema. Lihtsalt too oma kümnis ja annetus ning vaata, mis saab…
Nii vahva on tagantjärele näha Jumala kätt enda elus – pikema aja vältel, läbi kolme erineva seiga kujundas Ta minu seisukohti seoses rahakasutusega ning ma usun, et Jumal toimetab sinu ja sinu lähedaste elus samamoodi. Mõned harjumused vormuvad kiiresti ja nähtavalt ning mõned muutused võtavad aega rohkem, kui tahaks.
Mõeldes eeskätt oma lähedaste peale, siis ainus, mida meie nende aitamiseks teha saame, on jääda iseendaks, käia koos oma Jumalaga, palvetada ning usaldada kogu ülejäänud protsess Tema hoolde, kes on meie kõigi usu alustaja ja täidesaatja (Hb 12:2).
Peatu hetkeks ja täna Taevaisa kõigi nende inimeste eest, kes on sinu vaimulikku teekonda mõjutanud, ning palu, et Jumal saaks ka sind teiste julgustamiseks ja üles ehitamiseks kasutada (1Ts 5:11; tõlge inglise keelest).
