Iiob ütles kunagi, nagu on kirjas Ii 27:6: „Mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.“
Mida sellest arvata? Küllap vist sooviksime, et meiegi võiksime nii öelda, aga... Küll oleks hea, kui meie südamel poleks põhjust meid laita! Just, et poleks põhjust laita, sest kahjuks võib nii mõnigi inimene olla endaga rahul, ilma et ta elu oleks laitmatu.
Jättes konteksti tähele panemata, võime sellest Iiobi öeldust valesti aru saada. Ütlen kohe alguses ära, et Iiob polnud sugugi mees, kes oleks ennast ilmeksimatuks pidanud. Ta ei arvanud, et ta pole oma elus kunagi milleski eksinud. Tsiteeritu kontekstist leiame, et Iiob ei öelnud seda, et ta süda ei laida teda mitte ühegi elupäeva pärast oma juba elatud elupäevi silmas pidades, vaid kuidas ta soovib elada, kuni elu on. Meenutagem Iiobi lugu.
Iiob oli varakas mees, aus, õiglane ja jumalakartlik hea inimene, kellele Jumal andis hea hinnangu. Loeme Ii 1:8: „Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.““ Siis aga tabasid Iiobit õnnetused, üks õnnetus teise järel. Ta kaotas oma vara, vähemalt suure osa sellest, kaotas oma täiskasvanud lapsed, kes ei elanud enam oma isakodus, ja lõpuks kaotas ka tervise.
Iiobil olid sõbrad, kes elasid kuskil kaugel, kes tulid tema õnnetusest kuuldes talle kaastunnet avaldama. Loeme Ii 2:11: „Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.“ Kui kaugel oli nende kellegi kodupaik Iiobi omast ja üksteise omast, ei tea, aga ilmselt üsna kaugel. Igatahes ei elanud nad naaberkülas või naabertalus. Kuidas nad üksteisega sidet pidasid, kui polnud tänapäevaseid sidevahendeid nagu telefon, internetist rääkimata, ei tea, aga sõbrad nad olid ja kindlasti olid üksteisega ühenduses. Ilmselt said nad ka aeg-ajalt kokku ja võtsid midagi ühiselt ette. Ajal, kui maailmas oli palju ebajumalateenistust, ühendas neid ühine usk tõelisesse elavasse Jumalasse. Sõbrad tulid Iiobi juurde hea sooviga, et talle kaastunnet avaldada ja teda trööstida, aga neist ei saanud ei kaastunde avaldajaid ega trööstijaid.
Kahjuks võib nii mõnigi inimene olla endaga rahul, ilma et ta elu oleks laitmatu.
Iiobi ja ta sõprade peamine probleem oli teadmatus. Nad ei teadnud Iiobit tabanud hädade tegelikku põhjust. Meil on hea Piiblist lugeda, et õnnetusi põhjustas Iiobile saatan, kuna Jumal lubas tal seda teha, näidates saatanale, et on inimesi, kes on jumalakartlikud omakasupüüdmatult. Jumal oli Iiobi usus ja jumalakartuses kindel, usaldas teda, ja lasi saatanal talle õnnetusi põhjustada, olles kindel, et Iiobi usk ei löö katsumustes kõikuma. Iiob ja ta sõbrad ei teadnud seda, mida tänu Piiblile teame meie. Nii arvasid nad, et nende õnnetuste põhjustaja on Jumal, aga miks? Iiob ei arvanud, et ta polnud oma elus mitte kunagi eksinud ega pattu teinud, aga oli kindel, et tal polnud mingit süüd, mille tõttu pidanuks Jumal talle hädasid põhjustama. Ilmselt oli ta oma eksimusi, mis tal võisid olla, kahetsenud ja andeks palunud ning oli veendunud, et Jumal oli need talle andestanud ja ta võis olla Jumala ja inimeste ees õigena. Nii ei mõistnud ta, miks oli tema arvates Jumal kõigest hoolimata talle need õnnetused põhjustanud. Tal oli küsimus, kas Jumal polnud tõesti kahetsetut ja andeks palutut andestanud, ja ütles Jumalale: „Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd?“
(Ii 7:21) „Miks ... lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid...?“ (Ii 13:24–26) Just andestust uskudes oli Iiob kindel, et tal polnud mingit süüd, mille tõttu pidanuks Jumal talle hädasid põhjustama. Seda, et tal pole mingit süüd, mille tõttu Jumal pidanuks talle hädasid põhjustama, väitis ta ka oma sõpradele, kes tema õigsuses kahtlesid. Meie teame, et ka Jumal ütles, et Iiob on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.
Iiobi sõbrad olid kindlad, et õigele inimesele Jumal häda ei põhjusta. Kuna nende arvates põhjustas Iiobile häda Jumal, siis nende arvates ei saanud Iiob õige olla, kuigi ta oli õigena paistnud. Nad ju ei elanud koos ega näinud tema igapäevaelu. Mine tea, mida ta kõike teinud on, ilma et me seda teaksime, võisid nad mõelda. Kuna Iiobi sõbrad ei teadnud Iiobil ühtegi süüd olevat, siis mõtlesid nad need välja. Kuna Iiobit olid tabanud väga rängad õnnetused, siis pidi Iiob nende arvates olema süüdi mitte mõnes nii-öelda tühises eksimuses, vaid ikka väga tõsistes pattudes. Nii nad hakkasid teda süüdistama väljamõeldud pahategudes, arvates, et küllap vähemalt mõnigi süüdistus peab paika ja Iiob võtab need omaks ja kahetseb, aga Iiob ei saanud omaks võtta seda, mida ta polnud teinud.
Kuna Iiobi sõbrad ei teadnud Iiobil ühtegi süüd olevat, siis mõtlesid nad need välja.
Miks said Iiobile kaastunnet avaldama ja teda trööstima tulnud sõpradest hoopis tema süüdistajad? Miks nad seda tegid? Tegelikult soovisid nad talle ikka head. Pidades Iiobit patuseks, kes vajab meeleparandust, soovitasid nad tal just seda teha, olles kindlad, et siis muudab Jumal ka tema olukorra, mida nad sõpradena kindlasti Iiobile soovisid. Näiteks ütles Bildad talle: „Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat, kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema. Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks. (Ii 8:5–7) Soofar ütles: „Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole – kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse –, siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta. Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele. Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik. Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada. (Ii 11:13–18) Eliifas andis nõu: „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne! Võta ometi tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles; kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele, viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka, siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks, sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole. Kui sa ta poole palvetad, siis ta kuuleb sind, ja sina saad tasuda oma tõotused. Kui sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistab valgus. (Ii 22:21–28) Nõuanded, mida sõbrad Iiobile andsid, on üsnagi asjakohased, et neid tähele panna, ainult et Iiob ei vajanud neid nagu vajab nii mõnigi teine inimene. Kui keegi ütleks mulle: „Ära suitseta ega joo alkoholi!“, siis üldiselt on see ju väga hea soovitus, aga mitte mulle, kes ma niikuinii ei suitseta ega joo alkoholi. Nii oli ka Iiobiga ja tema sõprade nõuannetega temale, kes Jumala enda sõnul oli vaga ja õiglane mees, kes kardab Jumalat ja hoidub kurjast.
Sõprade süüdistuste peale ütles Iiob kokkuvõtteks: „Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest. Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
(Ii 27:5–6) Nii oli Iiobiga, aga kuidas on inimestega üldiselt, sealhulgas meiega? Inimesed võivad oma enesehinnangutes eksida. Inimsüda pole eksimatu ei enese ega teiste kohta hinnangut andes. Jr 17:9 on kirjutatud: „Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?“ Seetõttu on ka Õp 14:12 öeldud: „Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.“ Viga võib olla kas teadmatuses või lausa soovimatuses tõde teada. Samuti selle ignoreerimises, mis on eriti ohtlik.
Nõuanded, mida sõbrad Iiobile andsid, on üsnagi asjakohased, et neid tähele panna.
Eks meiegi elus ole olnud mitmesuguseid päevi, aga tänu Jeesusele on olnud ja on võimalik kõike halba kahetseda ja andeks saada. Nii võime meiegi Iiobi sarnaselt soovida, et elaksime nii, et me süda ei laidaks meid ühegi elupäeva pärast, mis meil veel elada on. Soovigem ka, et meie süda meid ei petaks ega jätaks laiduväärset meie juures laitmata, aga et Jumala armust, mida Ta meile rohkesti pakub, elaksime nii, et südamel polekski põhjust meid laita. Omast tarkusest ja jõust me seda ei suuda, aga Jumala armust võime küll. Selleks on ka Iiobi sõprade nõuanded asjakohased.
