Vaevalt on olemas ühtegi usklikku noort, kes võtaks oma eesmärgiks abielluda mitteusklikuga. Instinktiivselt teame ju kõik, et palju lihtsam ja parem oleks veeta oma elu kellegagi, kes jagab meiega sama usku ja sarnaseid väärtushinnanguid. Ometi juhtub ikka ja jälle, et ideaalne pilt sügavalt uskliku kaasa leidmisest ei täitu. Põhjusi võib selleks olla mitmeid: kärsitus, ümbritseva maailma mõju, romantiliste suhete algatamiseks mõeldud äppide üleküllus, üksindus, juhus, usust loobumine jms. Nii seisavad paljud noored – aga ka küpsemas vanuses inimesed – silmitsi selle reaalsusega, et leivad on ühte kappi pandud ja elu on üles ehitatud inimesega, kelle jaoks ei ole usk oluliseks osaks igapäevaelust või väärtussüsteemist. Mida sellises olukorras teha?
Targalt elades võib ka esmapilgul lootusetu olukord viia lahenduseni, mis toob au Jumalale.
Esiteks tahan öelda, et see artikkel ei ole mõeldud hukkamõistu või näpuviibutusena inimeste suunas, kes on mittekristlasega abiellunud. Mul ei ole mingit tahtmist suurendada valu või süvendada üksindustunnet, mida selline olukord võib kaasa tuua. Vastupidi, tahaksin neid inimesi hoopis julgustada jääma ustavaks nii Jumalale kui ka oma kaasale. Targalt elades võib ka esmapilgul lootusetu olukord viia lahenduseni, mis toob au Jumalale.
Jumalat armastaval ning oma tahtes elaval mehel või naisel võib olla tema lähedastele puhastav mõju.
Sellel teemal on tavapäraselt kõige enam kasutatud piiblitekstiks Pauluse hoiatus 2. Korintose kirja 6:14: „Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega?“ Paulus kasutab siin võrdpilti, mis oli põllumajanduslikus ühiskonnas inimestele igapäevaselt tuttav. Ta kirjeldab kahe inimese vahelist suhet (see ei pea olema piiratud vaid abielulise suhtega) kui loomaiket, milles olevad härjad veavad enda järel atra ja saavad koos palju rohkem ning kiiremini tehtud kui üksinda. Kui nüüd mõelda abielu peale, siis abielu on kõigis oma valdkondades ikke vedamine, või vähemalt peaks olema. Abielu peaks olema toetav ühendus, kus mõlemad osapooled panustavad võrdselt ja teevad endast parima, et koostöö toimiks sujuvalt.
Seda ikke kujundit võib rakendada kõikidele pereelu valdkondadele. Kas perekondlike finantside valdkonnas on võimalik mitteusklikuga võrdselt iket vedada? Muidugi on. Hästi läbimõeldud majanduslikud valikud on ka erinevate maailmavaadete puhul võimalikud. Kas vaba aja veetmise iket saab samuti sellises abielus võrdselt vedada? Hea läbirääkimisoskuse korral kindlasti. Kas laste kasvatamise iket saab võrdselt vedada? Mingis mõttes jah, kui asi puudutab „mina viin lapsed kooli, sina tood nad ära“ olukordi. Vaimuliku kasvatusega on lood selles vallas muidugi palju keerulisemad. Kahe erineva maailmavaate olemasolu paneb lapsed paratamatult kahe erineva tee ette ja sunnib neid tihti valima vanuses, mil valikute tagajärjed ei ole neile veel lõpuni arusaadavad. Nii et siin läheb ike ebavõrdseks ja tarvis on palju tarkust ning Jumala juhatust, et anda lastele võimalus Jumala kasuks otsustada. Ja kuidas on lugu uskliku poole vaimulike vajadustega? Selles valdkonnas puudub paraku ühine ikkevedamine sootuks. Kui usk, mis puudutab meie olemuse kõige sügavamaid tasandeid, jääb koduses õhkkonnas vastuseta ning toetuseta, võib sellega kaasneda palju südamevalu, konflikte ja isegi kibedust. Mäletan siiani selgelt pühaõhtusöömaaja talitust, millest võtsin osa koos oma toonase kihlatuga, kelleks on tänaseks saanud mu abikaasa, ja seda sügavat rahu ning vaimuliku ühtehoidmise tunnet, mida vastastikune jalgadepesemine minu hinge tõi. Olukorras, kus selline tugi, üheshingamine ja ikkevedamine kodus puudub, võivad paljud vaimulikud vajadused täitmata jääda. Sellises olukorras on uskliku abikaasa kogudusekaaslastel eesõigus ja kohus olla selle inimese jaoks vaimulikult olemas, teda toetades ja kinnitades. Olgu meil silmi ja südant selliseid inimesi enda keskel märgata ja neile tuge pakkuda!
Jumal kutsub kõiki perekondi elama rahus, hoolimata pereliikmete maailmavaatelistest erinevustest või sarnasustest.
Ometi julgustab apostel Paulus usklike kaasasid oma abielutõotusele truuks jääma. Põhjused, miks sellised abielupaarid üldse tekkisid, olid tollal ehk teised – peamiselt ühe abielupoole kristlusse pöördumine –, kuid ma usun, et nõuanne kehtib ka nende kohta, kes leiavad end selles olukorras mingi muu valiku või põhjuse tõttu. Paulus kirjutab oma sõpradele Korintose koguduses, kus sellised „segaabielud“ olid ilmselgelt igapäevaseks reaalsuseks: „Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest! Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi, sellistel juhtudel ei ole vend ega õde orjastatud. Jumal on teid kutsunud elama rahus.“ (1Kr 7:12–15) Mida võime sellest piiblitekstist õppida?
Esiteks kumab apostli sõnade taga kinnitus, et ka vaimulikult ebavõrdses ikkes on ometi võimalik omavahel hästi läbi saada. Hoolimata tekkida võivatest erimeelsustest ning vaimulikust üksindusest on võimalik püüelda olukorra poole, kus ühele abielupoolele „meeldib temaga elada“. Sügav abielupaarivaheline usaldus, sõprus, austus, emotsionaalne lähedus – need ei pea ka sellises abielus kuhugi kaduma. Teiseks paneme tähele apostli sõnu „uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi“. Seda kreekakeelset tegusõna, mis siin on tõlgitud kui „pühitsetud“, võib tõlkida ka kui „puhastatud“. Tuleb välja, et Jumalat armastaval ning oma tahtes elaval mehel või naisel võib olla tema lähedastele puhastav mõju. Kas ei ole see just üks sõprusevangelismi olulisematest tahkudest – et kellegi Jumalale pühendatud elu kõrvalt vaadates tuleb vaatlejale endalegi südamesse soov oma elu puhtamalt elada? On selge, et Paulus näeb sellises olukorras suurepärast misjonimeelse elu võimalust. Ja kolmandaks on hea meelde tuletada, et Jumal kutsub kõiki perekondi elama rahus, hoolimata pereliikmete maailmavaatelistest erinevustest või sarnasustest. Jumal ei loonud abielu lahinguväljaks, kus pidevalt piike murtakse ja võidetakse või kaotatakse. Perekonnaliikmetevaheline rahu on eesmärk, mille poole võime alati ja igas olukorras püüelda.
Meie käitumine ja elu võib levitada meie ümber Jumala tunnetuse magusat lõhna.
Lõpuks tahaksin julgustada mittekristlasega abielus olevaid inimesi Pauluse sõnadega: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna. Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad.“ (2Kr 2:14–15) Oleme kristlastena osaks Kristuse võidust ning meie käitumine ja elu võib levitada meie ümber Jumala tunnetuse magusat lõhna. Ka kodus, kõige kallima juures. •