Maailmas on üldine arusaam, et öö on ohtlik aeg ning see on parem mööda saata oma kodus voodis magades. Loomulikult on ühiskonnas palju ka ööloomi – tavaliselt on need noored, kuid põhjuseid, miks kellelegi meeldib öösel üleval olla, on erinevaid. Üks selliseid kummalisi aegu on videvik, kui kallimad märkamatult teineteisele lähemale nihkuvad. Kristlikke noori on ikka frustreerinud täiskasvanute kullipilgud ja pidevad hoiatused öise ajaveetmise eest. Teoloogia ja psühholoogia toetavad meie kalleid kotkasilmi.
Ööpimeduses on meie meeled piiratud ning võime seetõttu kahjulikesse olukordadesse sattuda.
Kuigi Piiblis on käsitletud öist aega erinevalt, on ka Piiblis siiski tunda negatiivset alatooni pimeda aja kohta. Näiteks Johannese evangeeliumi 11. peatükis võime lugeda Jeesuse sõnu: „Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.” (Jh 11:9, 10) Loomulikult ei ole Jeesuse mõte nende sõnadega hoiatada öösel ringi kolamise eest, aga see tekst näitab meile üldarusaama, et ööpimeduses on meie meeled piiratud ning võime seetõttu kahjulikesse olukordadesse sattuda.
Ka psühholoogiateadlased on uurinud öösel ärkveloleku mõju inimese ajule ja selle kaudu ka käitumisele. Erinevate katsetega on avastatud, et suurenenud öine risk sobimatu käitumise tekkeks tuleneb tõenäoliselt inimese bioloogilise une- ja ööpäevarütmi muutustest neurofüsioloogias öise ärkveloleku ajal. Mida see tähendab? Väga pikk ja keeruline jutt liiga lühidalt: see tähendab, et meie aju vajab öösel puhkust; kui me aga jätkame ärkvelolekut, siis nagu lihas, mida on pidevalt pinges hoitud, lakkab aju efektiivselt funktsioneerimast. Prefrontaalse ajukoore töö on takistatud, ajukeskus, kus toimub ratsionaalne mõtlemine ja pikaajaline planeerimine, on energia säästmise režiimil. See omakorda paneb inimese otsima stiimuleid ja käituma reflekside ajendil ning impulsiivselt. Peale selle on öösel takistatud ka negatiivsete emotsioonide suunamine ja haldamine. Sellepärast põhjustab pikaajaline unepuudus depressiivseid hoogusid, ärevust ja muid vaimseid häireid. Miks kiputakse öösel rämpsu sööma, telesaadetega liialdama ja tegema asju, mida päeva ajal lubasime mitte kunagi teha? Sõltlastel on oma tungile päeva ajal kergem vastu panna kui öösel.
Tõekspidamised, mida oleme eneses vandunud mitte murda, istuvad ohtlikult akna äärel nagu noormees Pauluse jutluse ajal.
Lähisuhte kontekstis tähendab see aga seda, et need tõekspidamised, mida oleme eneses vandunud mitte murda, istuvad ohtlikult akna äärel nagu noormees Pauluse jutluse ajal. Kui seisame silmitsi igatsusega olla oma kallimale veel lähemal, sirutuda ta järele, kuigi sellega kaasnevad potentsiaalselt elu muutvad riskid, siis see osa ajust, mis kontrollib sinu võimekust mõelda tulevikule ja hallata emotsioone, on unerežiimil. Samas osa ajust, mis otsib kohest rahuldust ja adrenaliini, on turbo peal. Teda ei huvita, et me ei ole veel kindladki, mida täpselt kallima suhtes tunneme või kuidas tulevik võiks välja näha. See osa ajust ütleb: „Savi! YOLO!” Sellist seisundit nimetatakse „mõistus peale südaööd” (ing k mind after midnight). Teadlane Michael L. Perlis on esitanud väga tabava küsimuse: kas on halb aeg olla ärkvel, kui mõistus magab? Mina lisaksin siia juurde: kas on turvaline istuda hilistel õhtutundidel üksi oma silmarõõmuga, kui mõistus magab? •
