1930. aasta märtsi ajakirja esimene artikkel räägib, kuidas aja vool on muutunud üha kiiremaks. Kui muudaksime ära aastaarvu ja kohendaksime veidi lauseehitust, oleks see kellegi J. T. tekst nagu täna kirjutatud. Tekst on ümber trükitud muutmata kujul.
Vanasti oli elu aeglasem ja kergem, öeldakse tihti, kui räägitakse praegusest ajast. Vastolust endise ja praeguse aja vahel tunnistab pea igaühe isiklik elu. Vahe mõlemate aegade iseloomu vahel peegeldub isegi väiksemais pisiasjus.
Kuid mis on siis iseäraliselt muutunud?
Kas on ainult ajatempo see, mis on mööduvate aastate kestel kiiremaks muutunud? Või ehk oleme ka meie, inimesed, oma mõtete ja tegevusega elavamaks saanud? Kas tasakaalustame me omalt poolt enesete olekuga kõik kiirestamise ja rahutuse?
Need küsimused, milliseid me kõik enestes kanname, kuid neist siiski mõtlematult mööda ruttame, võivad meile võimaldada kuulda ja näha asju, missugustega me peaksime püüdma rikastada enda elu.
Me elame liig kiires tempos! Palju ilusat nagu lendab meist mööda, ilma et me suudaksime seda mõista ja omandada.
Meil on liig vähe aega! Nii ütleme harilikult; sellega me vabandame end, kui me ei taha kuulda, lugeda või teha, mis meid vähe huvitab. Tõelikult me kulutame aga tihti mõttetult kallist aega.
Me mõtleme liig kiiresti! Sellest tuleb ka meie liig ettejõudnud otsustamine nii mõnegi isiku ja asja üle.
Meil on liig vähe aega! Nii ütleme harilikult; sellega me vabandame end, kui me ei taha kuulda, lugeda või teha, mis meid vähe huvitab.
Mispärast?
Meile ei meeldi meie aeg, sest et selle tempo meid ärritab ja väsitab. Meid rõõmustab meie aja „lõbutsemine“ sellepärast nii vähe, et see harilikult liig kiiretempoline ja kahtlane on. Meie tahame saada enam rahu enesteaegsesse kärarikkasse ellu, sest et praegune rahutu ja närvipingutav elu veel selle ülejäänud mõnusustunde osakese röövib.
Meie vajame sellepärast veel rohkem rahu, et lahkmeel meis enestes, meie perekondades ja seltskonnas tegutseb.
Miks ei rahulda elu meid? Mispärast möödub üks aasta teise järele, ilma et meie elu nende kestel oleks saanud tõesti rikkamaks, küpsemaks? Miks teame nii palju, ilma et see teadmine meid vabastaks ahelaist, millistega oleme kui köidetud eneste aja külge?
Sellele küsimusele me vastame iseeneste eluga. Eluga, millega me iga päev ja tund enda aega täidame. Kui me tunneme ennast, siis me näeme kohuseid ja teame, kuidas me võime aidata aega. Mida vähem me endas leiame lahkust, alandust, rahu ja ligemisarmastust, seda arusaadavamaks muutub meile oleviku pilt, seda vähem õigustatud on ka meie kaebed „vana, hea aja pärast“.
Me peame jälle õppima, mis on meie eneste ülesandeks teha, et ajapahesid kõrvaldada. Vähegi järelmõtlemist ja vaimulikku alandust on saatnud palju tähtsaid mehi, kes enne meid on elanud, eralduma maailma laiast teest. See tee viib ülespoole, kitsikusest vabadusele, sügavusest kõrgusele. See annab meile tarviliku tundmise vabastada end seesmiselt maisetest köidikutest; seda teha mitte väliselt sunnituna, mitte sellepärast, et see üldiselt moes, ja sääljuures nõnda palju tegemata jätta, mis osutub kahjutoovaks ligemisele.
Mitte midagi teha moodi või ka harjumuse vaid sisemise tõekspidamise pärast. Ainult see põhimõte on teinud nõrkadest inimestest maailma juhid, usukannatajad ja usupuhastajad. Nemad said tugevaks olles teadlikud eneste kõrgest kutsest. Jõud ülevalt täitis neid ja täidab ka veel tänapäevgi igaühte, kes ei ole maailma ülekohtu ori, vaid vaba, Jumala tööline.
Kõik oleneb ära terasest tähelepanekust, kainest järelemõtlemisest ja heast tahtmisest; tahtmine tõmbab meid ülespoole! Kõrgemale kõikidest harjumustest ja kalduvustest – ülespoole maisest mõttetusest, millel ei ole väärtust – üles usu kõrgusele. Sääl lööb õitsele, mis siin maailma udus pidi lämbuma – sääl aga selgub täielikult apostli sõna: „Teie olete vabaduseks kutsutud!“ J. T.
