Enne kui Corrie ten Boomi jutustuse „Peidupaik“ kätte võtsin, olin ettevaatlik. Lugu natside Saksamaast ja juutide tagakiusamisest on kahtlemata raske ja ma valmistusin emotsionaalselt kurnavaks lugemiseks. Ka teised lugejad olid hoiatanud selle loo sünguse eest ja ma eeldasin, et mindki haarab loosse sisse elades kurbus. Kuid selle asemel leidsin üllatavalt lootusrikka ja rahuliku jutustuse, mis kandis mind õrnalt läbi ühe ajaloo kõige tumedama peatüki.
Corrie ten Boomi kirjutamisstiil on täis vaikset jõudu ja positiivsust. Vaatamata tõsisele teemale tundus tema jutustamine, nagu istuksin kellegi targa ja rahumeelse kõrval, kuulates teda enda elust rääkimas tasakaalukuse ja lihtsusega. Ta ei peatu õudustel, vaid toob igas olukorras esile head. Tema vaatenurk on küps, kaastundlik ja sügavalt juurdunud usus ja armastuses. Samas tunnistab ta ilma õigustuseta oma võitlusi ja inimlikkust.
Ta ei peatu õudustel, vaid toob igas olukorras esile head.
Üks meeldivamaid üllatusi oli see, kuidas Corrie kirjeldab inimesi enda ümber. Iga tegelane – eriti tema õde Betsie – on kujutatud nii armsalt ja omapäraselt, et ma leidsin end naeratamas, isegi naermas tegelaste ekstsentriliste tegemiste üle. Ja oi kuidas mulle meeldis kõigi omavaheline soojus ja kiindumus. Selles loos on kergust, mis muudab tegelased tuttavaks ja südamelähedaseks.
Ja oi kuidas mulle meeldis kõigi omavaheline soojus ja kiindumus.
Enne lugemist olin ebalev ka raamatu kristliku vaatenurga osas. Sageli võivad tugeva usulise teemaga raamatud tunduda ebareaalsed või kauged. Kuid Corrie usk oli värskendavalt ehe. Tema suhe Jumalaga tundus tõeline ja äratuntav, ja ma leidsin end tihti kaasa noogutamas, mõeldes: jah, just nii olen mina ka Jumalat kogenud. Jah, just selliseid kristlasi olen oma elus kohanud.
Eriti sügavalt samastusin Betsie ideaalidega. Tema vankumatu usk armastusse ja kaastundesse – isegi julmuse keskel – oli nii alandlik kui ka inspireeriv ja samas nii lähedal sellele, kuidas mina olen alati armastusest mõelnud. Raamat tuletas mulle meelde, kui oluline on juba varakult rajada elu alus lahkusele ja heldusele. See on võimas tunnistus perekonna tugevusest, inimhinge vastupidavusest ja armastuse muutvast jõust.
Lõpuks ei olnud „Peidupaik“ sugugi nii sünge, kui ma kartsin – see on õrn, lootusrikas ja sügavalt inimlik mälestusteraamat. See õpetas mulle, et isegi kõige pimedamates kohtades võib valgus paista. Ja see on õppetund, mida tasub endaga kaasa võtta.
Kui aga soovitusest rääkida, siis soovitan seda raamatut igale vanusele ja lugejale, kuigi hoiatan, et jutustuse laad ei ole väga dramaatiline ja hoogne, mis tähendab, et sa pead ka ise veidi vaeva nägema, et edasi lugeda. Vaatamata sellele on raamat huvitav, kui juba kätte võtad, ja õpetlik. Kindlasti on see raamat hea koos teistega arutamiseks ja rahulikuks aeglaseks lugemiseks.
