Elust võõrsil 3. osa. 1973. aasta suvi Suhhumis

Niipea kui Hele klassitunnistuse kätte sai, asusime Jõgeva raudteejaamast rongiga teele lõunasse. Meie seltskonna naisliikmeteks olin mina, tüdrukud ja Linda Liidemaa, kes meie õhutusel tuli kaasa lootuses, et kliimavahetus mõjub soodsalt tema astmale. Minu ema saatis meid Riiani, kus veetsime päeva koos. Käisime loomaaias. Meesliikmeks muidugi Valdek!

See oli seiklusrikas reis alates Jõgeval rongi peale saamisest. Öine pime Jõgeva raudteejaam, ei ainsatki muud reisijat julgestuseks rongi ootamas    ega punase mütsikesega jaamakorraldajat. Nii tuli vedur suure müdinaga ja heitis enda teele valgust, pikk pime vagunirodu taga. Püsisime perroonil, oli ju teadmata, kui kaugele jääb meie piletitel märgitud vagun. Kui rong peatus, siis mõistsime, et meie vagun oli üpris kaugel tagapool. Avati vaid paar vaguniust ja sealtki ei võetud meid peale, sest tegemist polnud meie vaguniga!
Meil ei jäänud muud üle kui pampudega joosta hingetuks oma vagunini, mis oli üsna rongi lõpus ja pealegi oli vaguniuks suletud. Konduktor lõpuks siiski ilmus ja avas ukse minu meelest aega-küll-ilmega, lasi astmed alla, pühkis käepideme, kontrollis piletid ja alles siis saime hakata endid üles vinnama. Sellel kohal, rongisabas, polnud ju enam perroonigi!

Valdek upitas meid kõiki peale, kimpsud-kompsud tagantjärele ja pidi end siis juba liikuma hakanud rongile üles tõmbama! Uuh! Olin õudselt paanikas. Istusime kuuekesi rongis, ähkisime ja olime üle-elatust oimetud.
Siis alles avastasime, et meie Virveke oli kodust väljudes jalga pannud oma pruunid samsskingad, millest üks oli kunagi praeahjus kuivades väikeseks ja kipra tõmmanud, teine aga oli normaalsuuruses ja ilus. Kuid hiljem mõistsime, et see asi tuli vaid õnneks. Kingad osutusid headeks mugavateks käimadeks kogu suveks pikkadel matkateedel Kaukasuse mägedes. Ja kirikus käia kõlbasid ka!
Esialgu oli meie siht jõuda Riiast Sotši. Riiast saime ühe jutiga edasi küll Saraatovisse, kuid seal tuli meil öö rongijaamas tukkuda ning alles hommikul saime edasi Sotši.

Mõne päeva peatusime Matsestas, Sotši lähedal Jefremi juures. Ööbisime aias, telgis. Kuid ühel õhtul koju jõudes leidsime, et meie telgi olid hõivanud sipelgad. Et oli juba pime, leidis perenaine võimaluse Linda ja tüdrukud tuppa magama panna ja meie Valdekuga heitsime rõõmuga peremehe raudvoodisse, mis seisis keset õue lageda tähistaeva all, kuna Jefrem oli pikemalt kodust ära. Muide, see olevat olnud nende lahutuseelne seisund…

See oli põnev öö! Mingid maised valgused ei tuhmistanud tähistaeva ilu! Lisaks rohketele tähtedele liikus öötaeval üksik sputnik ja mõni vilkuv lennuk. Meie ümber lendasid svetljatškid, helenduvad putukad, kelle helendumine on katkendlik, vilkuv. Nad meenutasid jaaniussikesi meie lapsepõlvest. Tänapäeval pole ma enam jaaniussikesi näinud!

Kui lapsepõlves olid jaaniussikeste kobarad heinamaadel, kraavipervel ja pajuokstel mängult pimeduses helkivad asulate tuled, siis nüüd olin vaimustuses, kuivõrd meenutasid vilkuvad svetljatškid öiste lennukite vilkumist! Sellest on meil imeilus mälestus. Südaööl kuulsime äkki raskeid lähenevaid samme, need peatusid otse meie voodi ees, ja siis astus vaene peremees toa poole! Meie olime vagusi ega teinud kuulmagi. Sellesama mäe nõlvast allapoole minnes elas perekond Kirik. Muide, see oli nende nimi! Ja kõige toredam oli see, et hingamispäeval oligi seal kirik! Kirikus käis koos üsna kenake grupp.

Suhhumi sõit. Raudtee viis meid tihedasti asustatud Musta mere äärt pidi lõunasse. Vasakul kõrgus Kaukasus, vahel merele lähemal, nii et sõit kulges tunneleis, vahel merest kaugemal. Umbes nelja tunni möödudes jõudsime Suhhumi. Mällode kodu asus üsna Suhhumi linna ääres. Kohe üle Kelasuri jõe tuli keerata vasakule, meri ja raudtee jäid selja taha. Ees seisid massiivsed mäeahelikud, sik-sakkidega tipud sulamata lume all. Nende hiiglaste jalamil asus maadligi litsutud kolhoosiasula, kus elasid Roosi ja Albert. Neil oli üsna suur aed, kus kasvasid viljapuud ja aiavili. Koduloomadest olid kanad, kitsed ja koer Kazbek.
Ritsa järve jäi üks Virve piimahammas. Parajasti aeti kitse- ja lambakarju suveks mägikarjamaadele. Terve tee oli karja täis. Eesleidki oli seas. Eeslite ülesandeks oli üle nende selgade heidetud riidetaskutes (mõlemal pool) tallekesi kanda. Küll olid tallekesed kenad! Nad näisid eeslisadulas üsna rahul olevat. Pead kenasti mineku suunas, viidi neid mägiaasadele oma elu esimest suve veetma.

Amtkel. Valdekul oli soov näha ära teinegi Kaukasuse mägijärv – Amtkel! Sellele lähimasse mägikülla sõitis Suhhumist ainult õhtul üks buss ja hommikul tuli see kohalike külaelanike tarvis linna tagasi. Ega midagi! Istusime bussikesse meid piidlevate külaelanike keskele – mina tüdrukutega, tädi Linda ja Valdek! Sõit oli kiira-käära nagu ikka mägiteel, mõne koha peal takistasid värsked varingud osaliselt teed.

Lõpuks jõudsime kohale lõpp-peatusse, kust pidi minema rada mägijärve äärde. Külas jalutasid vabalt kanad ja sead. Küsisime küla servas ühelt vanamehelt teed. Mees viipas käega üle tasandiku kurjakuulutavate süngete mägede suunas ja ütles, et märjavõitu see rada küll on. Ja kõik. Ta võis küll pead vangutada – no mis sa ütled hullule mehele, kes naiste ja lastega vastu ööd mägedesse läheb! Rada otseselt näha polnudki, aga arvasime leidvat raja tähiseid, punaseid nooli kaljuseintel või kividel. Varsti sai meile sõna „märjavõitu“ selgeks. Meil tuli päris mitmel korral ületada jääkülm mägioja. Oli ju varane suvi, õigemini kevad, lumi sulas mägedes ja vihmasajud andsid vett lisaks. Valdek vedas vapralt lapsi üle jääkülma oja. Lõpuks kukkus Linda vette (kivid jalge all olid libedad) ja oli õnnelik, et kott dokumentidega kuivaks jäi. Vaevalt küll oleks hunt või karu seal passi näha tahtnud!

Kohe sealsamas oja ääres oli väike lagendik. Otsisime telkimiskohta. Mind valdas hirm; oja ääres orus ei julgenud ma telkida, et kui öösel tuleb suur sadu, sedamoodi tundus olevat, võib oja üle kallaste telgini tõusta. Kuid kohe sellelt tasandikult üles ronides leidsime väikese ojakääru sisse jääva kaljunuki, mis oli parasjagu nii suur, et saime sinna telgi püstitada.

Valdekul nagu tõelisel robinsonil oli kirveski Eestist kaasa võetud! Kirvega töö oli tal käpas, siuh-säuh ja nii oligi veel enne suure pimeda saabumist samšitipõõsa okstest lõke üles tehtud. Siis pimeneski. Aga uni ei tulnud. See mägijõeke tegi lummavalt tugevat kohinat, millele lisandusid ehmatavad öökullihuiked ja kõik see võimendus kaljuseintelt vastu.

Peagi algas äike suure ragina ja sajuga, no kus sa saad magada! Mu ainus igatsus oli jõuda hommikul kella kuueks külla bussi peale, et linna tagasi sõita! Ju ma olin nii resoluutne, et keegi ei vaielnud mulle vastu, imestasin isegi. Öine seiklus Amtkeli rajal möödus ja tagasitee külla oli veel märjem kui õhtul tulles. Nii vurasime kiira-kääralist teed pidi tagasi „tsivilisatsiooni“ poole! Nüüd, täiskasvanuna meenutavad tütred, et neil oli ikka kahju küll, et seda retke ei saanud jätkata. Aga n-ö tsiviliseeritud rajadki olid huvitavad, mida võisime nautida.

Ma ei mäleta täpselt, kuidas avastasime selle pühakoja varemed, mille ajahambast puretud seinal oli selle ehitamise aastaarv 437.

Aga seda mäletan, et see aastaarv viis mõtted aegadele, kui Paulus ja paljud hilisemad mehed tegid misjonireise. Abhaasia on suhteliselt lähedal kohtadele, kus algristikogudus hoogu sai! Selline avastus annab ainest mõttemaailmale, nii et vaimusilmas vilksatavad mööda ajaloosündmused meile käegakatsutavasse kaugusse. Aga meie maailmas on igal asjal ja ajal oma piirid.

Koduhoidjaks Mällode kodus. Enne kui saabus meie Eestisse tagasisõidu aeg, pidasid Roosi ja Albert meiega läbirääkimisi. Nendelgi oli soov Eestisse külla sõita, et kas ma oleksin nõus lastega kohale jääma ja nende majapidamisega tegelema. Olin nõus. Valdek, Linda, Albert, Roosi ja Suhhumi jutlustaja tütar sõitsid meie lehvituste saatel Eestisse! Mina tüdrukutega olime neid saatmas.
Kui jõudsime rongijaamast tagasi, avastasin, et aias oli naabrite siga omavolitsenud. Õues laua all oli suur pesuvannitäis seeni ja tema oli oma suure jõuga selle ümber lükanud!

Kazbekki ma veidi kartsin. Ta oli tegelikult kuri ketikoer, kes tuli iga päev õhtul korraks lahti lasta ja siis tagasi ketti panna! Kuid ma sundisin end mõistusega mitte välja näitama, et ma kardan. Kazbek oli koer-natsionalist. Ta eesti keelt kõnelevaid inimesi ei hammustanud ega olnud nendega kuri, olgu nad või võhivõõrad, aga vene keelt kõnelevatele inimestele, olid nad siis nii tuttavad kui tahes, lõi kohe hambad sisse! Niisiis ajasin Kazbekiga kohe kindlasti juttu eesti keeles ja nii sõbralikult kui vähegi oskasin.

Juunis ei pööranud ma tähelepanu ühele kõrgele putkale Mällode aias, mille kõrval olid okslikud jändrikud küttepuud. Albert tegi mulle enne ärasõitu selle putka ja puude vajalikkuse selgeks ja näitas, kuidas hakkab toimuma pirnide kuivatamine, kui need valmis saavad. Pirne tuli tähelepanelikult ööd ja päevad paraja sooja käes hoida. Tuli ei tohtinud suureks minna, sellepärast olidki küttepuud jändrikud.

Ööd olid soojad ja tähistaevas hästi jälgitav, kui käisin pirnide kuivamist kohendamas ja reste vahetamas. Tundsin massiivsete mägede jalamil lõunamaa soojade ööde romantikat. Kuid kuna seal aias oli turvaline, siis nonde hiiglaste aimatav ebasõbralik hingus mind ei hirmutanud. Perenaine andis juhendeid aia kohta, näiteks meenub, et peale vihma tuli tomateid millegagi pritsida.

Valdek sõitis koju, aga minu ema tuli Suhhumi. Kord jäi meil Virve haigeks, oli kõrge palavik ja öösel ta tahtis juua. Elamine oli seal aeda pidi laiali. Kaks elamut olid nagu vagunid vaiade otsas. Üks oli Roosi ja Alberti elamu, teine ilmselt oli külaliste tarvis, kus meie magasime. Nende vahel, keskel, oli n-ö köök ja seal oli ka veekraan.

Ema võttis kruusi, mille põhjas oli tilk vett, ja läks vett tooma. Avas ukse, viskas säuhti tilga ukse kõrval olevasse põõsasse, ja selle peale hakkas suur turtsumine ja popsumine ning emal tuli hirm nahka. Ütles Virvele, mis juhtus, selle peale ütles Virve, et hm, siil! Ja hommikul, ole lahke! Siil jalutabki läheduses!
Meenutan hea sõnaga mooruspuid. Nad kandsid varakult magusaid vaarikataolisi heledaid-kreemikaid ja ka musti marju.

Me leidsime aega mere ääreski käia, kuna see oli väga lähedal, külast välja ja üle raudtee. Juuli lõpuks sai Virve ujumise selgeks. Mäletan, et ühel hommikul, kui olime raudtee ületanud, nägime ebatavalist merd. Ta oli täiesti vaikne; ei olnud murdlaineid kaldale põrkumas. Kuid lõunaks oli kõik endine! Ka Suhhumi botaanikaaias käisime, kus sai erilist tähelepanu väga vana pärn, tema vanuseks hinnati 270 aastat. Pärna ümbermõõt maapinnal oli 30 Hele sammu!

Aga kõik head ja halvad ajad saavad otsa! Nii lõppes Roosi ja Alberti Eestisse käik ja meiegi suvi Kaukaasias sai otsa. 9. augustil lahkusin tütardega Suhhumist. Ema jäi veel nautima lõunamaist sügist. Ta saabus Eestisse alles septembri lõpuks. Jõgeva perroonil tervitas meid viksisti üles löödud Valdek, punane nelgiõis näpus, ja meie sadasime oma suurte korvide ja kompsudega tema embusse. 
1. septembril läks Virve 1. klassi ja Hele 4. klassi.•

Jätkub