Sissejuhatus
„Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida. Kristlane annab sellele siiski kõrgeima hinnangu, sest nähes Isa armastust lilledes, põõsastes, puudes, ning tundes selles ära Jumala kätetöö, rõõmustab ta maailma ilust. Kes aga seda Jumala armastuse väljenduseks ei pea, pole ka võimeline mägede ja orgude, jõgede ja järvede väljendusrikkust väärikalt hindama. Jumal kõneleb inimsüdamele nii oma targa loomingu kui ka oma Vaimu kaudu. Iga päev võib kõiges ümbritsevas leida väärtuslikke õpetusi, kui vaid süda on sellele avatud. Jumala ettenägelikku tööd jälgides ütleb Laulja: „Jehoova heldus täidab maa.“ „Kes on tark, see pidagu seda meeles ja Jehoova heldust pandagu tähele.“
(Ps 33:5; 107:43.)“ („Tee Kristuse juurde“ lk 40)
Põnev reis 1961. aasta septembris
28. august 1961. aasta, esmaspäev. On pakkimise päev. Olin üleval poole neljani. Ees seisis põnev reis, mille organiseeris Melvin Daniel. See reis tekitas koguduses kriitikat. Mitmed leidsid, et need vahendid, mida kulutatakse sellele reisile, saaks kasutatud palju otstarbekamalt… Valdek meenutab praegu (okt 2022.a), et ta oli ostnud selle summa eest emale abimootoriga jalgratta, millega sõitis piirkonnas, kus tegi desinfektori tööd.
Kuna mul on selle reisi kohta märkmeid, mida leidsin nüüd, siis otsustasin mälestusi veidi värskendada ja lisada ka mõne pildi.
Meid oli kokku 14 inimest: Luule, Endel Daniel, Tamara, Ago Kitsemets, Elle, Peeter Pärna, Vaike ja Melvin Daniel, Leida ja Heikki Silvet, Uno Kanarbik, Galina Vertman ja Jaan Laul. Melvin, Salme Siimisker ja Jaan Laul Türilt tulid kolmekesi järgmisel hommikul Tallinnasse järele. Elle-Peetri poegi, Ülot (4a) ja Agot (3a) jäi hoidma Franziska, kes oli üksiti Pärnus suvitamas. Luule ja Endli Guido (5a) ja Daisy (4a) jäid Asta ja mamma hooleks ja aasta ja neljakuine Toomas jäi Vaike ema ja õe Liidia hooleks.
Kell 6.50 oleme jaamas. Meid saatmas on Agnes Vallist, Mari lilledega, Valli Nikareva (polnud veel Unoga abielus) kirjaga, mille lugesime läbi Tallinnas, Valdi (minu tulevane abikaasa, kes tegi mulle abieluettepaneku sama aasta novembrikuus), Helmi Mitt (Aita Kaaveri ema), Niina Trussmann (Vaike ema), Kitsemetsad (Ago isa-ema), Asta (Melvini õde). Hüvasti, Pärnu!
Hommik Tallinnas. Jaan, Heikki ja Ago viisid autoga 25 pakki Balti jaama hoiule. Käisime sööklas lõunatamas. Pärast käisime lillenäitusel ja lauluväljakul. Sealt ma läksin Maureri-mammi juurde. Teised olid juba Mere puiesteel. Kui olime Balti jaamas oma pakid kätte saanud, jalutasime Snelli tiigi äärde. Oli veel üks tund aega. Tiigi ääres luges Leida ette Valli 10-leheküljelise kirja. Siis läksime rongile.
Saatmas oli Valinu Maie. Hüvasti, Tallinn! Oleme kupeedesse mugavasti sisse sättinud. Melvin, Vaike, Luule ja Endel on ühes kupees. Kohe kõrval oleme meie, Elle, Peeter ja Uno. Mõni kupee edasi on Ago Tamara, Leida ja Salme. Heikki ja Jaan on nende kõrval võõrastega. Endli kupees oli kell 11 õhtupalvus. Jõgeval nägime vaid silmapilgu meid saatma tulnud Hansu ja Urvet (Murd).
Kell 7 hommikul jõudsime Riiga. Rong seisis siin 18 tundi. Siit lahkume alles öösel. Pakid jäid vagunisse ja vagun pandi lukku. Nüüd aga oleme varasel hommikul Riia raudteejaamas. Päevakava oli järgmine: käisime turul, kaubamajas, siis sõitsime Kemerisse, 41km Riiast. Kemerist edasi mere äärde päikest võtma. Seal sai isegi magada. Peale seda sõitsime elektrirongiga tagasi Riiga. Sõime lõunat restoranis ühises lauas. Peale lõunat läksime jaama. Öösel väljusime Riiast. „Selline sõit on tõeline puhkus, logardielu taoline!” arvas Endel. Vagunisaatja pidas meid artistideks ja teised pidasid meid isetegevuskollektiiviks.
Hommikul tõusime veidi enne Vilniusesse jõudmist. Peatus umbes veerand tundi, käisime jaamahoone ees. Peale „laulutundi” kella 13 ajal olime Minskis. Ostsime rinnamärgid. Peale lõunat läksin magama ja magasin kella 19ni. Õhtul oli pikem peatus Gomelis.
1. sept. Kell 5 olime Kiievis. Siin juhtus veidi humoorikas lugu. Magamast tõusnuina, olime riides kes-kuidas. Salme kasutas rinnahoidjat vööna, sidudes nõnda öösärki kõrgemale, kuid see ei täitnud vöö ülesannet ja lahti pääsnuna kukkus maha. Meie poisid leidsid selle ja Jaan pakkus hüüdes: „Keegi kaotas „detailid”!” See sõna jäi lööksõnana kasutusele kogu reisi ajaks. Uudistasime jaamahoonet, vaatasime üle ukse linna ka. Kirjutasin kirju Eestisse. Ukrainas on sel aastal eriline saak! Hiiglasuured nisuväljad, nii kaugele kui silm ulatub vaatama, on juba koristatud, on vaid põldudel jube suured põhukuhjad… Lõunat sõime restoranis ja hingamispäeva võtsime vastu Melvini kupees.
2. sept. Vara hommikul jõudsime Simferopolisse. Meid lubati magada kella 7ni. Koristasime oma asemed pakkidesse ja saime kell 8 tulema. Pakid andsime hoiule, tutvusime veidi linnaga ja siis läksime trolliga kiriku juurde, Selskii pereulok 9. Juba sõites nägime kahte õde. Ühel oli käes Piibel. Väljudes trollist küsis Endel neilt, et kas nad lähevad kirikusse. Üks neist oli koorijuht. Kirikus võeti meid lahkelt vastu, anti pangetäis ploome süüa, mis maitsesid väga hästi! Peale hommikust tundi käisime Simferopoli noortega lastepargis. Õhtul paluti meid laulda. Esimene telgiöö oli ühe õe ploomiaias. Seal oli mul hirmus külm ja ma kolisin Salme juurde.
3. sept. Hommikul pakkisime asjad seljakotti ja kohvrisse. Kohvrid läkitasime Jaltasse autoga ja ise seljakottidega istusime Alušta trollibussile ja sõitsime sellega Alušta poolele teele. Edasi läksime 20 km jalgsi. Sellel matkal võisime nautida juba eemalt Alušta ja Musta mere kirjeldamatut ilu.
Seal saabub õhtu ootamatult ruttu, saime siiski pimenemisega võidu laagri püsti. Hommikul märkasime, et otsideski poleks paremat kohta laagri jaoks leidnud. Laagri läheduses kasvasid küpressid, vaade merele, mäenõlva taha jääb Alušta. Öövalves olid Heikki, Jaan ja Uno. Öö möödus vahejuhtumiteta.
4. sept. Päikesetõusu ajal tõusime meiegi. Hommikul läksime kohe randa, mis oli meie mäe jalamil. Ah jaa, Melviniga käisime linnas süüa toomas.
Hommikul kell 9.30 oli juba varjus 28 kraadi. Kogu päeva päevitasime ja ujusime. Vesi oli 24 kraadi soe ja soolane! Joogivee hankimine oli raske, tuli kaugelt pudeleid tuua. Peale lõunat sõime Aluštas ja siis sõitsime laevaga Gurzufi.
Endel: „Gurzufi jõudsime 6 paiku. Aga täiesti pimedaks läheb kell 8. Laagri jaoks platsi hakkasime aegsasti otsima, siit ja sealt, ülevalt ja alt, üle aia ja aia alt ronisime, ees suured müürid ja okastraadid ja kui õhtuks saime kõik üle, oli kirjutatud: „Zapretnaja zona” (keeluala).
Siis tuli meile järele piirivalve ohvitser ja kukkus pragama, et siin valitseb „sovetskaja vlast” (nõukogude võim). Sealt siis läksime Arteki kaljude juurest tagasi Gurzufi, otsisime laagri jaoks paika, siis läksime Gurzufist läbi randa, seal panime telgid kivisele rannale üles.”
Öövalve oli jaotatud minu, Endli ja Luule vahel. Minu valvekorra ajal kell 24 ilmusid patrullid, nõudsid dokumente. Selgus, et rannas oli lubatud olla ainult kella 23ni. Need olid siiski toredad poisid ja lubasid meid valgeni edasi magada.
5. sept. Kell 6 oli äratus, panime telgid kokku ja päikegi tõusis siis. Ja kohe oli nii soe! Üks delfiin hüppas nii ranna lähedal!
Ago ja Endel läksid Gurzufi süüa tooma. Edasi-tagasi 5 km. Kui nad tagasi tulevad, saab süüa. Aga tõeline päevitamine algas pool 8.
Lõuna ajal sõitsime Jalta poole. Koletu kuumus võttis meid vastu. Jaltast edasi jõudsime viinamarjaaeda, kuhu saime oma telgid üles panna. Ja pererahva poolt rikkalikult kaetud laud ootas meid! Peale sööki lähme veel linna.
6. sept. Hea oli magada! Peale hommikusööki läksime linna. Melvin tellis “Rossia” piletid! Läksime Nikitski botaanikaaeda. Jaan jäi meist maha. Võtsime päikest. Lõunal käisime mäe otsas. Lõuna oli mitmekesine… Õhtul olime tagasi.
7. sept. Hommikul pesime pesu. Sõime kõhu kõvasti täis ja nüüd sõidame Livaadiasse. Seal võtsime 3 tundi päikest, siis läksime jälle lõunatama. Seekord meil vedas, lõuna oli suurepärane, siis ostsime veel puuvilju ja nüüd ootame bussi, mis viib meid „Zolotoi bereg`ile”. Seal me loksusime suurtel lainetel. Kuldrannalt sõitsime laevaga tagasi. Miilits oli meil õhtul vastas.
8. sept. Hommikul läksime välja. Jalta randa jõudsime hilja, mis oli tihedalt rahvast täis. Melvin oli kogu päeva lennus loa hankimisega. Sööklas sõime püstijalu. Uno ja Heikki olid seni rannas. „Koju” minnes kohtasime Melvinit. Saime osta võid. „Kodus” tegime kõik hingamispäevaks korda.
9. sept. „Kodus” me ei tahtnud olla, sellepärast sõitsime Mishori. Simferopoli õed olid ka meiega. Mishoris läksime 369 m kõrgusele mäele, kus võtsime õppetüki läbi.
Endel: „Mishorist läksime tõusuteed mäkke kuni Koreisi, üks poolel mäel olev koht. Sealt läksime veel ühe hingamispäeva teekonna edasi. Seal võtsime õppetüki läbi. Lõpetasime umbes kell 3, sest raske on mäkke tõusta, eriti kui teekond viib sind hingamispäeval läbi viinamägede ja nende suurte ja meelitavate kobarate juurest. Meie seas on palju varisere, kes ei tunnista õiget õpetust sellest, „kui sa põllust läbi lähed”.
Sealt paistis ka meie vallutatav Ai-Petri. Seal me sõime natuke ja hakkasime alla tulema. Koreisis ootasime kaua bussi. Seal oli üks poolpurjus kohalik elanik, kellele hakkas Elle meeldima ja ta tahtis teda oma 20-aastasele pojale naiseks. Seda ta rääkis luulekeeles! Eriline and mehel!”
Allatulek oli palju lihtsam kui üles minemine. Hommikul kohe, kui sõitsime Mishori, kerkisid Jalta kohale pilved. Merel sadaski vihma. Ka Mishoris tibas natuke. Kuid üleval mäel möödusid meie tunnid rahulikult.
Mishorist sõitsime Pääsukese pesa juurde. Käisime üleval selle lossi juures, ta oli nii püstloodis kaljul, väljaulatuval alusel. „Lastotšnoje Gnezdost” sõitsime Jaltasse. Juba merelt nägime Jalta kohal süngusi. Jaltas ühes sööklas sõime õhtust, peale seda läksime „koju”! Meie asjad olid telki ära koristatud. Öösel oli väga tugev äike, nii et telgis oli valge. Peeter jäi juba päeval haigeks ja sellepärast läks varem „koju”. Elle ja Peeter mõlemad olid toas. Salme kolis minu telki.
10. sept. Tänahommikune äratus oli planeeritud kella 7ks. Mina tõusin kell 6.15. Öösel oli vihma tilkunud aknast mulle külje alla, nii et mu treeningpüksidki olid märjad. Oli ju tugev äike. Praegu ootame Ai-Petri bussi. Ja meie Peetril ongi „AI” ja ta pidi koju jääma! Sõit Ai-Petrile oli väikese bussiga. Seda teed oleks suure bussiga võimatu sõita, kuna tee oli mäekülgi pidi nii kurviline! Hea oli jälgida bussi aknast Jaltat. Sõitsime 1,5 tundi 22 km. 1930 m kõrgusele. Ai-Petri tippu tuli minna veel jalgsi 2–3km.
Ai-Petri mägi on Krimmi üks ilusamaid kohti. Ai-Petri nimi on kreeka päritolu ja tähendab „Püha Peetrus”. Tipp on 1234 m. kõrgune. Seal, tipus, oli loodus sügisene. Suurema osa aastast on ümbrus udune. Sealne tugev tuul keerutas rõõmsalt meie seelikute sabasid! Ja nii see tugev tuul võib seal mitu kuud järjepanu puhuda. Alla vaadates oli ilus kirju mäenõlv. Õhk oli jahe, karge. Vahepeal olime pilvede sees. Alla minek kulges palju kergemini võrreldes üles ronimisega! Üsna jahe hakkas 1,5 tundi bussi järjekorras olles. Bussis hakkas lõpuks päris kuum. Alla jõudsime üsna pimedas.
Jaltas nägime välismaiseid laevu. Üks oli Itaalia laev, teine oli meie „Litva”. Teised said sisse lipsata, Salme, Uno ja mina jäime välja. Meie imetlesime inimesi meresadamas ja siis läksime koju. Mõne aja pärast tulid teised ka koju suure vaimustusega nähtust. Magasime Salmega omaette telgis teist ööd.
11. sept. Jälle tõusin, nagu ikka, 6.15. Luule ja Heikki olid ka varased. Pesime veidi pesu. Ja siis külastasime laevaga Pääsukese pesa, edasi Mishoris lossi, Simeizis Kassimäge. Simeizist sõitsime 1,5 tundi Jaltasse. Oli täitsa paras lainetus, nii et paljudel oli süda paha. Ilmad olid jahedamaks läinud. Simeizis käisime üle kahe päeva jälle suplemas. Midagi erilist ei olnud.
12. sept. On möödunud täpselt nädal, kui jõudsime Jaltasse. Veel vaid mõni tund ja siis – hüvasti, Jalta! Hommikul pakkisime oma telgid, jätsime pererahvaga hüvasti ja tulime linna.
Suplesime suurtes lainetes. Olime Vaikega üsna hädas kaldale saamisega. Oh see meri on ikka kirjeldamatult ilus! Ootame sadamas pileteid. Täna õhtul on „Rossiaga” sõidu algus, peale suur trügimine!
Täna lained peksid nii vastu kallast, tõustes suure pahinaga valge mäena üles!
Praegu sõidame Sotši poole. Olime laeval üsna vilkad, et saime endile pehmed toolid, kus me siis tukkusime. Omaette metsik sõit. Saime endid magamise moodi sättida kella kahe ajal öösel. Reisijaid oli rohkem, kui lamamistoole.
13. sept. Hommikul kell 7 oli äratus. Olime nii unised, et otsisime kohakesi, kus saaks jälle pikali. Lenini jalgealusel järjel! See tähendab Lenini kuju ees põrandal. Peamiselt mängisime doominot ja kuulasime muusikat. Käisime restoranis söömas. Hea borš oli. Õhtul jõudsime Sotši. Laevalt maha minek oli samuti suure trügimisega nagu peale minekki. Hakkasime otsima öökorterit. Ööbima saime turismibaasi, kuhu panime telgid üles.
14. sept. Sotšis. Vihmapüha. Mängisime Endli telgis doominot. Õhtul käisime veidi linnas ja nii mööduski esimene Sotši-päev. Öösel olid valves Leida, Elle ja Peeter. Õhtul, kui tulime linnast, olid meie naabrid lõkke teinud. Meie istusime ümber lõkke ja tasa-tasa laulsime kella 12ni. Valvesse jäid Melvin, Vaike ja Salme.
Telgid lainetasid.
Käisime Ahuni mäel, sealt bussiga Hostasse. Hostast sõitsime „tiso-samšitovaja roštšasse” osa taksoga, osa jalgsi… Taimestik väga lopsaks. Tagasi tulime bussiga Hostasse ja Hostast laevaga Sotši.
15. sept, hingamispäev. Pikk jalgsimatk kuni Turistini. Enne „tundi” ujusime. „Tund” oli meil otse raudtee ääres. Peale seda nautisime päikest ja käisime ujumas. Sealt tulime bussiga Sotši.
16. sept. Öösel sadas vihma. Hommikul viitsime kaua aega. Saime lennupiletid, ilmselt siis Moskvasse! Uno oli koduhoidja. Salme saatmine kodumaale. Ta ostis järele jäänud raha eest rahvale šokolaadi ning andis need Leidale rahvale jagamiseks.
Kui Salme ära saadetud, läksime „Dendrari” botaanikaaeda. Teel ostsime arbuuse. Edasi, kui leidsime pingid, asusime küüneviilidega ja kääridega arbuuse avama. Siis valmistas Leida üllatuse, andes üle Salme jäetud šokolaadid. Sellest jäi kasutusele sõna „teobromiin”.
Tagasi linna sõitsime ühe peatuse laevaga. Edasi läksime sööma restorani, kus hakkas hullusti vihma sadama. Mehed, peale Ago läksid mujale sööma. Saime varakult magama. Kesköine öövalve oli minu. Õhtul sadas vihma. Endlil oli teevesi lõkkel.
17. sept. Kell 6 äratus. Sõit Ritsa järve äärde. Kell 8 oli väljasõit lahtisel autol. Peatused olid Adleris (20 min), Gagras (50 min). Sõit oli põnev ja uudne!
18. sept. Nad tulid mägiaasadelt alla talvituma! Edasi-tagasi 248 km. Järvel sõiduks saime omaette paadi. Teel peatusime „helesinise järve” ääres. Järv oli helesinine ja väga külm! Vesi keeb maa seest kivide vahelt välja. Ritsa on 950 m. merepinnast. Siin ei saa midagi lisada.
Õhtul tegime lõkke, kus võtsin kokku oma arved. Vaike meenutab, et kõik lugesid oma raha, et oleks ikka raha kojusõiduks! Valved: Leida, Elle, Vaike.
Teel tuli suur kitsekari vastu.
19. sept. Hommikul selgus, et mehed olid naiste eest valves olnud: Heikki, Peeter, Melvin. Äratus oli kell viis. Sõitsime 6.20 Suhhumi. Kähku sai natuke süüa ka.
Rongi peale oli võimas jooks allamäge. Suhhumi sõitsime 4,5 tundi. Ilm oli väga ilus. Seisime pikas ahvikasvatuse järjekorras, mitusada m. pikk. Kui nägime nad ära, siis oli päike juba pilve taga. Siis käisime botaanikaaias. Käisime Suhhumis Ritsa restoranis, saime endile eraldi kabiini.
Õhtul jälle jooksuga rongile ja 4,5 tundi sõitu. Nii Suhhumi sõidul hommikul, kui ka tagasi sõidul õhtul, oli kibe „laevade pommitamine”. Grusiinlased on sünge ilmega rahvas, omavahel kutsusime neid kriimsilmadeks. Väga palju sulisid pidi olema seal maal. Kõigil majadel alumise korruse akendel on trellid ehk raudvõred ees. Ja gruusia lõuna oli nii vürtsitatud, et karta oli, et pärast enam maitset ei tunne. Valves: Melvin, Tamara, Ago.
20. sept. Ärasõidueelne päev Sotšis. Varsti pärast äratust, kell 7, hakkas sadama äikesevihma. Sadas kella 11ni. Siis läks selgemaks ja me läksime randa. Teel ostsime pähkleid ja puuvilju.
Lained olid ülivõimsad. Heikki käis barjääri taga ujumas. Rannas olime kella 5ni, siis läksime sööma raudteejaama sööklasse. Kodus korjasime lõkke materjali. Tõime kõik oma pakid hoiust välja ja siis süütasime lõkke, mille ümber laulsime kella 11ni. Viimane öövalve oli poiste – Jaani, Heikki ja Uno oma. Õnneks öösel ja hommikul ei sadanud.
21. sept. Äratus kell 6. Kiire pakkimine. Poisid viisid pagasi ära. Meie ootasime. Osa asju koos telkidega saatsime Pärnu. Jäi ainult kohver. Kui läksime Merevaksali bussi peale, et lennujaama sõita, siis hakkas võimatult sadama…
Sellega lõppesid minu 61 aasta tagused märkmed, kuid mu armsad reisikaaslased väidavad, et sellel neljapäeval me lendasime Moskvasse. Elle meenutab, et Moskvasse jõudes loojus ka päike ja oli õudselt külm…
Kuidas reedene päev möödus – ei tea. Aga hingamispäeva hommikul oli soov leida kirikut. Elle nägi ühte naist, kellel oli pikkade käistega kleit või pluus… Tolle aja traditsioon Venemaal nõudis, et naistel pidi olema pika varrukaga rõivas seljas, kui kirikusse mindi. Nagu Eestis tol ajal oli kombekas kirikus olla sukkades. Nii juhtis Elle grupi tähelepanu sellele naisele, et järgigem teda, siis jõuamegi kirikusse. Ja nii see juhtuski!
Vaike meenutab ka üht-teist. Üks konkreetsem juhtum puudutab Melvinit. Kahtlemata Melvin oli suurepärane, võimekas organisaator. Selle turismireisi korraldamisel ei olnud meil mingeid lahkhelisid, vähemalt ei mäleta midagi sellist ega ka kirja pole ma midagi pannud. Moskvas oli Melvinil ettepanek kusagile minna, kuid noor Heikki, keda Melvin väga hoidis, pani ette minna Tretjakovi galeriisse, millega rahvas oli ka nõus. See asjaolu vajutas oma „pitseri” vähemalt Moskvas olles Melvini hinge, mis peegeldus ka tema näos.
Luule andis märkmiku, kus on Luule ja Endli märkmed, mida ma kirjutan siit edasi: 55 minuti pärast jõudsime Adleri, kus asub lennuväli. Meie lennuk pidi väljuma kell 14.05, kuid väljus alles 15.45. vahepeal jõudsime süüa sööklas. See andis kindla tunde. Meie lennuk on ilus ja suur, 95 istekohaga. Pehmed, mugavad toolid, neid saab tellida kui tugitooli. Kui lennuk oli startinud, toodi täitesulepeade jaoks väike tsellofaanist torbik ja igaühele häid hapusid komme. Pärastpoole toodi veel väikeste taldrikute peal viinamarju ja õunu, salvrätik kõrval.
Oleme juba 1 tunni sõitnud. Vahepeal teadustati, et sõidame 7000 m kõrgusel, 650 km/h ja temperatuur -34. Ülal pole enam pilvi, all on kui lumiste mägede maa. Muidugi on need vaid pilved. Sõita on väga mugav. On olemas isegi garderoob, kus on meie mantlid. Kohvrid pagasiga võeti juba enne ära. Hüvasti meie Kaukaasia! Ees ootab Moskva ja edasi meie kodu!
Kell 18.40 jõudsime Moskva Vnukovo lennuväljale. Vastu võttis meid peaaegu jäine õhk. Panime kõik selga, mis panna oli. Sõitsime linna ja siis metrooga BDH peatuseni, kus Melvin leidis ühes hotellis „Zolotoi kolos”, ööbimispaiga viieks päevaks.
22. sept. Tõustes läksime kohe tööstusnäitusele, kus möödus üle poole päeva. Siis külastasime paviljone, kus olid muusikalised saated ja panoraamkino, kus vaatasime paar filmi: 1) Viini festival ja 2) Vees ja vee all.
23. sept. Adventkirikus, Malo-Vuzovskaja 3, olime 9.30 kohal. Seal kohtasime kahte tuttavat. Üks oli professori abikaasa, kes hakkas meie kirikus käima ja nüüd käib Moskva adventkirikus, ja üks pooldaja, kes ka oli meie linnas puhkamas ja meil kodus käis. Kell 10 algas õppetükitund. Uurimisaine põhiliselt Iiobi raamatust. Traditsioonilised üld- ja koorilaulud, soolo, kõne, palve. Umbes kell üks lahkusime. Pool kogudust jäi osasaamisteenistusele.
Jalutasime piki Moskva jõe kallast Kremli taha ühte parki, kus puhkasime tunnikese ja läksime tagasi kiriku juurde. Tervitused… Igaks juhuks lahkusime kahes grupis. Sõitsime kaugele (45min). Saabus ka teine grupp. Seal laulsime palju, esiteks eesti keeles siis vene keeles. Vahepeal kaeti meile laud ja siis laulsime jälle kuni tuli lahkumistund lauluga „Bog s toboi dokole vstretimsja” (Jumalaga kuni näeme kord). Lõpupalves palvetas Leida vene keeles. Volodja luges meile kaasa L 133,59. Hingamispäeva välja saatmisel palvetasid Peeter, Volodja ja Anatoli. Kell 22.15 lahkusime. Volodja saatis meid kuni kodu ukseni.
24. sept. Magasime kella 8ni. Melvin läks kojusõidupileteid ostma. Tahtsime muuseume külastada, aga mõned olid suletud ja mõned ülerahvastatud. Külastasime Kremlit, nägime vanu kirikuid ja teisi hooneid ja alla langenud kella, suurt vana kahurit ja uut ülemnõukogu hoonet.
25. sept. Kella üheks metrooga ülikooli. Seal organiseeriti ekskursioon umbes 30 inimesele. Meid oli 12. Näidati auditooriume, pidulikku aktuseruumi. Liftiga tõusime 65 sekundiga 27. korrusele. Sealt oli tore väljavaade nelja ilmakaare poole ja osalt Moskva linnale. Sealt sõitsime esmakordselt kahekordse bussiga keskväljakule mausoleumi juurde, käisime GUMis (kaubamaja), nägime mausoleumi ees tunnimeeste vahetust.
Siis läksime kella poole 4ks Relvapalatisse eripiletitega, mida Melvin hankis. See on vanaaegne relvade, kulla ja hõbeda, kallite riiete ja pärlite näitus. Peale relvapalati käisime stereokinos. See on ruumiline kino, seanss kestis 1 tund. Silmadega tuleb otsida õige koht. Siis näeb hästi pildi sügavust. Osa tegelasi tuleb 4–5 meetrit ekraanilt välja ja mõningal juhul isegi üle pea tuli jalgpall üle saali. Teisel korral pritsis Musta mere vesi nii peale, et hoia eest. Peale kino tulime koju ja sõime sööklas 62 kopika eest. Õhtul mängisime salongis doominot: mina, Luule, Jaan, Heikki, Galina. Jaan võitis I koha, mina II. Kell 12 läksime magama.
26. sept. Hommikul Tretjakovi galeriisse. Sealt Gorki puhkeparki, kus oli avatud vaid üks pildigalerii. Sealt sõitsime Moskva suurimasse universaal-kauplusse. Ostsime lapsukestele asju.
27. sept. Hommikul Lenini ja Stalini mausoleumi järjekorda kell 9.30 ja avati kell 11. Sealt mindi Planetaariumi ja kauplustesse. Veel mõni tund ja „head aega, Moskva“!
Need olid väljavõtted Endli reisi-märkmikust Moskva reisi kohta, kuna mul on kõik Moskva reisi mälestused segamini. Lisan Endli märkmikust mõned väljendid kõnepruugis, nagu „Paadund suli” – Vaike; „pirakas” ja „oh sa jutas” – Uno, Jaanil „Oh sa lohakas” ja Endlil „nii et tolmab”! Viimast märkasin tekstis: sadas „nii et tolmas!” Minu märkmikus oli kirja pandud Ago lemmiklause: „Pole viga, õhtul palud andeks!”
Aga pooleteist kuu pärast teeb mu elu ootamatu pöörde… Üks sümpaatne noormees teeb mulle abieluettepaneku! Õnneks ta arvestas sellega ja andis mulle mõtlemisaega… Sellest on möödas täpselt
61 aastat (nov 2022)! •
Jätkub
