Juba mõnda aega tagasi avastasin meie koguduse raamatupoe veebilehelt raamatu, mis intrigeeris mind oma lihtsa iluga. Valged kaaned ja keskel väike õrnsinine joonistus muusikust. Raamatu pealkiri? „Eeva laul“. Olen alati tahtnud teada, mis lugu need valged kaaned varjavad. Nüüd siis olen ametlikult selle mõistatusliku raamatu omanik ning ka läbilugeja.
Raamatu autor on ameeriklanna June Strong, sünniaasta 1928. Ta on kirjutanud päris mitu sarnast allegoorilist raamatut, mis käsitlevad adventuskumusi ja inimese suhet Jumalaga. „Eeva laul“ jutustab loo ühe naise elust peale Eedeni aeda ja enne veeuputust. Kuna tegemist on väljamõeldud jutustusega, mis toetub kaudselt Piiblile, siis ei taha ma teie lugemisrõõmu liiga otseste üksikasjadega rikkuda. Siiski, pean tunnistama, et raamat jättis minusse kergelt vastandlikud tunded, mida plaanin siin ka ausalt lahata.
Nagu ma enne ka mainisin, on raamatu kujundus lummav. Ma tahaks kuulda pala, mida neiu kaanel mängib ja millest raamatulehed põgusalt ka jutustavad. Kuigi raamatu pealkiri viitab, et muusika võiks olla raamatu keskne teema, siis pean teid kurvastama: ta on küll läbiv, aga mitte peamine fookus loos. Samas olin liigutatud iga kord, kui Eeva laul taas end ilmutas, ja soovin, et autor oleks julgemalt ehitanud tegelaste võitlusi, kahetsusi ja südamevalu Eeva laulu najale. Eriti kuna raamatu peamine fookus tundub olevat usuvõitlus, täpsemalt Jumala rahva ja kurjuse võrdlus ning vaade inimeste ellu, kes valivad ühe või teise poole.
Soovin, et tegelaste võitlusi, kahetsusi ja südamevalu oleks julgemalt ehitatud Eeva laulu najale.
Loo algus oli väga haarav. Tüdruk, kes elab justkui väljaspool oma kultuuri ja aega. Isa, kes on pühendunud oma perele ning ohtlik teekond varsti kaduva, nähtava tõendi juurde elavast Jumalast. Hetk, kus Shaina koges esimest korda tõelise Jumala kohalolu ja inimloomuse murtust oli nii liigutav, et võttis silmad märjaks. Minu meelest on autori kõige suurem tugevus tema võimekus kirjeldada ideaalselt inimese hinge igatsust tõelise rahu ja headuse järele, ning valu, mida tekitab selle puudumine.
June Strong tõstatab raamatu alguses mitu olulist ja keerulist kristliku elu küsimust.
June Strong tõstatab raamatu alguses mitu olulist ja keerulist kristliku elu kogemuse küsimust, mis panid mind mitmel korral mõtisklema, nii et pidin raamatu sulgema ja võtma seedimiseks aega. Kui kerge on ekselda Jumala tahtest eemale. Kuidas omada julgust võtta vastu usku ning jääda oma tõekspidamistele truuks. Millist südamevalu võis tunda Eeva, vaadates maailma enda ümber suremas peaaegu tuhat aastat, samal ajal kui kõik inimesed, kes ta ümber kannatasid, nägid teda oma kannatuste algatajana. Veel enam, kuidas elada edasi peale Jumalaga käsikäes kõndimist ajas, kus inimene on lahus Jumalast. Seda valu esindab Eeva laul ning kuigi seda meloodiat ei eksisteeri, siis tundsin raamatut lugedes lõikavat leina ka enda südames. Minu lootus oli, et autor viib mind teekonnale, kus ta tegeleb selle leinatundega süvitsi. Ma valmistusin avastama seda hingekurbust, mille raamatu algus minus avas, kuid pidin veidi pettuma.
Kuigi seda meloodiat ei eksisteeri, siis tundsin raamatut lugedes lõikavat leina ka enda südames.
Loomulikult käsitles raamat neid teemasid, aga nagu sajast leheküljest võib oodata, jäi see pealiskaudseks. Lisaks, teades, et Eedeni ajastu lõppeb uputusega, pole ka üllatus, et inimese kurjuse teema ei leia selles loos lahendust, vaid kauge lootuse lohutuse. Aga siiski oli selles raamatus ruumi sügavusele, mille röövis autori kinnisidee kirjeldada, kui ilus iga naine oli ja kui tugev ja nägus iga mees. See oli minu peamine konflikt muidu paljulubava jutustusega.Liiga palju selle raamatu lehekülgedest kulus inimese füüsilise ilu ülistamisele ja soorollide kinnistamisele. Loomulikult on igas loos oluline tegelaste kirjeldus ja suhete dünaamika ülesehitus, aga kui iga naise kirjelduse haripunkt on ilusad juuksed ja kaunis välimus ning iga mehe definitsioon on füüsiline jõud, suurus ja autoriteet, siis minus kui tänapäeva noores lugejas tekitas see omajagu frustratsiooni. Samas, kui ma avastasin, et autor pärineb kahekümnenda sajandi esimesest poolest, siis see leevendas minu üpris teravaid tundeid selles osas.
Oleksin tahtnud näha suhteid, kus probleemid võetakse lugeja ees tükkideks ja lahendatakse ära.
Minu teine pettumuse allikas, kuigi see võib kõlada veidi ülekohtusena ja tõenäoliselt ka liialdusena, oli mulje et „Eeva laul“ lahendas liiga palju tõsiseid teemasid surmaga ja leinast tingitud kasvamisega. Ma ei teadnudki, kui palju see mind häiris, kuni praeguse hetkeni, mil selle välja kirjutasin. Oleksin tahtnud lugeda, kuidas tegelased leiavad järk-järgult kasvades endas jõu teha, mis on õige, või tunda oma sõnades kas teiste abiga, tänu Jumala juhtimisele või sisemise kompassi ajendil ära eneses kasvava kurjuse. Oleksin tahtnud näha suhteid, kus probleemid võetakse lugeja ees tükkideks ja lahendatakse ära, selle asemel et mees naise kuskile kõrvaltuppa tassib ja ülejäänud jäetakse lugeja enda fantaasia hooleks.
„Eeva laul“ pani mind taas mõtlema kodusele altarile.
Samas, Eeva laulu kese oli valu, mis tekkis patukahetsusest, kui hind tehtu eest oli olnud liiga kõrge, nii et võibolla pidigi enamus raamatu tegelasi kogema Eeva valu isiklikult. Nii et „Eeva laul“ ei jätnud mind siiski täiesti nõutuks. Ma nautisin küsimusi, mille ta minus tekitas, ja raamat pani minus helisema kaja Eeva laulust – leinast, mida selles patuses maailmas tunneme. Leinast, mida tunneb iga usklik, kes tajub lõhet enda ja palavalt armastatud Jumala vahel. Raamat inspireeris mind hoidma kõvemini kinni Jumalast ja oma usu veendumusest. „Eeva laul“ pani mind taas mõtlema kodusele altarile, kohale, mis kuuluks vaid mulle ja Jumalale ja kus võiksin siiras ülistuses oma elavat Jumalat teenida. Kokkuvõtteks oli tegemist huvitava kontseptsiooniga ja mõtlemapaneva looga. •
