Raamatud on mu elu rikastanud juba lapsest saati. Minu armastus lugude vastu sai alguse juba väga noorelt, kui ema mulle enne magamaminekut raamatuid luges, ja huvi laienes veelgi, kui kogesin iseseisvalt lugemisrõõmu. Aja möödudes ja minu kasvades said raamatutest minu sõbrad, vaikivad õpetajad, kes aitasid mul uurida maailmu, elusid ja valikuid, mis oleksid muidu minu ulatusest väljas. Minu kristlasetee algusaegadel inspireerisid raamatud mind sukelduma sügavamale Jumala Sõnasse ja õpetasid usuelu väge. Raamatutest said minu mentorid, muutumatud kaaslased ja tunnistajad, kes kõndisid sama rada paar sammu minust eespool.
Raamatutest said minu sõbrad, vaikivad õpetajad, kes aitasid uurida maailmu, elu ja valikuid.
Seal sain vestelda inimestega, kes on proovinud oma piire usus või teinud ränki vigu ja jätnud väikesed orientiirid: vaata, siin on auk või okkaline teerada, näe, siin on puhkepaik ja päikesepaiste. Seetõttu olen juba mõnda aega tahtnud seda rubriiki kirjutada. Et jagada teiega sõnade jõudu, mis on minu elu kujundanud ja kujundab siiani.
Ta alustab raamatut oma katkise elu kirjeldamisega, rõhutades konarlikku suhet Jumalaga.
Selles rubriigis uurin kristlikku kirjandust ja seda, kuidas see minu elu mõjutab, lootuses, et minu kogemus inspireerib teid ka raamatut kätte võtma ja kogema sõnade muutvat väge. Alustan selliste raamatutega, mis võivad teie riiulil juba olemas olla või mida saate hõlpsasti meie liidu raamatupoest hankida, juhuks kui soovite minuga sellel lugemise reisil ühineda. Ja mis oleks parem viis teekonna alustamiseks kui raamat, mis kutsub inimesi igapäevasest saginast välja astuma ja asuma seiklusele Jumala poole. Minu esimene raamat on Jim Hohnbergeri „Põgenemine Jumala juurde”.
Raamat ise ei ole päris autobiograafia, see on kirjutatud pigem eneseabi või harivas vormis, mis on täis lugusid, mis demonstreerivad autori ideid aktiivsest ja tahtlikust Jumalale allumisest. Kui eelistate autobiograafilist stiili, siis on ta kirjutanud ka „Kutse vaikusse“, mis hõlmab palju samu lugusid ja kannab sama peasõnumit. Ja kui teile meeldib üks, võtke kindlasti pärast kätte teine, sest mida rohkem, seda uhkem. Jim Hohnberger ise on mässitud draamadesse.
Jumal räägib meiega aktiivselt iga päev, kui me vaid häälestume Teda kuulama.
Ta alustab raamatut oma katkise elu kirjeldamisega, rõhutades konarlikku suhet Jumalaga, mis muutis ka teised suhted ebatervislikuks ja isekaks, kuni ta otsustab pere õnne nimel oma elu muuta. Aastaid pärast seda, kui tema raamatud kuulsust kogusid, täitus internet järsku käraga autori ebakristliku käitumise pärast, mis lükkas paljud raamatu sõnumist kõrvale; kaheldi, kuidas saab Jumalale nii lähedal olev inimene teha midagi Temast nii kaugel.
Aga mis on siis selle raamatu sõnum, võite küsida. Minu arvates oli põhirõhk sellel, et Jumal räägib meiega aktiivselt iga päev, kui me vaid häälestume Teda kuulama. Jim uskus, et seda saab kõige paremini saavutada, kui eraldame end linnamelust, kuigi ta tunnistab täielikult, et see pole igaühele võimalik, ja julgustab lugejat leidma rahustavat tasakaalu kõikjal, kus ta ka ei viibiks. Ta julgustab hoogu maha võtma ja maistest ambitsioonidest lahti laskma, et armastada inimesi enda ümber. Tajusin terve raamatu vältel tema võitlust enda uhke ja kangekaelse isiksusega, mis tegi sageli tema kõige kallimatele haiget, mõnikord saavutas ta võidu iseenda üle ja teinekord mitte.
Kui innukalt ma Tema õpetust otsisin ja kui õnnelikuks tegi mind Tema kohalolus istumine.
Hohnbergeri lugu keskendub suuresti sellele, kuidas armastada oma perekonda – mehe vaatenurgast. Kuidas Jumal tegi oma õpetuse kaudu temast parema abikaasa ja isa. Raamat on täis imelisi lugusid sellest, kuidas Jumal räägib temaga ja päästab tema ja ta perekonna erinevatest maistest muredest ja hirmudest. Kuigi ta läheneb ainult mehe vaatenurgast, võib tema mõtteid Jumala ja inimkonnaga suhtlemise kohta rakendada igaüks mis tahes olukorras, sest see, kuidas ta Jumala olemust kirjeldab, on üles tõstev.
Selle asemel et Jimi hilisem skandaal mind raamatust eemale tõrjuks, rõhutab see hoopis sõnumi olulisust. Kuidas sellel maisel elul on kombeks meid ühendusest Jumalaga lahti rebida ja kui erinev ja imeline võib elu olla koos Jumalaga. Ta ei jäta kunagi tähelepanuta, kui raske on inimesel eitada oma isekat olemust, ja näitab, kui suur on kontrast Jumala ja inimese tee vahel.
Maisel elul on kombeks meid ühendusest Jumalaga lahti rebida.
Nüüd veidi lugemiskogemusest. Mul oli autori kirjutamisstiili tõttu alguses raske raamatusse sisse minna ja selle lugemine võttis mul kindlasti kauem aega võrreldes ilukirjanduslike tekstidega. Tahtsin pärast iga peatükki võtta aega, et mõelda, mida raamat oli öelnud, ja võrrelda seda enda mõtete ja kogemustega. Seda raamatut lugedes meenus mulle minu enda kristlike mesinädalate faas, kui mul oli Jumalaga vahetu suhe, kui kõndisin Temaga käsikäes, olin üks Tema tahtega. Mäletan, et teadsin Tema tahet ja tundsin ära Tema teed. Kui innukalt ma Tema õpetust otsisin ja kui õnnelikuks tegi mind Tema kohalolus istumine. Enda mugavustest loobumine ei tundunud kunagi ohverdusena. Tähtis oli vaid kindlameelne otsus täita elu ainult Jumalaga.
Suhe, mida Jim oma raamatus kirjeldas, oli midagi, mida ma olen kogenud, ja kuigi ma ei nõustu kõigega, mida ta ütleb, leidsin end nostalgiliselt kaasa noogutamas, arvates, et Jumala suhtlusviis raamatus on väga tuttavlik. Mida rohkem lugesin, seda rohkem tundsin, et liigun mugavustundest sihikindlusse. Tahtsin jälle alguses olla. Tahtsin end uuesti Jumala lainele häälestada. Mitte et ma muidu ei kuulaks Jumalat, ma lihtsalt tundsin, et ma ei võta Tema sõnu sama tõsiduse ja tähtsusega kui varem. „Põgenemine Jumala juurde” kutsus mind üles uuesti üle vaatama oma aega Jumalaga ja kuidas või kui palju seda olema peaks. Igal hommikul lugesin natuke ja tundsin sihikindluse tõuget muutuste poole. Raamat oli minu treener, kes tuletas meelde, et ma peaksin oma laisku Jumala-
lihaseid treenima. „Põgenemine Jumala juurde” alustas minu kristlikke raamatute lugemismaratoni ja pani taas südamele teha algust käesoleva rubriigiga lootuses veenda ja inspireerida ka teid regulaarselt kristlikku kirjandust lugema. Lugemine aitab tõesti usuelu elavdada.
Kui ma peaksin raamatut hindama, annaksin sellele kuus tähte kümnest. Seda oli raske lugeda, kuid selle mõju minu elule on märkimisväärne. Kindlasti tasub lugeda, kui oled kristluse ja Jumalaga kursis. Mitteuskliku jaoks võib see raamat olla veidi keerulisem, sest eeldab üleloomuliku maailma tundmist ja on pigem suunatud usklikele. •
Head lugemist kõigile!
