Seda lugu, millest ma teile seekord siin uue rubriigi päris alguses kirjutan, kasutasin tegelikult esialgu ühes mullusuvises epiloogis. Aga juhtus nii, et sellest samast uuringust räägiti ka perelaagris ning jätsin seega selle loo, mis mulle väga korda läks, oma aega ootama. Uut rubriiki alustades tuli mõelda, mis saab see siduv niit edaspidi olema ning Jumal pani südamele dokumenteerida seda, kuidas üks kristlane argipäevast argipäeva Jumalaga kõnnib. Tegelikult ei olegi see väga täpne kirjeldus sellest, mis siin olema hakkab, sest see jätab teile justkui mulje, et sellest rubriigist saab ühe eeskujuliku kristlase mudelelu kirjelduse, mida teised edukalt rakendades saavutavad hea suhte Jumalaga. Aga minu igapäevane kõnd Jumalaga on kaugel eksponentsiaalsest funktsioonist (see oli see pidevalt kasvav graafikujoon). Pigem iseloomustab minu kõndi Jumalaga üks klassikaline siinusfunktsiooni graafik (mäletate matatunnist – see, mis muudkui üles ja alla lainetab). Ja sellest siin lugeda saabki – nii ausalt, kui ma suudan. Uuest rubriigist mõtteid mõlgutades tuli mulle meelde see suvine epiloogilugu, mis oma aega ootama jäi, ja ma leidsin, et see on igati asjakohane justkui metoodilist teed rajama selleks eneserefleksiooniks, milleks ma antud rubriiki kasutada plaanin.
Ilma armastuseta ei ole meil lootust.
1938. aastal sai alguse teadusuuring, millelaadset pole minu teada kunagi varem tehtud. Harvardi ülikooli teadlased valisid välja 268 Harvardis haritud noort meest ehk siis riigi helgemad pead ning jälgisid 75 aasta jooksul nende elu, esitades vähemalt kahe aasta tagant meestele küsimusi nende vaimse ja füüsilise tervise ja abielu kvaliteedi kohta, uuriti, kuidas nad naudivad oma tööelu ja milline on nende elu pensionipõlves (vt the Grant study või The Study of Adult Development). Uuringu eesmärk oli teada saada, mis on inimese täisväärtuslikuks arenguks ning õnnelikuks eluks päriselt oluline.
Kuigi tegemist oli väga kõrgelt haritud meestega, kes olid muuhulgas ka keskmisest jõukamatest peredest, oli nende elukäik väga erinev. Paljud neist käisid läbi Teise maailmasõja, oli neid, kes sattusid alkoholismi küüsi, neid, kes piinlesid vaimsete haiguste küüsis, ja ka neid, kes lõpetasid enesetapuga. Teadlased tahtsid leida vastuse küsimusele, mis paneb inimese elus hakkama saama, leidma tähendust ja õnne, tulema välja rasketest olukordadest, milles teised sarnaste eelduste ja väljavaadetega inimesed alla annavad. 75 aastat väldanud kvalitatiivne uuring genereerib meeletult palju sisulisi andmeid – võiks eeldada, et sellise uuringu järeldused on samuti äärmiselt komplekssed, kui mingeid üheseid järeldusi üldse teha on võimalik.
Harvardi psühhiaatriaprofessor George Vaillant, kes seda uuringut viimased 30 aastat juhtis, ütleb uuringu tulemuste kohta järgmist: „Õnn on armastuses – punkt.“ (Happiness is love – full stop.)
75 aastat äärmiselt kompleksset inimarengu uuringut jõudis lihtsale ja selgele järeldusele, et ilma armastuseta ei ole meil lootust.
Ses uuringus osales paljude hulgas Godfrey Minot Camille, kes oli täisväärtuslikuks ja õnnelikuks eluks kõige kehvemate väljavaadetega. Kuigi ta alustas uuringus 19-aastaselt esialgu justkui edukalt, plaanides peale Harvardi lõpetamist saada kas psühhiaatriks või pastoriks, sai uurijatele peagi selgeks, et tegemist on äärmiselt häiritud noormehega. Seega, 10 aastat pärast uuringu algust andsid uurijad talle kõigi uuritavate seas kõige madalama tulevikustabiilsuse skoori. Godfrey oli lapsepõlves pärit kõrgema klassi, kuid väga düsfunktsionaalsest kodust ning see kummitas teda sedavõrd, et ta proovis peale Harvardi meditsiinikooli lõpetamist sooritada enesetappu. Lootusetu seis.
Õpin teisi nii kodus, koguduses kui mujal nägema, nagu Jumal neid näeb.
Uskuge või mitte, aga sellest samast lootusetust Godfreyst sai uuringu kõige edukam mees. Mitte vaid karjääri poolest, kuigi temast sai ka edukas psühhiaater, vaid just suhete poolest. Godfrey elu pöördus kolmekümnendates täielikult pärast seda, kui ta nakatus tuberkuloosi ning pidi veetma 14 kuud haiglavoodis. Ta ise kirjeldab seda kogemust justkui vaimulikku taassündi, kus keegi – suure K-ga – hoolitses tema eest. Temast sai peale tervenemist pühendunud psühhiaater, kes soovis tõeliselt teisi aidata. Ta liitus taas kogudusega ning oli terve ülejäänud elu tugevate ja armastavate suhetega mees. Uurijad intervjueerisid ka Godfrey täiskasvanud tütart ning kõigist uuritavate vanemlikest suhetest säras tema side isaga ning omavaheline armastus nende vahel eredaimalt.
Dr Godfrey Minot Camille, väljavaadeteta noorukist õnnelikuks meheks sirgunud arst kinnitab selle uuringu järeldusi: „Õnnelikkusel on kaks sammast. Üks sammas on armastus ja teine sammas on leida viis, kuidas olukordadega nii hakkama saada, et ei lükkaks armastust eemale.“
Hoian küünte ja hammastega kinni Tema tõotustest isegi siis, kui ei tunne, et need võiksid käia minu kohta.
Kuidas seostub see lausa raputav lugu aga käesoleva rubriigiga?
Lubage teile siinkohal tutvustada uuritavat – 40ndate eluaastate lävel olevat naist, kellel samuti ei ole olnud häid eeldusi elamaks täisväärtuslikku (kristlikku) elu. Pärit haritud ja üsna jõukast ilmalikust lapsepõlvekodust, olid tal küll eeldused saada professionaalses plaanis edukaks, kuid väga katkised peresuhted ja vanemate lahutus koolitee alguses jätsid tugeva jälje sellele, kuidas ta suhetes teiste ning ka iseendaga toime oskas tulla. Ema saamine usklikuks andis küll põgusa arusaama Jumalast, kuid varases teismeeas kogudusest lahkumine ja elama asumine mitteuskliku isa juurde jättis kristlase tee liiga varakult poolikuks. Väga tormiline teismeiga, katkised suhted noore täiskasvanuna, toitumishäired, sügav depressioon, tervete suhete eeskuju täielik puudumine, kõverpeegellik ning äärmiselt kasin pilt Jumalast ning seega ka tööriistade puudumine elumuredega hakkamasaamiseks annaks uuritavale 20ndate eluaastate teiseks pooleks õnneliku ja täisväärtusliku elu väljavaateks väga madala skoori.
Õpin siiani, kuidas usaldada rasked olukorrad Jumala kätte.
Kõike, mis minu elus on Godfreyga sarnast (kuigi on ka erinevat), ei taha kohe esimeses rubriigis ära rääkida. Kuid suures plaanis võib öelda nii, et ka minul ei ole olnud erilisi eeldusi luua õnnelikke suhteid ei iseenda ega teistega ning kogudusse naastes oli minu arusaam kogudusest nii vähene, et läks aastaid, enne kui selle toimimisest kobamisi aru hakkasin saama. Võin öelda, et õpin tänaseni iga päev seda, kuidas hoida terveid suhteid, kuidas suhtuda iseendasse kui Jumala armastatud lapsesse, kellel on hinnaline väärtus. Õpin siiani, kuidas usaldada rasked olukorrad Jumala kätte, kes tõepoolest mind kannab ja mind maha ei jäta, seeasemel et tuimestada end toidu, filmide, uute asjade või saavutustega. Õpin teisi nii kodus, koguduses kui mujal nägema, nagu Jumal neid näeb. Kolistan rohkelt ämbreid, langen teinekord tagasi mustritesse, mis esimeste elukümnendite jooksul õpitud. Pöördun tagasi Jumala juurde ja hoian küünte ja hammastega kinni Tema tõotustest isegi siis, kui ei tunne, et need võiksid käia minu kohta. Ja siis astun uuesti ämbrisse.
Kasvan.
Ja kord kvartalis tahan seda, kuidas eriliste vaimulike väljavaadeteta inimesest Jumala armastuse väes kasvada täisväärtuslikuks kristlaseks, siin dokumenteerida. Just seda argipäeva kogu oma ilus ja valus. Köögipoolt. Püüan olla täiesti aus ja usaldan, et võtate selle vastu kristliku armastusega ning kohtumõistmiseta.
Nagu viidatud uurimus näitas ning laenates muuhulgas antiikpoeedi Vergiliuse sõnu (u 70 eKr) – armastus võidab kõik.
„Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1. Johannese 4:7, 8) •
