Ma lugesin paar kuud tagasi ühest erilisest kunstiprojektist. 1982. aastal tellis üks kunstifond USAs kunstnik Agnes Denes’lt kuulsa börsitänava Wall Streeti ja Maailma Kaubanduskeskuse vahetusse lähedusse Manhattanil New Yorgis avaliku kunstiinstallatsiooni. Manhattanil on maailma kalleim kinnisvara ja iga jalatäis maad on kulla hinnaga, seega pidi seal asuvale tühjale prügi täis platsile, mille hinnaks oli 4,5 miljardit dollarit, kerkima midagi erilist. Kunstnik otsustas tõepoolest millegi väga erilise kasuks. Ta rajas sellele veidi alla hektari suurusele maa-alale, mis tänases vääringus maksaks umbes 15 miljardit dollarit – nisupõllu. Lugesite õigesti – skulptuuri asemel, mida temalt tööd tellides ilmselt eeldati, sai see maalapp hoopis kuldse nisu põlluks.
Agnes Danes töötas nisupõllu kallal neli kuud – puhastas seda tühermaad prügist, kaevas käsitsi 285 vagu, istutas, kastis, kitkus umbrohtu, väetas. Tulemuseks oli ligi 500 kg kuldseid nisuteri. Fotod, kus kunstnik seisab, pea vööni voogava kuldse nisu keskel, taamal taustaks Manhattani raharajooni elutud hallid pilvelõhkujad, on ausalt öeldes hingesööbivad.
Ja kui te kerge kahetsusega mõtlete, et äkki oleks ikkagi pidanud midagi püsivamat rajama, sest kunstiprojekt, mis mõne kuu pärast peale viljakoristust taas tühermaaks muutub ning mis ei jää põlvkonnalt põlvkonnale sõnumit kandma, on ju veidike nukker. Kuldne nisu koristatakse, maa jääb taas tühjaks, korjab prügi, vaid hingetud pilvelõhkujad varju heitmas. Kuid see projekt ei lõppenud õnneks Manhattani tühermaal. Koristatud viljaterad saadeti edasi 28 linna üle kogu maailma ning jagati inimestele laiali. Nendest said alguse paljud uued viljapõllud terves maailmas.
Kunstiprojekti mõte selle loomise ajas oli pöörata tähelepanu kontrastile tegeliku ja päriselt toitva väärtuse ja börsil hangeldatava spekulatiivse ning hingetu raha vahel. Vähemalt hetkeks see toimis, kuigi maailm ei ole suures plaanis muutunud.
Kuid mind pani see võimas sümbol risusest maast võrsuvast kuldsest nisust, mis on keset elutut betooni ja terast tõeliselt viljakas, mõtlema Jeesuse sõnadele põldudest, mis on juba valged lõikuseks (Johannese 4:35).
Jeesus rääkis põldudest, mis valendavad valminud viljast ja ootavad lõikajaid, viibides Samaarias. Ta oli teel Juudast Galileasse valinud tavapärase teekonna asemel, mis usklikelt juutidelt eeldas Samaaria vältimist ning pikemat teed läbi Jordani jõe oru, hoopis otsetee läbi Samaaria. Jeesus, pikast teekonnast väsinud, näljane ja janune, oli keskpäeva paiku istunud maha Sühhari küla lähedal oleva kaevu juurde ning saatnud jüngrid toitu otsima. Kuigi tavaliselt ei käinud naised keskpäeva paiku vett ammutamas, vaid eelistasid seda teha kas hommiku- või õhtujaheduses, kohtub Jeesus esiisa Jaakobi poolt rajatud kaevu juures kohaliku naisega, kes on tulnud kaevule üksi ja keset päevakuumust. See kõneleb meile naise soovist vältida kokkupuutumist teiste külaelanikega. On alust eeldada, et selle põhjuseks oli naise häbi oma elu pärast. Jeesus, kes oli juuda soost, oleks „hea“ juudist mehe kombel pidanud langenud Samaariat ja selle vaenulikke ning „roojaseid“ elanikke vältima. Juutide jaoks oli samaarlasega kokkupuude roojane, isegi nende poolt kasutatud toidunõusid tuli talmudi järgi vältida, rääkimata nendega lähemast läbikäimisest. Jeesus valis aga teekonna just läbi Samaaria. Ja selles juutide poolt vihatud Samaarias ei otsinud Ta üles kõige puhtamat ja kombekamat ses piirkonnas, vaid pidas südamest südamesse kahekõne kohalike samaarlaste seas põlatud naisega. Jeesus rikkus kõiki reegleid! Kõigepealt läheb Ta läbi roojase piirkonna, siis kõneleb seal kohalike samaarlastega ja ka mitte meesterahvastega, vaid lausa naisega. Talmud ei lubanud avalikus ruumis naistega üldse kõneleda, ka oma naisega mitte. Juudi tekstidest võib leida lugusid n-ö verise näoga variseridest, kes olid nii kombekad, et panid silmad kinni iga kord, kui nägid naist lähenemas, ja põrkasid seetõttu alatasa kuhugi vastu ja kippusid veritsema.
Ja siin on Jeesus – naisega rääkimas. Kahekesi! Ja veel missuguse naisega! Mitte kombeka neitsiga, vaid samaaria naisega, kellel oli olnud mitu meest, ja mees, kellega ta parasjagu elas, ei olnud isegi tema abikaasa mitte. Kas te kujutate ette, missugune skandaal? Milline häbi, milline pöörane tegu. Me näeme, et ka toiduotsimisretkelt naasnud jüngrid on Jeesuse teost hämmastunud. „Panid imeks,“ ütleb Johannese 4:27 ja lisab, et ometi ei küsinud keegi Jeesuselt, mida Ta naisega rääkis. Mulle jääb mulje, et nad olid nii üllatunud, et ei julgenud midagi küsida. Ma ei räägi kreeka keelt, kuid selle sõna (θαυμάζω, thaumazó) jälgi ajades teistes kohtades Piiblis, jääb mulje, et tegemist on positiivset üllatust väljendava sõnaga. Jüngrid olid positiivselt hämmastunud, mitte halvas mõttes võõristavad. Nad olid selleks hetkeks juba kogenud Jeesuse barjääre lõhkuvat tegutsemist teisteski olukordades, kuid see juhtum üllatas neidki. Vestlus Samaaria naisega kaevul, kahekesi, on jõhkralt tabusid murdev tegu. Kuid siin ongi üks oluline asi, mida mõista – Jeesus ei murdnud seda tehes seadust, vaid kõigest inimlikke tabusid, mida esitati seaduse pähe. Ja mulle meeldib nii väga, et see imestust väljendav sõna on positiivses võtmes. Sest see näitab, et kuigi ebatäiuslikud, oli jüngritel vastuvõtlik süda. Ja nendesse südametesse sai Jeesus ehitada uusi struktuure.
Tolleaegne kogudus, juudid, nägid Samaarias samasugust prügi täis Manhattani tühermaad, millest ei tule mitte kui midagi head. Jeesus nägi selles vastuvõtlikku pinnast, millega saab töötada. Jeesus räägib selgituseks, et kuigi nemad ütlevad, et veel neli kuud ja alles siis tuleb lõikus, on põllud tegelikult juba valged lõikuseks (Jh 4:35). Ta soovitab selle nägemiseks vaid silmad tõsta. Mulle meeldib ette kujutada, et kui jüngrid seepeale silmad tõstsid, nägid nad Sühhari elanikke naise sõnade peale Jeesuse juurde kiirustamas. Võib arvata, et peale Jeesuse taevasse minekut tuli see kogemus neile meelde iga kord, kui neil oli kiusatus mingit piirkonda või inimest viljatuks pidada.
Vestlus Samaaria naisega kaevul, kahekesi, on jõhkralt tabusid murdev tegu.
Kus on minu viljatud tühermaad, millest ma mitte midagi ei oota? Kus on meie jaoks need paigad ja kogukonnad, inimesed ja seltskonnad, keda me väldime? Kas siis inimlike barjääride tõttu, millest on saanud vaat et patu võrdkuju, või siis sisemise eelarvamuse ja teinekord hästi varjatud põlgusegi pärast.
Jeesus ei murdnud seda tehes seadust, vaid kõigest inimlikke tabusid, mida esitati seaduse pähe.
Kunstnik Agnes Denes nägi prügi alla mattunud tühermaas hoole ja hoolitsusega kultiveeritavat kuldset nisupõldu. Jeesus nägi Samaarias vastuvõtlikke südameid ja avatud meeli. Miks muidu rõhutas Jeesus taevasse minekul oma jüngritele: „…ja te
Jeesus nägi Samaarias vastuvõtlikke südameid ja avatud meeli.
peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“ (Ap 1:8) Kas pole seega kriitiline aru saada, kus on see meie Samaariamaa, mida me peame viljatuks ja lausa roojaseks? Kes on need meie „samaarlased“, keda me väldime, ja „naised“, kellega me kõneldagi ei taha? Metafoorselt, sümboolselt ja paraku teinekord otseseltki on meil „samaarlasi“ nii koguduse kui üksikisikutena. Lugu Samaarias näitab, et päris kindlasti paneb see meid imestama, kui me need paigad ja inimesed lõpuks avastame. Ja ometi on just need tühermaad tegelikult valged lõikuseks.
