Artikkel sarjast Uue testamendi kaanon
Möödunud aasta kolmandal kvartalil lugesime ja õppisime kõik hoolega Apostlite tegude raamatut. Kuna see raamat ja õppetükkide ning videote mõtted on paljudel veel värskelt meeles, siis tahaksin just Apostlite tegude raamatut kasutada näitena sellest, kuidas on võimalik piibliteksti erinevatel tasanditel lugeda ja sellest erinevat teavet ning tähendust ammutada.
Kõige lihtsam vaatepunkt, millest me Apostlite tegude raamatut lugedes saame lähtuda, on ajalooline vaatepunkt. See hõlmab ühest küljest teavet autori isiku ja kirjutamisaja kohta, teisalt aga tegeleb raamatus kirjeldatu asetamisega reaalse ajaloo raamistikku. Apostlite tegude raamat on selline kirjatükk, mille autorluse ning kirjutamisaja küsimus ei ole teoloogidele kunagi erilist peavalu ega küsimusi tekitanud. See on päris kindlasti teine köide teosest, mis käib lahutamatult kokku esimese köite ehk Luuka evangeeliumiga (kahjuks ei ole nad Piibli kaanonis üksteise järel). Kirjutamisajaks pakutakse esimese sajandi 70ndaid või 80ndaid aastaid ehk siis aega, mis Paulus oli oma kirjad saatnud, kogudused rajanud ja oma elu märtrina ohverdanud. Nii ei olegi imestada, et Luuka üheks eesmärgiks on säilitada apostlite ja eriti Pauluse lugu ja tegevust järgmistele põlvkondadele. Kust Luukas oma kirjatöö jaoks materjali leidis? Tema enda sõnul eelnes kaheköitelise raamatu kirjutamisele põhjalik uurimisperiood, sest Luukas ise ei olnud ega saanudki kõigi kirjeldatud sündmuste juures viibida. Kõige problemaatilisem on lugu Apostlite tegude raamatu esimese poolega, kus Luukas toetub teiste mälestustele (ja ehk ka kirjapanekutele –
näiteks Peetruse ja Stefanose kõnede puhul). Neist peatükkidest on piibliuurijad leidnud terve rea küsimusi tekitavaid üksikasju, mis kõnelevad sellest, et Luukas ei pruukinud Palestiina geograafia ning templi (teenistuste) üksikasjades päris kodus olla. Lugu saab hoopis teise varjundi raamatu teises pooles, kus Luukas kirjeldab sündmusi, mille pealtnägijaks ta ise oli. Alates Apostlite tegude raamatu 16. peatükist lipsab jutu sisse tihti meie-vormi, mis kinnitab seda, et Luukas saatis Paulust tema reisidel ja tegi neil aastatel päevikulaadseid sissekandeid, mida ta hiljem kirjutamisel kasutas. Neis meie-peatükkides on kirjas terve rida väikeseid detaile, mis kinnitavad seda, et kirjapanija pidi ise neid sündmusi nägema ja kogema. Nii et esimene viis seda raamatut lugeda on kirjatükina, mille eesmärgiks on ajalooline tõepärasus ja kristliku koguduse esimeste aastakümnete elu kirjeldus.
Teine, vähemalt sama oluline tasand, mille kaudu me tekstile võime läheneda, on kirjanduslik tasand. Luuka eesmärk autorina ei olnud vaid mehaaniliselt üles märkida ajaloolisi sündmusi ja seiku. Üheks tema eesmärgiks oli kindlasti luua ladus ja põnev jutustus, mis haaraks lugeja endasse ja mille struktuur oleks arusaadav ja lihtsalt jälgitav. Alates Vana-Kreeka aegadest oli levinud kirjanduslik žanr, mis käsitles kangelaste või jumalate värvikaid seiklusi. Luuka kirjanduslik meistriteos kasutas selle žanri elemente.
Kui rääkida Apostlite tegude raamatu kangelastest, siis neid on kaks: Peetrus ja Paulus. Raamat algab Peetruse kui jüngrite pidevalt kasvava grupi juhi ja eestkõnelejaga. Esimene jutlus, mis Apostlite tegude raamatus on kirja pandud, on just Peetruse jutlus. Tema tegevus ja tema teod on autori tähelepanu all niivõrd, et teiste apostlite tegevus mainitakse ära kas möödaminnes või jäetakse see üldse mainimata. Kõige tuntum oma tundmatuses on apostel Mattias, kes Juuda asemel kaheteistkümne hulka valiti ja kelle tegevusest me ei kuule pärast tema valimist mitte ühtegi sõna. Mõned peatükid hiljem tutvustab autor lugejaile Saulust, kelle lugu hakkab paralleelselt Peetruse omaga kerima. Nende kahe mehe tegevust võiks piltlikult võrrelda Ristija Johannese ja Jeesuse tegevusega: üks peab kahanema ja teine kasvama. Viimane kord, kui me Luuka käest Peetruse kohta kuuleme, on 15. peatükis, kus Peetrus juhib Jeruusalemma nõupidamist, kus oli kaalul kristluse tulevik ja nägu kõigiks tulevasteks aegadest. Pärast seda kaob Peetrus jäljetult ning Luukas fokusseerib oma “kaamera” kindlalt Paulusele ja tema tööle. Kui Pauluse varasema tegevuse kirjeldustes näeme veel ka tema kaastöötajaid (Barnabas, Johannes Markus jne), siis raamat lõpeb ainiti Paulusega.
Teine viis, mis aitab meil Apostlite tegude kui kirjandusteose struktuuri analüüsida, on n-ö Apostlite tegude geograafia. Raamat algab Jeesuse ettekuulutusega selle kohta, kuidas evangeelium peab geograafilises mõttes levima (Ap 1:8). Kogu ülejäänud raamat järgib hämmastava täpsusega seda ettekuulutust. Peatükkide 1–7 sündmused leiavad aset Jeruusalemmas, peatükid 8–12 kirjeldavad evangeeliumi levikut Juuda- ja Samaariamaal ning alates 13. peatükist räägib Luukas koguduse laienemisest ja evangeeliumitööst paganate aladel. Ka see, et raamat lõpeb Roomas, tolleaegse maailma keskpunktis, on paljutähenduslik. Luukas alustas oma esimest köidet, pannes Jeesuse sündimise loo kindlalt Rooma valitsuse konteksti. Nüüd, teise köite lõpuks, on hea sõnum Jeesuse elust, surmast ja ülestõusmisest Rooma jõudnud. Ring on täis.
Kuid on ka kolmas viis, kuidas Apostlite tegude raamatut on võimalik lugeda, ja see kolmas viis on kõige sügavam ning rikkam. Veelgi rohkem kui soov talletada ajalugu või kirja panna hea jutustus kannustas Luukast oma kirjatööd tegema soov anda edasi teoloogilisi tõdesid. Teinekord unustame selle ära ning laseme Apostlite tegude raamatu narratiivsel vormil end haneks tõmmata ning panna meid arvama, et seal ei ole midagi sügavamat peidus. Tegelikult on Luukas aga teoloog, ta püüab meile oma lugude kaudu õpetada olulisi tõdesid ja meie tähelepanu juhtida tähtsatele teemadele: kuidas Jeesuse kuulutatud taevariik oma juuri ajab, kuidas vana keskel on näha uut loodut, milline peaks olema koguduse elu ja põhimõtted, milline on Püha Vaimu roll koguduse kujunemisel jne. Nii teeme hästi, kui iga Apostlite tegude raamatu lugu lugedes endalt küsime: mida Luukas sellega öelda tahab? Millisele teoloogilisele põhimõttele ta siin viitab? Abiks võib olla ka küsimus: millisele Vana Testamendi loole siin vihjatakse? Toon siinjuures vaid kaks näidet: Jeesuse-aegsed juudi mehed palvetasid igal hommikul tänupalvet selle eest, et Jumal ei olnud loonud neid orjaks, paganaks ega naiseks. Ja järsku räägib Luukas meile selles kontekstis, 16. peatükis loo Filippi orjatüdrukust (ori, pagan, naine!), kelle Jumala vaim vabastab. Luukas ütleb meile selle loo kaudu: evangeeliumi ja Jumala vägi ulatub isegi kõige kehvemate, kõige marginaalsemate inimesteni! Ka nemad on järsku jumalariigi liikumisse arvatud.
Või siis kõigile tuntud nelipüha jutustus, mida peetakse kristliku koguduse sünnipäevaks. Luukas kasutab siin algkeeles väga spetsiifilist sõnavalikut, mis viitab tagasi jutustusele 1. Moosese 49. peatükis, kus Jaakob õnnistab oma poegi. Kui Jaakobi õnnistuse lugu võib tinglikult pidada Iisraeli rahva, lepingurahva sünnilooks, siis nelipühapäeval toimunut võib pidada uue Iisraeli, vaimuliku Iisraeli sünnilooks. Siin on meil samuti 12 meest, kelle kaudu jõuab uue lepingu liikumine maailma äärteni. Luukas loob neid paralleele teadlikult, nii mõneski kohas tõlgendab ta Vana Testamendi jutustusi Jeesuse elu ja surma ning Püha Vaimu tegevuse prisma kaudu. Ja see on puhas teoloogia.
Luukas räägib meile sellest, et koguduse algus ei olnud muretu või ideaalne protsess, vaid tihti üsna vaevaline edasiliikumine Püha Vaimu õhutusel. Ja ometi olid need maailma ajaloo ühed olulisemad aastakümned. Pärast Jeesuse elu ning apostlite tegevust ei olnud maailm enam mitte kunagi endine. Alguse oli saanud miski - sinepiiva -, mis näis algselt tilluke ja väetike, ent mis pidi lõpuks täitma kogu maailma. Meiegi oleme veel osaks sellest loost, sest Jeesuse sõnad “ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp” (Mt 24:14) ei ole veel täitunud. Meiegi oleme osaks sellest imetabasest liikumisest, mille Peetrus ja Paulus Püha Vaimu väes alustasid. Apostlite tegude raamat on meiegi raamat.