Elust võõrsil 5. osa.

Tänavu suvel ilmus kuidagi väga ootamatult-juhuslikult minu Facebooki noormees nimega Vasilii Grinenko, kellest oli juttu eelmises osas. Ta saatis mulle ühe foto meie kunagisest 2019. aasta ühisest jalutuskäigust Lvivis.

Pildil (paremal) on Olga ja Derrick Kafeero. Minu kõrval istub Viktoria Kim ja selja taga seisab Vasilii. 

Vassilii on abielus, ta elab oma perega Austrias ja neil on väike tütreke. Ja perekond Kafeero elab nüüd Kanadas.

Moldova–Krimmi reis 17. juulist 11. augustini 1978

Esmaspäeval väljusime kodust, Rakverest eesmärgiga jõuda Musta mere äärde. Möödasõidul külastasime Jaani ja Margotit ning Viljandis Pärna Peetri peret. Teisipäeva õhtuks jõudsime Liepajasse, kus otsisime üles Mati Lõhmuse, kes oli seal sõjaväes. Pooleteisttunnine kohtumine oli minu mäletamist mööda kuidagi kidakeelne.

Ööbisime Liepajas tuttavate pool. Hommikul jätkasime teekonda. Leedu metsas leidsime mõned kukeseened ja puravikke, mis rikastasid meie toidulauda.
Hilja õhtul jäime Valgevenes Volko-Võski ja Ruzanõ vahel öömajale. Oli ilus ja rahulik koht. Öö männimetsas möödus noorte kuuskede ja kadakate vahel rahulikult. Seal oli palju maasikaid.

20. juulil olime Ukrainas. Koveli linnas oli väike peatus, et täiendada toiduvarusid. Õhtul jõudsime Pogorenka külla, kus võhivõõrad inimesed meid lahkesti vastu võtsid ja heldelt piima pakkusid! Reedel jõudsime Moldova piirile, kus tegime sooja päikese paistel söögipeatuse. Kuid peagi oli see vaid mälestus! 

Taevas läks pilve, ilm jahenes ja savine maa muutus sajust raskeks. Õhtuks jõudsime Beltsõ linna Gumenjukkide poole, kust ruttasime õhtusele jumalateenistusele. Kiriku ukse ette oli valatud süvend, milles oli vesi, ja hari oli sealsamas, nii oli igal kirikulisel võimalus oma savised jalanõud puhtaks saada.
Hingamispäeva õhtust esmaspäevani olime Junakkide külalised. Junakkidel oli kaks poega. Kunagi hiljem, juba täiskasvanuks saanuna, külastas noorem poeg Tallinna, kus kohtusime temaga meie kirikus.

24. juulil jõudsime Odessa ääres asuvasse Križanovka külla Kolesnikovide juurde. Ühel päeval käisime laevaga sõitmas. Saime jalutada, käisime rannas. Rand on liivane.

Käisime katakombides. Giid tutvustas lähimineviku taustal katakombide osatähtsust. Katakombide üldpikkus ulatuks Peterburini välja. Meie käisime vaid 600 meetrit. Giid näitas, kus olid olnud II maailmasõja ajal partisanide elukohad, köök, magamiskohad meestele ja naistele ning Lenini nurk, kus asusid praegugi raamatud, mida partisanid lugesid. Seal olid ka sõjamoona hoiukohad, kaevud, kust vett võeti.

Katseks kästi kõigil küünlad kustutada. Muidugi valitses seal pilkane pimedus. Süüdanud uuesti tuled, et kogemata keegi kuhugi maha ei jääks, astusime paarikaupa tagasi!

Ühel päeval käisime limaanil, kus meiegi määrisime end mudaga kokku. Muda pidi omama ravivat toimet. Ei mäleta, Valdekul oli vist juba enne närvipõletiku oht, aga seal jäi ta puhta haigeks! Tuul oli jahe ja üldse oli seal räpane ja haisev. Auto ei läinud ka kuidagi käima, kuni lõpuks trossiga teise järel tõmmates käima läks.
Reedel tegi kiirabiarst Valdekule süsti, nii sai ta vähemalt voodis kuidagi pöörata. Haiguse tõttu ei saanud Valdek tulla Odessa kirikusse. Seal kohtasime Danil Rebandit kahe poisiga, Saša ja Andrjušaga. Meeldejääv oli Odessa koguduse segakoor, kus oli 20 naislauljat ja sama palju mehi. Nad laulsid lätlanna käe all väga ilusasti. Kunagi hiljem rääkisin Helega Odessas käigust. Muidugi oli tal meeles Odessa koor, aga erilise vaimustusega meenutas ta seal läbiviidud misjonikoosolekut, mida mina üldse ei mäleta! 

Esmaspäeval tõin turult seljakotiga porgandeid, millest tegime mahla, millel pidi olema võlujõud Valdekut terveks teha. Õhtul tegime teeõhtu oma uutele tuttavatele Moskvast, Oljale ja Veerale, kes peatusid samuti Kolesnikovide juures.
1. augustil lõuna paiku lahkusime Odessast. Sõit kulges piki Musta mere kallast, et Krimmi jõuda.

Nikolajevis ostsime toitu ja sõitsime kella 11ni õhtul. Novo-Aleksejevkas jäime autosse puhkama ja hommikul pool neli sõitsime edasi.
Kahe ja poole tunni pärast leidsime Pauli ja Dina. See oli 2. augustil. Seadsime endid ja oma sõiduki korda, puhkasime ning võisime hakata tutvuma Simferoopoliga.

Käisime Livaadias. Jalta oli puhkajaid puupüsti täis, raskusi oli parkimiskoha leidmisega.

Hingamispäeval Simferoopoli kirikus kohtusime Milvi ja Mati Ploompuuga, Riigo Hallangu ja Maarja Villumsoniga. Pühapäev oli lihtsalt puhkepäev. Esmaspäeval sõitis Valdek Pauliga autoparandusse. Õhtuks sai Valdek auto parandusest tagasi, siis kohe sõitsime koos Anatoli Dmitrevitšiga Jevpatooriasse. Nende pool ööbisime, et hommikul lihtsalt rannas puhata. 

Õhtul olime aegsasti Pauli-Dina pool. Seadsime kõik reisivalmis ja 9. augusti hommikul kell 4.30 asusime koduteele. Keskhommikul tegime puhkepeatuse. Lõuna pool on tohutult suured viinamarjaistandused, melonipõllud ja muude viljapuude aiandid. Maantee ääres õitses äri. Mitmes kohas müüdi pangede viisi ja kaaluga aprikoose, kurke, meloneid, kabatšokke, kirsse, tomateid, pirne ja kartuleid ka!

Suurem koht, millest möödusime ja mis meeles on, oli Poltava. Sellel teeäärsel lõigul nägime kõrgendikul männimetsatukka. Siis algasid uuesti ääretud põllud. Teel oldud esimesel ööl telkisime heki taga tee ääres. Sadas. Üldiselt sellel reisil sadas palju.

Siin olid teed hästi sirged, languste ja tõusudega. Tee ääres kasvasid mingisugused viljapuud, mingisugused pajuhekid, mooruspuud, virsikud, kreekapähklipuud, oli ka püramiidpaplialleesid ja muid puid, mida me ei tunne. Nende taga olid lagedad põllud, ei mingit metsa. Vahepeal olid külad, rajoonikeskused ja linnad. Teisel ööl telkisime heki taga põllul põhuhunnikute vahel.

Jõudsime reede õhtul kella kuueks koju! •