Elust võõrsil 4. osa. Taga-Karpaatia 1976. aastal

1976. aasta puhkust kasutasime automatkaks Taga-Karpaatiasse. Alustasime 
9. juunil ja koju tagasi jõudsime 22. juunil. Esimese öö veetsime Lätis Ogres. Teise Leedu pinnal. Lõunatasime Kaunase mere ääres. Kolmanda öö veetsime juba Valgevenes Muhhavetsi jõekese ääres, kus oli meie telklaager ja söök lõkkel katlas. Toiduained olid meil kaasas. Lvovis* täiendasime toiduvarusid, eriti tahtsime piimasaadusi, kuid neid oli väga napilt.

12. juunil olime juba Taga- Karpaatias Mukatševo läheduses, kus me oma telgis rahuliku öö mööda saatsime. Oli kaunis päikeseline hingamispäeva hommik, sättisime kirikusse minekuks. Mulle on see hommik kuidagi väga erksalt meelde jäänud, ei oska öelda, mis sellise üleva tunde küll andis… Vaade kaugusesse, päike, soojus, rahu? Mu kõrvus sageli kostuvad viisi­katked meestelaulust: „Lähme Jehoova kotta… seal on nii hea… ja rahu…“ Kirikut mäletan ka, kuid mitte nii selgelt. Olime Maria Pirtšaki külalised. Ööbisime tema juures ja ta pani meid mailmama suurte patjade peale magama. Hiljem kohtasime tollast võõrustajat Mariat Iisraelis Haifas, kus nad nüüd elavad. Ta jutustas oma sõjaaegseid läbielusid. Ta oli ju juuditar! 

Kaukasuse mägedega võrreldes on Karpaadid inimsõbralikumad, enamik mägesid on lehtmetsaga kaetud. Pöögimetsad! Poljanas oli tiik, kus oli palju konnapoegi, ühed olid päris väikesed, teised juba hüppasid kuival maal. Nägime ka suuri konni, kuid need olid palju väiksemad meie maa omadest. Üks oli väga ilus roheline konn. Poljana mägedes nägime sisalikutaolist looma, must erekollaste täppidega. Pühapäeval ööbisime Poljanas. 14. juunil lahkusime Mukatševost. Teel oli palju viinamarjaistandusi ja aedmaasikapõlde.

Vinogradovo lähedal korjati maasikaid. Põllul oli ligi kümme inimest, adventistid. Ühinesime nendega talgukorras. Hustis peatusime Anton ja Liisa Bereznjaki pool. Mees töötas optikas ja kinkis Helele optilised päikeseprillid. Hustist sõitsime Rumeenia piirijõe kallast pidi Rahhovini. 17. juunil ööbisime Pruti jõe ääres telgis. Söögi valmistasime lõkkel. Prut ja Tissa oma lisajõekestega on kiirevoolulised ja kärestikulised.

Reedel, 18. juunil pöördusime Lvovi suunas, et jõuda sinna kirikusse. Jõudsime ka, kuid mõningate seiklustega. Pärast jumalateenistust viidi meid öömajale. Toimus hilisõhtune söömaaeg, mis ei unune oma tagajärgede poolest. Kartuli kõrvale oli loomamaksasoust. Öösel krägisesid parkettpõrandad, kääksusid võõrad uksed. Kellel oli kõht lahti, kellel muidu iiveldus ja oksendamine. Virvel allergia, hommikuks üks silm paistes ja väike sõrm ka. Valdek pääses kergemalt. Pererahvas magas kõik õndsat und, isegi ei kuulnud midagi.

Pühapäeval (20.06) lahkusime Lvovist. Õhtuks jõudsime Bresti. Vaatasime kindlust. Kõik meenutas süngeid sõjapäevi. Bresti ja Kobrini vahel noores kaasikus leidsime ööbimispaiga. Kiirustasime koju. Esmaspäeval (21.06) ületasime kell pool neli Leedu piiri. Leedust Lätti jõudsime õhtul kella 9 paiku.

Ikka edasi! Enam ei peatu! Läti tee oli vilets ja porine. Südaöö vaikuses liikus seda teed pidi sõjaväekolonn, mitme autoga veeti suurt raketti, millest me mööda ei saanud ega lastudki! Raketile oli mitu autot ette rakendatud! Eestis veeti veel ühte! Teisipäeva hommikul (22.06) kell 4 olime kodus, kõrvad undamas pikast sõidust. Valdek oli ühe jutiga roolis ligi tuhat kilomeetrit. Ja järgmisel päeval, 23. juunil suri minu vanaisa Jüri Hendrikson, kelle matus toimus pühapäeval (27.06) Viljandis. Samasse surnuaeda on maetud ka vanaema (juba 1967. aasta 20. augustil).

Nagu olekski meil vaja olnud väga kiiresti koju jõuda. Järgmisel päeval tõid Hele, Virve ja Heikki Lõhmus Vastalu juurest maalt koju meie kutsu Muki. Nii möödus puhkus linnulennul ja koha võtsid sisse tavapärased elumured: lein, kurbus ja juulikuu jooksul külastused ning hüvastijätud Tartuga. Mitmel korral tegime külastusi koos Heikki Silvetiga, et talle inimesi ja piirkonda tutvustada. Ja temaga koos tutvusime meie Rakvere piirkonna koguduseliikmetega.

Minu mitme eesmärgiga reis Lvivi algas 5. juunil 2019. aastal. 

Istusin Pärnus Tallinn–Lvivi bussile (ümberistumisega Riias) ja nii ikka-ikka lõuna poole üle Poolamaa. Poola–Ukraina piiril kulus peaaegu pool ööd kokkukorjatud dokumentide kontrollimiseks ja ühte meest ei tahetud lasta edasi sõitagi, kuid mingite klaarimiste tulemusel õnnestus tal siiski oma kompsudega taas bussi saada! Nii saabusin nelja­päeva varahommikul Lvivi! Edasi sõitsin adventkiriku juurde (Ivan Bahrjanovo 38) taksoga. Kuna Lvivis on neli advent­kirikut, siis pikapeale selgitasin välja, et kirik, kuhu olin saabunud, oli seesama, kus olime 
43 aastat tagasi!

1976. aastal oli selle väikese kiriku aadressiks Galina Gurskoi tn 37. Inimesed, kelle juures kunagi ööbisime, olid omal ajal Ameerikasse sõitnud ja nüüdseks puhkamagi läinud! Ümberkaudsete tänavate ilme oli täiesti muutunud! 43 aastat tagasi jätsime auto suvalisse kohta maha, kuna sõidutee oli mudaauke täis, ja läksime Valdekuga kahekesi jalgsi kiriku juurde. Tüdrukud ja minu ema jäid toona autosse Valdekut ootama, kuid üks noormees, Slavik Vovk oli ta nimi, oli kohe abivalmis minema ja auto kiriku juurde tooma. Kuidas see „auto toomine“ toimus, sellest tüdrukud ei rääkinud. Alles nüüd sain teada, et Slavik oli tüdrukute hirmutamise eesmärgil autosse sisse hüpanud, ja kohe auto käivitanud… Ema, kes oli autost välja tulnud, sai ikka ka peale! Vahepealsete aastatega oli Slavikust saanud vanaisa ja tema lapselapsed elasid praegugi samas kiriku lähedal. Aga Slavik oli puhkama läinud! „Inimelu on nii üürike, nagu lill, mis õitseb väljadel, kui kord tuul temast üle käib – on ta kadunud!“

Vana kirikut oli suuremaks tehtud nii pikkuses kui kõrguses ja tundub et ka laiuses ja sügavuses! Liikmeid oli koguduses umbes 330. Akende pool oli tooliridu kümme ja toole reas üheksa, seinapoolseid ridu oli kaksteist ja reas kuus tooli, kokku siis 162 istekohta. Selle koguduse pastor oli Vladimir Skriba.

Samal krundil oli ka kool, kus tegutses kümme klassi. Kool oli tegutsenud 12 aastat. Siis oli koolis 100 õpilast. Kooli direktriss Angela Polištšuk palus palvetada kooli eksisteerimise pärast, kuna inimesed olid vaesed. Hingamispäeva õhtul oli noortekoosolek. Kavas oli laule, saatepillideks kitarr, viiul ja veel üks pill. Laul oli üsna vali. Õnnitleti 8. klassi lõpetajaid. Kõneles noortejuht. Kõik toimus ukraina keeles.

Hoovimajas oli lihtne hoone öömajaliste jaoks. Teisel korrusel oli kolm tuba. Ööbisin koos Viktoria ja Olgaga toas, kus oli kolm kahekorruselist raudvoodit. Ühes alumises magasin mina ning lõin üsna mitu korda pea vastu ülemise voodi serva. Kahel pool kahekorruselisi oli kaldkatuse viilu all kaks puitvoodit. Olga abikaasa Derrick Kafeero, kes oli Kiievis inglise keele õpetaja, magas Harkivi lähistelt pärit 39aastase Vasilii Grinenkoga samalaadselt sisustatud toas. Kolmandasse tuppa tuli hingamispäeva õhtul pastoripaar Harkovist – Irina ja Sergei Moltšanov. 33aastane Viktoria Kim oli tulnud Alma-Atast. Tema käis suviti Lõuna-Koreas tööl.

Vasilii oli Lvivis oma autoga ning noortel oli mugav sõita kesklinna, et seal juba jalgsi vaatamisväärsustega tutvuda. Reedel kutsusid nad mindki kaasa. Enne lõunat imetlesime kaunist linna ja peale lõunat sõitsime linnast loodusesse. Äsja oli sadanud äikesevihma. Olin väga rahul nii noorte inimeste seltskonnaga kui ka Lvivi linnaga. Vasilii tõi mind reedeõhtuse koosoleku ajaks kiriku juurde.
Kiriku juures oli veel üks oluline asutus! Söökla, kus kokana tegutses Valentina Pelehatš. Ta tegi rikkalikult imemaitsvaid sööke ning kattis laua väga kaunilt ja täpselt kokkulepitud ajaks! Mulle piisas hommiku- ja lõunasöögist (vastavalt 20 ja 40 grivnat).

Hingamispäeva hommikul oli mul valida, kas minna noortega keskkirikusse, kus vene keeles pidi kõnelema Harkivi pastor, või jääda kohale ja leppida ukrainakeelse jutlusega. Viimasel hetkel siirdusin keskkiriku pastori Aleksander Moskovtšuki autosse, kus istusid juba Aleksandri abikaasa Dina ning Olga ja Derrick ja Sergei Moltšanov abikaasaga. Viktoria sõitis Vasilii autos. Nende suhe oli reedese päeva vältel arenenud niikaugele, et õhtul ei teadnud Viktoria enam oma tulevikust midagi – kas ta sõidab Lõuna-Koreasse tööle või mitte. Selle jutu peale hüppas Olga hüüatusega voodis istuli! Ilmselt oli see oodatud uudis! Viktoria oli rahvuselt korealanna, kuid sündinud Kasahstanis. Hingamispäeval peale teenistust olime oma seltskonnaga lõunalauas. Jätsime hüvasti ja lehvitasime südamlikult!

Adventistide keskkirik asus Korolenko tn 1. Seda kunagist kirikuhoonet kasutati Nõukogude ajal spordihoone või laona. Hoone oli kõrge ja kumisev. Rõdul laulev koor kõlas suure­päraselt, kuid mikrofoniga kõneleja hääl oli väga kumisev ja segas arusaamist, eriti kui kõnes oli kiire koht. Kõne teemaks oli täiuslikkus Kristuses ja palve.

Niipalju, kui aru sain oli Ukrainas viis või kuus koguduste liitu ja nende unioon asus Kiievis. Uniooni esimeheks oli pastor Nosov. Lääne-Ukraina liidu keskus oli samas Lvivis kõrvalmajas III korrusel.

Kui pühapäeval hommikusöögi söödud sain ja kokaga hüvasti jätsin, läksin peatusesse, mida läbisid nii bussid kui trollibussid. Ootasin kahtlaselt kaua. Busse tuli mitmeid ja korduvalt möödusid sama liininumbriga bussid, aga trolle ei tulnud ainustki! Õnneks oli mul aega. Lõpuks leidsin inimese, kes teadis, et käimasoleva maratoni tõttu oli trollitee suletud! Selle naisega koos sõitsime teatud maani bussiga ja edasi läksime jalgsi, kuni meie teed lahknesid.

Soovisin abistajale Jumala õnnistusi ning läksin juhatatud teed pidi lennujaama Guidole ja Helinale vastu. Lennujaama ees kauples Guido taksojuhiga sõiduhinna suhtes ning taksojuht oli nõus meid Barvinokisse sõidutama. Nõnda saime õhtuks kohale!

Esimene päev sanatooriumis möödus mõõtmiste, kaalumiste, testimiste, paberite täitmise, nädalaplaaniga tutvumise ja arsti juures käimise tähe all. Muidugi sõime ka vahepeal. Helinaga saime ühte tuppa. Jalutasime temaga veidi ja pikutasime kiigel. Enne magamaminekut toimus tutvumisõhtu ja näidati filmi Barvinoki kümneaastasest ajaloost.

Mina olin selle reisiga nii rahul, et oktoobri alguses külastasime Barvinoki sanatooriumi juba kuuekesi •

*    Lviv (ukraina keeles Львів, poola keeles Lwów, saksa keeles Lemberg, eesti keeles varem ka Lvov) on linn Ukrainas, Lvivi oblasti ja Lvivi rajooni keskus.