„Aga sel ajal pistis kuningas Heroodes käe mõnede külge kogudusest, et neile paha teha. Ja ta tappis mõõgaga Jakoobuse, Johannese venna. Ja nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ette vangistada ka Peetruse. Sel ajal olid parajasti hapnemata leibade pühad. Ta võttis tema kinni ja heitis ta vangitorni ning andis tema nelja neljamehelise sõjameeste salga kätte hoida, kavatsedes teda pärast paasapüha tuua rahva ette. Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest.“ (Ap 12:1–5)
Kogudusele olid saabunud ärevad ajad, on alanud tagakiusamine, mõned on tapetud ja Peetrus, võime öelda – koguduse eestkõneleja ja juht – on vangis. Mida kogudus teeb? Palvetab! Palvetab väsimatult.
Olen kuulnud võrdlust, et palve on kristlase ja ka koguduse hingamine. Teame ju, et kui ei hinga, on saabunud surm. Hingamine ehk siis palvetamine on elus püsimise võti.
Ja üks palve osa peaks olema eestpalve – just sellele tahame täna keskenduda. Mitmed mõtted eestpalve kohta puudutasid mind, kui lugesin Dick Eastmani raamatut „Tund, mis muudab maailma“. Sedagi tahan teiega jagada.
Kui Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama, oli selge, et rõhk peab olema teistel (Mt 6:9–13). Tema palve algas mitmuse asesõnaga „meie“. Meid ei õpetatud paluma mitte „minu Isa“, vaid „meie Isa“. Edasi näeme me palves väljendeid nagu „anna meile“, „juhi meid“ ja „anna meile andeks“. Sügavamas mõttes on see armastuse palve. Iga sõna on isetu. Seda ei saa palvetada ilma sügava kaastundeta.
John Calvin kuulutas: „Meie palve ei tohi olla enesekeskne. See ei pea esile kerkima mitte üksnes seetõttu, et me tunneme oma vajadust kui koormat, mille peame panema Jumalale, vaid ka seetõttu, et oleme armastuses seotud oma ligimestega ja tunneme nende vajadusi sama teravalt kui enda omi. Inimeste eest palvetamine on kõige võimsam ja praktilisem viis oma armastuse näitamiseks.“
„Me oleme loomu poolest isekad,“ selgitas J. C. Ryle, „ja meie isekus kaldub püsima jääma, isegi kui oleme pöördunud. Meis on kalduvus mõelda esmalt oma vajadustele, oma vaimsetele konfliktidele, omaenda usu arengule, ja unustada teised.“
Kuivõrd Jeesus mõistis, et me langeme ikka ja jälle tagasi isekuse vaimu, õpetas Ta meid palvetama „Sinu riik tulgu“ enne, kui palvetame „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!“. Jeesus soovis, et me saaksime teadlikuks Tema riigi prioriteetidest, et me oma südames tunnetaksime soovi jagada Jumala kuningriigi väärtusi, mitte ei keskenduks asjadele.
Jeesus soovis, et me saaksime teadlikuks Tema riigi prioriteetidest, et me oma südames tunnetaksime soovi jagada Jumala kuningriigi väärtusi, mitte ei keskenduks asjadele.
Paulus, liikudes misjonärina, rajades kogudusi – kellele või millele ta mõtles? Ikka kõigile neile, kellele ta oli Jeesusest Kristusest kuulutanud. Seda näeme tema kirjades ja näiteks loeme kirjast filiplastele: „Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meelde tuletan, alati igas oma palves teie kõikide eest rõõmuga palvetades; ma tänan teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast siiani; ja olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani. Nõnda ongi mulle õige seda teist kõigist mõtelda, sest ma kannan teid oma südames, kes te kõik siis, kui ma olen ahelais, ja ka siis, kui kaitsen evangeeliumi ja seda kinnitan, ühes minuga olete armu osalised. Sest Jumal on mu tunnistaja, kuidas ma teid kõiki igatsen Kristuse Jeesuse südamlikkusega. Ja seda ma palun Jumalalt, et teie armastus veel rohkem ja rohkem kasvaks selges tunnetamises ja kõiges tajumises, et te võiksite kindlaks teha, mis on peaasi, ja oleksite puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks, täis õiguse vilja, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala austuseks ja kiituseks.“ (Fl 1:3–11)
Paulus, olles ise ahelais, ei mõtle oma ahelatele, oma viletsusele, vaid neile, kellele ta on evangeeliumi sõnumit jaganud.
Eestpalve on Jumala meetod, et kaasata oma järgijaid täielikumalt oma terviklikku plaani. Ühelgi teisel viisil ei saa kristlane osaleda nii täielikult Jumala töös kui eestpalve kaudu.
Eestpalve on põhimõtteliselt palve teise inimese eest. Tehes eestpalvet, unustame oma isiklikud vajadused ja keskendame kogu oma usu ja palve tähelepanu teise vajadustele.
Eestpalve tähendab vahendamist. See tähendab seista eksinud või probleemides inimese ja kõikvõimsa Jumala vahel, paludes, et see inimene saaks tundma Jumalat ja kogeks Tema päästet. Oma raamatus „Intercessory Prayer“ (Eestpalve) selgitab Edward Baumar: „Kui me palvetame teiste eest, siis me ei seisa väljasirutatud kätega, lootes saada midagi endale. Me seisame Jumala poolel, töötades koos Temaga, ülesandeks teiste päästmine.“
Kindlasti pole olemas kõrgemat palvetamise taset kui eestpalve. Mis võiks olla tähtsam kui osaleda teise inimolendi päästmises palve abil? Tõsi, meie palve ei päästa patust, aga mingil viisil valmistab see tema südant ette hetkeks, mil sõna Kristuse armastusest temani jõuab.
Palvetada teiste inimeste eest – see on koguduse ühine pind kristlikuks teenimiseks. Palvetades oleme me võrdsed. Koguduses mõned jutlustavad, teised õpetavad, mõned laulavad avalikult, mõned mängivad pilli, aga kõik võivad palvetada. Mõned lähevad välja, et misjonitööd teha, aga palvetada selle ettevõtmise pärast saavad kõik.
Ühelgi teisel viisil ei saa kristlane osaleda nii täielikult Jumala töös kui eestpalve kaudu.
Paulus kirjutab koloslastele: „Jääge kindlasti palvesse ja valvake palves tänuga.“ (Kl 4:2)
Samas palub Paulus ka enda pärast eestpalvet ja ta usub, et sellest on abi tema töös. „Kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.“ (2Kr 1:11)
Eestpalve on kõige laiema ulatusega palve. Ei ole muud võimalust ulatuda üle maailma, ulatuda Jumala trooni ette. Eestpalves tõstame neid, kelle eest palvetame, Jumala trooni ette. Meie ei pea teadma ega ette lugema nende inimeste vajadusi, ega Jumalale lahendusi ette ütlema. Jumal teab ja näeb iga vajadust, iga kiusatust, iga püüdlust, iga komistamist. Aga Jumala teada on ka igaühe teekond lahenduseni. Jumal teab ka, kui pikk on teekond lahenduseni.
Alguses lugesime kogudusest, kes palvetas vangistatud Peetruse pärast. Sel korral Jumal tegutses kohe ja väga võimsalt nii, et lukus vanglauksed avanesid. Alati ei tule vastused nii kohe ja nii võimsalt. Mõnikord tuleb vastus ja lahendus väikeste sammudega, aga see tuleb.
Tõsi, Jumal võiks päästa maailma rahvad hetkega, aga Ta ootab, et Tema järgijad ühineksid Temaga selles lahingus. See on Jumala plaan, et kaasata inimesi oma plaani teoks saamisel.
Seega, eestpalve on palju enamat kui üksnes palvetamine teiste eest. Eestpalve on tõelisesse lahingusse astumine. Palvetades teiste eest, asume võitluses Jumala poolele, et võita vaenlaselt tagasi kõik, mida või keda ta enda käes vangis hoiab. Ja sellepärast me palvetades ütleme ka „Jeesuse nimel!“ – see on justkui lipp võitlusväljal, mis näitab meie kuuluvust, näitab, kelle poolel me võitleme. Eestpalve on vahend, mis hoiab n-ö elus neid, kes on eksiteedel, kes on raskustes, kes on vaenlase rünnakute all.
Eestpalvet tehes on meile kõige suuremaks eeskujuks ja tagatiseks Jeesus Kristus ise. Südamest tulevat hoolt näitas tema ütlus Peetrusele: „Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!“ (Lk 22:31, 32)
Jeesuse palvetugi aitas Peetrusel masenduse august välja tulla, kui ta sai aru, et oli reetnud oma armastatud Õpetaja ja Issanda. Jeesuse palvetugi andis talle jõu ja julguse edaspidi seista kaljukindlana kuulutades teistele evangeeliumisõnumit.
Palvetada teiste inimeste eest – see on koguduse ühine pind kristlikuks teenimiseks.
Aga Jeesus ei teinud eestpalvet mitte ainult Peetruse eest, Ta palvetas kõigi eest, ka minu ja sinu eest. Jeesuse eriline palve meie eest, mida Ta palvetas vahetult enne enda kannatusi ja ristisurma, on kirjas Johannese evangeeliumis. „Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud.“
(Jh 17:20, 21)
Seda palvet on nimetatud Jeesuse ülempreesterlikuks palveks ja see on viide Jeesuse praegusele tegevusele taevases pühamus. Kirjas heebrealastele on selle kohta pikem selgitus: „Aga temal on selle tõttu, et ta jääb igavesti, preestriamet, mis ei lähe kellegi teise kätte. Sellepärast võib ta ka täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.“ (Hb 7:24, 25)
Meil on julgus ja kindlus, et Jeesus kostab meie eest jätkuvalt, sest ta tunneb hoolt ja armastust meie kõigi pärast. Ja selleks, et meiegi mõistaksime ja saaksime osa Tema tööst, on ta meidki kutsunud teiste eest hoolt kandma – tegema eestpalveid. •
