Pärast seda, kui olin end kurssi viinud postmodernse mõtteviisi peamiste suundadega ning analüüsinud Piibli näiteid Vaimust juhitud ning efektiivsest jutlustamisest apostlite perioodil, oli aeg oma teadmised praktilise projekti kaudu ellu rakendada. Üks Doctor of Ministry kraadi eripärasid ongi see, et doktorantuuri hulka peab kuuluma kohalikus koguduses läbi viidud projekt, mille abil saab õppur testida oma hüpoteese ning koguda praktilisi teadmisi oma uurimisvaldkonna kohta. Minu jaoks oli kõige loogilisemaks viisiks hankida vajalikke andmeid ja teadmisi jutlustamisseeria läbiviimiseks, mis oleks eriliselt suunatud postmodernsetele noortele täiskasvanutele.
Jutlusteseeria „Uskuda uskumatut“
Viisin oma jutlusteseeria läbi Seitsmenda Päeva Adventistide Kompassi koguduses 2021. aasta novembris ja detsembris. Jutlustasin seal viiel järjestikusel laupäeval ning pärast iga jumalateenistust oli soovijail võimalik täita tagasisideankeet jutluse sisu ja vormi ning jutlustaja oleku kohta. Tahan siinjuures väljendada oma tänu ja öelda aitäh Kompassi koguduse juhtkonnale, kes lubas mul lahkelt oma projekti läbi viia, ning kõigile, kes võtsid vaevaks mu jutluseid kuulata ja nende kohta oma mõtteid avaldada.
Kompassi kogudus sobis minu uurimistöö profiiliga kõige paremini kokku. 2021. aasta lõpus oli Kompassi koguduses 28 ristitud liiget, kellest suurem osa olid just noored täiskasvanud. Kompassi liikmete keskmine vanus oli tol hetkel 34,0, mis erines suuresti Eesti liidu keskmisest, milleks oli 56,7 eluaastat. Kompassi liikmete hulgas oli nii kristlikus peres üles kasvanud noori kui ka neid, kes olid tulnud mittekristlikust taustast ja koguduse juurde jõudnud hiljem. Lisaks sellele aitas projekti õnnestumisele kaasa koguduse misjonimeelne vaimsus ning valmisolek kutsuda kirikusse oma mittekristlastest sõpru. Olin rõõmsalt üllatunud, kui nägin kõigil viiel korral Kompassis mitteregulaarseid külastajaid. Nende tagasiside ja mõtted olid minu jaoks eriti väärtuslikud.
Postmodernistliku jutlustamise selgroo moodustavad postmodernistlike inimeste vajaduste mõistmine, jutlustaja vahendav roll, inklusiivsus ja jutustuste oskuslik kasutamine.
Viie nädala lõpuks oli kogunenud 116 täidetud tagasisideankeeti, mis jõudsid minuni kas paberil või elektrooniliselt.
98 neist olid täidetud ristitud koguduseliikmete poolt, 17 inimeste poolt, kes ei olnud ristitud, kuid käisid aeg-ajalt kirikus, ja kaks ankeedi täitjat identifitseerisid end kui mittekristlasi, kellel on kogudusega vaevu mingit kokkupuudet. Vastajate vanuselist profiili analüüsides leidsin, et 73% tagasiside andjatest kuulusid mind kõige enam huvitavasse eagruppi ehk vanusevahemikku 15–40 eluaastat. Ma võisin oma töös täie kindlusega öelda, et olin tõepoolest uurinud jutlustamist postmodernsete noorte kontekstis.
Üks asjaolu, mis tegi projekti läbiviimise keerukaks, oli parajasti möllav Covid-19 pandeemia. 2021. aasta lõpus olid avalikele üritustele, sealhulgas jumalateenistustele, kehtestatud võrdlemisi ranged piirangud; kirikusaalide maksimaalne lubatud täituvus oli sellel ajal 50% ja kõigilt nõuti siseruumis maski kandmist. Novembrikuus olid nakatumiskõverad väga järsult ülespoole keeranud, nii et paljud inimesed seisid silmitsi küsimusega, kas minna kirikusse või mitte. Kahjuks ei ole mul kuidagi võimalik kindlaks teha, kui paljud inimesed jätsid sel perioodil terviseriskide tõttu kirikusse tulemata. Võib-olla oleksin tavaoludes saanud rohkemate inimeste tagasisidet. Samas olen tänulik selle eest, et ma siiski sain oma projekti sellel keerulisel ajal ellu viia. Nii mõnedki mu kursusekaaslased UK-s pidid oma projektiplaanid täiesti ümber mängima, kuna füüsilisi jumalateenistusi ja muid kogunemisi ei toimunud väga pikalt.
Uuringu tulemusi
Eelmises artiklis mainisin, et minu uurimuse keskmes oli neli põhimõtet, mis võiksid moodustada postmodernistliku jutlustamise selgroo: postmodernistlike inimeste vajaduste mõistmine, jutlustaja vahendav roll, inklusiivsus ja jutustuste oskuslik kasutamine. Jagasin ka ankeedis esitatud küsimused ja saadud tagasiside nendesse teemakategooriatesse. Käesolevas artiklis vaatame üle esimese põhimõtte, ülejäänud kolm jäävad järgmisesse, st sarja viimasesse artiklisse.
Postmodernistlike inimeste vajaduste mõistmine
Kuigi olen jutlustamist õpetades alati rõhutanud inimeste kuulamise olulisust, ei olnud ma ise kunagi varem otsesõnu koguduseliikmetelt uurinud, millised teemad, millised mured ja rõõmud nende südant kõige enam puudutavad ja milliste jutluste järele tunnevad nad kõige rohkem vajadust. Nüüd tegin seda esmakordselt ja avastasin saadud vastustes enda jaoks paar olulist põhimõtet.
Noored soovivad rohkem kuulda jutustusi reaalselt muudetud eludest.
Esiteks, noortest täiskasvanutest kristlased, kes elavad postmodernses ühiskonnas, ei hinda eriti kõrgelt abstraktseid teoloogilisi mõtisklusi. Nende jaoks on väga oluline, et kuuldu oleks mingil moel otseses ühenduses nende praktilise elu ja vaimuliku teekonnaga. Praktiline vaimulikkus on nende jaoks väga oluliseks väärtuseks. Üks 35-aastane koguduseliige kommenteeris tagasisidelehel: „Tahan kuulda jutluseid, mis muudaksid minu ja teiste kuulajate elu.“ Nii ongi jutlustajatel hea meeles pidada, et iga teoloogiline teema, olgu selleks kas või taevane pühamu või prohvetikuulutuste täitumine, peaks mingil moel puudutama kuulajate praktilisi valikuid ja elu. Kui see ühendus puudub, jääb noorte huvi kuulatava vastu leebelt öeldes leigeks.
Teiseks läbivaks vastuseks oli, et noored soovivad rohkem kuulda jutustusi reaalselt muudetud eludest ja sellest, mida Jumala vägi võib korda saata. Jutustused, lood, kogemused – need on läbivaks vastuseks mitmele postmodernsele vajadusele. Kui inimestel ei ole enam usku objektiivsesse tõesse, kui maailm nende ümber on killustunud ja polariseerunud, kui poliitilised ja religioossed institutsioonid tekitavad vaid umbusku, siis on sügavalt isiklikud kogemused Jumalaga ja nähtavalt muutunud elu just selleks võimsaks tunnistuseks, mida paljud noored vajavad. Üks 22-aastane külastaja võttis selle temaatika kenasti kokku vastusega „Tahaksin kuulda lugusid ja kogemusi sellest, kuidas Jumal on reaalselt sekkunud inimeste ellu“.
Noortest täiskasvanutest kristlased ei hinda eriti kõrgelt abstraktseid teoloogilisi mõtisklusi.
Tänapäevased noored elavad väga konfliktirikkas ja ärevas maailmas. Uudiste kättesaadavus ja sotsiaalmeedia pidev kohalolu meie igapäevases elus ei aita ärevust mitte maandada, vaid hoopis suurendab seda. Kõik see mõjutab noori täiskasvanuid negatiivselt. Mõningatel hinnangutel saab 2030. aastaks depressioonist arenenud riikides peamine töövõimetuse põhjus, seda eriti nooremate inimeste hulgas. Lisaks iseloomustab noori ka sügav hool ja mure maailma hetkeseisu ja tuleviku pärast – seda nii poliitilises kui ka loodushoidlikus mõttes. Nii oligi korduvateks vastusteks küsimusele, mis neile maailmas kõige enam muret teeb, järgmised asjad: vihkamine, hoolimatus, terrorism, sõda, kliimakatastroof, inflatsioon ja elukallidus, depressioon, läbipõlemine ja väsimus, üksildus, vaimne tervis, poliitiline ebakindlus ja polariseerumine. Kõigile neile tõsistele murekohtadele tuleb jutlustajal Piibli abiga vastu astuda. Kui palju me neist teemadest jutluseid kuuleme? Kui palju julgeme neist kõnelda? Need küsimused on tõsiselt koputanud minu südametunnistusele, sest tõsiasi on, et kui evangeelium neisse pimedatesse elunurkadesse valgust ei heida, siis ei heida seda valgust sinna mitte miski.
Kui evangeelium neisse pimedatesse elunurkadesse valgust ei heida, siis ei heida seda valgust sinna mitte miski.
Noorte täiskasvanute elu ja probleeme, millega nad silmitsi seisavad, ei tohi üle lihtsustada ega neisse kergekäeliselt suhtuda. Nende vajadust leida keerulise ja kiirustava maailma keskel stabiilsust, lootust ja tulevikku tuleb suhtuda täie tõsidusega. Kuidas aitavad meie igahingamispäevased jutlused neil seda tulevikku ja lootust leida? Kas meie kõrvad on avatud kuulma noorte muresid ja rõõme? Kas Jumala vägi suudab endiselt läbi murda pimeduse koorikust? •
