Jutlus postmodernses ajas III

Oleme kahes eelmises artiklis mõtisklenud maailmavaadete muutumise üle euroopalikus kultuuris ning vaadanud Apostlite tegude raamatu näitel jutluseid, mis kõnetasid antiikses maailmas erinevaid kuulajaskondi. Kuigi Paulus, Peetrus ja Stefanos elasid maailmas, mis oli mingis mõttes väga erinev meie omast, võib premodernistliku ja postmodernistliku konteksti vahel ometi näha ühendusniite, mis muudavad Uues Testamendis leitavad jutlused meile suurepäraseks õppematerjaliks. Ka apostlid seisid silmitsi religioosselt väga pluralistliku ühiskonnaga, ka nemad kuulutasid evangeeliumit oludes, kus kristlikul kirikul ei olnud mingit ühiskondlikku autoriteeti, ka nemad pidid iga jutluse kontekstitundlikult oma kuulajaskonna jaoks kalibreerima, ka nemad nägid oma töö tulemusel erinevaid reaktsioone – pilkamisest tõelise pöördumiseni. Tuleb välja, et me seisame evangeeliumi kuulutamise töös apostlitele lähemal, kui võiksime esmapilgul arvata.

Kuidas siis võiksime varakristlike jutlustajate eeskuju ellu rakendada postmodernistlikus kultuuris?

Tahaksin välja tuua neli põhimõtet, mis võiksid moodustada postmodernistliku jutlustamise mudeli selgroo. Need põhimõtted on järgmised: postmodernistlike inimeste vajaduste mõistmine, jutlustaja vahendav roll, inklusiivsus ja jutustuste oskuslik kasutamine. 

1. Postmodernistlike inimeste vajaduste mõistmine

Ühest küljest oleme oma inimloomuse sügavaimates soppides väga sarnased, ükskõik millisel ajal me ka ei elaks. On terve hulk tundeid, igatsusi ja hirme, mis on meie kõigi jaoks universaalsed. Samas võib igal ajastul olla ka teemasid, mis tõusevad konkreetses kultuuris eriliselt esile ja varieeruvad ajastust ajastusse. K. E. Beville on oma raamatus „Kuulutades Kristust postmodernistlikul ajal“ välja toonud viis vajadust, mis on meid ümbritsevas kultuuris inimeste jaoks eriliselt olulised. Need vajadused on järgmised: 1) igatsus lootuse järele, 2) vajadus aktsepteerimise järele, 3) ökoloogiline tundlikkus, 4) igatsus inklusiivsuse järele, 5) vajadus leida oma identiteet. Etteruttavalt võin öelda, et mu uurimusest tuli selgelt esile, et ka vaimse tervise probleemid on postmodernsete noorte täiskasvanute jaoks erakordselt olulised. 

Nagu näha, igatsevad tänapäeva inimesed, kes elavad väga killustunud ning individualistlikus, tihtipeale purunenud peresuhetega reaalsuses, et keegi võtaks neid avasüli vastu ning annaks kuulumise tunde. Iseenese leidmine postmodernses maailmas ei ole lihtne ülesanne; jutlustajad võiksid seda oma tööd tehes meeles pidada. Inimesed igatsevad kuuluda, nad igatsevad leida lootust. Lisaks sellele ei tohi alahinnata noorema põlvkonna muret keskkonna ja looduse pärast ega pisendada vaimse tervise probleeme. „Kas minu jutlused puudutavad mõnda neist vajadusist ja igatsusist?“ on hea kontrollküsimus, mida postmodernses kontekstis jutlustades aeg-ajalt endalt küsida.  

2. Jutlustaja vahendav roll

Üks õppetund, mille postmodernne jutlustaja võiks apostlitelt omandada, on see, kuidas paigutada ennast piibliteksti ja kuulajate vahele nii, et jutlustajast saaks sild, mis neid kaht ühendab. Siinjuures tuletan meelde kreekakeelset sõna dialegomai, dialoogilist suhtlusviisi, millega kirjeldatakse Apostlite tegude raamatus Pauluse jutlustamist. Tema tundlikkus oma kuulajaskonna ning nende teadmiste osas oli hämmastav. Kus iganes tema kuulajad ka olid, suutis ta neid alati sammu võrra Kristusele lähemale aidata. See on oskus, mida läheb hädasti tarvis ka postmodernsel ajastul. Jutlustaja keelekasutus, räägitu raskusaste ning kõneleja emotsioonid peaksid looma ühenduse piibliteksti ja kuulajate vahel.

Teine oluline aspekt jutlustaja rolli juures on see, et tänapäeva noored ei ole huvitatud teooriast; nad soovivad näha, et Piibel ja usk muudavad jutlustaja enda elu. Teesklemine ja ennast paremaks pidamine, kuulajate nina all näpuga viibutamine ja nende peale ülevalt alla vaatamine on kõige lihtsam viis inimesed lukku panna ja nende huvi kaotada. Selles mõttes on jutlustaja enda elu ja teod postmodernses maailmas vähemalt sama oluline sõnum kui tema sõnad. Inimesed igatsevad näha tõelist muutust; alles siis, kui armu, lootuse ja pääste sõnum saab tõeliseks kõneleja enda jaoks, muutub see kütkestavaks ka kuulajaile. 

3. Inklusiivsus

Elame maailmas, mida teinekord nimetatakse suureks külaks. Paljud traditsioonilised piirid rahvuste ja muude gruppide vahel, mille abil on olnud lihtne luua „meie ja nemad“ erisust, on hakanud hägustuma ning hajuma. Ja kuigi tundume taas jõudvat reaalsusesse, kus polariseerumine ja jäikade piiride mahatõmbamine on tõusujoones, iseloomustab postmodernset mõtteviisi üldine valmisolek astuda teisele poole piiri ning teha tutvust nendega, kes on mingil moel teistsugused. Balansi leidmine kõikvõimalike piiride, sealhulgas moraalsete piiride hajumise ja piibelliku maailmavaate vahel ei ole lihtne ülesanne. Aga mida postmodernsed inimesed igatsevad ja ka tähele panevad, on inimeste lugupidav kohtlemine. See, kuidas kogudus erinevaid inimesi kohtleb ja vastu võtab (või siis mitte), hakkab neile eriliselt silma. G. Rhamie kirjutab oma doktoritöös Apostlite tegude raamatust ja sellest, kuidas terve raamatu vältel püüab Püha Vaim maha kiskuda „poliitilisi, etnoreligioosseid, sotsioekonoomilisi ja erivajadustest lähtuvaid müüre“, mis olid nii rooma kui ka juudi ühiskonnas väga kõrgeks ehitatud. Tolles ajastus teadis igaüks oma kohta ja nendest müüridest välja murdmine oli ennekuulmatu. Kuid Püha Vaim tegi lakkamatult tööd, et moodustada kristlastest täiesti uut ja revolutsioonilist kogukonda, kus ei lugenud see, kas keegi oli mees või naine, rikas või vaene, ori või vaba, juut või pagan, terve või puudega. 

Postmodernne jutlustaja on selle pingevälja epitsentris. 

Ühelt poolt on meid kutsutud hoidma kõrgel piibellikke moraalinorme ja jääma ustavaks meeleparanduskuulutusele, teisalt peaksid meie sõnad ja suhtumine looma atmosfääri, mis aitab igal inimesel tunda end teretulnuna. Pauluse suhtumine Ateena paganlikesse filosoofidesse võib meile jätkuvalt eeskujuks olla. „Kas inimene, kes ei usu ega ela nii nagu mina, tunnetab mu jutluses armastust ja hoolt või hoopis põlgust?“ on üks kontrollküsimus, mida postmodernne jutlustaja võiks endalt küsida. Uskuge mind, koguduste külastajad ja juhuslikult sisse astunud võõrad on selles vallas väga tundlikud. 

4. Jutustuste kasutamine

Neljandaks teetähiseks postmodernse jutlustamise teel on narratiivide kasutamine ja tundlikkus Piibli originaalse kirjandusliku žanri osas. Modernistliku ajastu üheks põhielemendiks oli ratsionaalsus; see mõjutas ka viisi, kuidas evangeeliumit kuulutati ja jutlustati. Kõik, mida oli tarvis teha, oli veenda inimest teadmiste tasandil, et Piibel on tõde – siit tulevad ka 19. sajandi avalikud kristlikud debatid ja pikad tapeedirullid Taanieli raamatu prohvetikuulutuste ajajoonega. Adventkogudus on oma DNA-lt sügavalt modernistlik. Selle juures aga ununes paljudel, et Piibel ei ole mitte niivõrd ratsionaalsete teoloogiliste väidete kogum kuivõrd lugude raamat, mis puudutab intellekti kõrval ka tundeid. Kui Jeesusele mõni küsimus esitati, rääkis Ta vastuseks tihti loo, jutustuse. Suurem osa Piibli tõdedest jõuab meieni justnimelt jutustuste vormis.

Alates 1960. aastaist hakkas kristlikes ringkondades levima nn uus homileetika, mille eesmärk oli esile tõsta ja austada jutustust kui Piibli põhilist žanri ning elustada üliratsionaalseks muutunud jutlustamist narratiivi vormiga. Mõjukas homileetik H. Robinson kirjutab: „Igaüks, kes armastab Piiblit, peab lugu jutustustest, sest Piibel on ennekõike just jutustuste raamat. Vana Testamendi teoloogia jõuab meieni, pakendatud lugude vormi, rääkides meestest ja naistest, kes jooksevad enda valmistatud ebajumalate järel, ning neist, kes võtavad elavat Jumalat piisavalt tõsiselt, et oma elu Talle anda.“ Postmodernne jutlustaja teeb hästi, kui ta võtab jutluse vormi piisavalt tõsiselt, et kuulajaid mitte ainult informeerida, vaid aidata neil ka Piibli tõdesid kogemuslikult läbi elada ja tunnetada. Sest just seda head jutustused inimestega teevadki – nad tõmbavad kuulaja endasse, pakuvad lisaks teadmistele ka emotsioone ning annavad kuulajatele võimaluse tegelastega samastuda ja nendega koos valikuid langetada. Hea jutlus ei ole ainult teoloogiliselt või faktiliselt korrektne, see on ka liigutav ja meeldejääv. 

Need neli elementi – hool inimeste rõõmude ja murede suhtes, jutlustaja isiksus ja tema enda teekond, sõbralikkus võõraste vastu ja tähelepanelikkus jutluse vormi osas – on just need „ehitusplokid“, mida kasutasin oma doktoriprojekti jutluseid ette valmistades ja ette kandes. Järgmises artiklis tutvustan lühidalt 2021. aastal läbi viidud jutluseseeriat ning järeldusi, mida võisin tagasiside põhjal teha. •

Artikkel põhineb Mervi doktoritöö 4. peatükil