Tegin nii, et keegi ei teaks, kuhu olen kolmeks nädalaks kadunud. Töötasin tol ajal pastorina Jõgeva väikeses koguduses (21.08.1971–6.11.1974). Leppisin asendajatega kokku. Nemad teadsid, kuhu lähen, ja ma olin neis kindel kahes asjas. Esiteks, et nad ei lähe kuskile minu „luusi“ ette kandma, ja teiseks, et nad armastavad inimesi ja tööd, mida neilt ootasin. Kõik ettenägematud ja ka korralised asjad andsin abikaasa Galina otsustada.
Tänapäeval võidakse küsida, milleks selline salatsemine, omavoli ja korrarikkumine! Ütlen ausalt, et tänapäeval ei peaks ma sellist käitumist ka õigeks. Kuid tol ajal oli vaimulik töö nii piiratud, et meie Tallinnas asuva esinduse juht ütles: „Mis te mulle räägite!? Mina ei saa teile mingit luba ega juhtnööri anda. Tehke tööd nii, et võite Jumala ja inimeste ees vastust anda!“ Ja mida saigi vanemate nõukogu esimees maruateistlikus riigis teha? Temale oli tõesti parem, kui ta minu Siberi-sõidust ei teadnud.
Nii me siis läksime kahekesi Volliga. Tuttavad olime olnud paar-kolm nädalat. Volli tutvustas oma reisiplaani. Koos pidime sõitma Krasnojarskini. Sealt edasi pidin ma sõitma üksi Ganski linnani ja edasi suunduma jalgsi taigasse, otsima Räpina küla. Ei pidavat olema kaugel raudteest, nii paarkümmend kilomeetrit.
Moskvas ümberistumise käigus vaatasime pisut ringi. Saime Vladivostokki suunduvale rongile piletid ja sõitsimegi Krasnojarskini. Peatusi oli vähe. Paari päevaga olime Krasnojarskis. Tohutud ehitused. Elamud ikka kümne- ja enamakorruselised.
Volli viis mind ühe sugulase poole. Noor naine, vaata et tütarlaps. Volli tutvustas teda kui komsomoli sekretäri. Tema mees oli ehitustööline. Nad elasid suurte ehitatavate majade vahel väikeses palkelamus. Riik oli majakese omanikult ära ostnud ja nüüd kasutati seda ehituse valmimiseni tööliste elamuna. Hiljem läheb lammutusele. Naine oskas vaevaliselt mõned sõnad eesti keelt. Saades teada, kes ma olen, vaatas mind tähelepanelikult ja ootamatult naeratas sõbralikult. Paistis, et sekretäri elu oli väga töine ja vastutusrikas.
Elamine koosnes ühes toas olevast voodist, suurest hööveldatud laudadest kokkulöödud lauast, paarist taburetist ja pikast pingist seina ääres. Pingi ühel otsal asus pesukauss ja selle kõrval puhta vee ämber, pingi all solgiämber. Pingi teise otsa võtsid enda alla sinna korralikult virnakestesse laotud pesu. Laual oli raamitud foto ja 8–10 raamatut. Veel oli laual vihik, mis tundus päeviku või kalendri aseainena. Tagantjärele olen mõelnud: nii ehitatigi üles kuulus Krasnojarsk! Arvan küll, et kevadsula saabudes võis nende majade vahel liikuda vaid jala või roomiktraktoriga. Minul ei olnud au sealset kevadet näha.
Volli ruttas mind vaksalisse viima, kust pidin üksi teekonda jätkama. Volli ise läks mööda sugulasi ja tuttavaid oma asju korraldama. Kohtuma pidime Räpinas! Rongile asudes olin pisut ärevil. Äkki magan Ganski peatuse maha. Ilmselt oli selle linna nimi pärit sakslaste Hansust. Kuskil edasi pidi olema ka Narva linn, mitte küll raudtee magistraalil. See nimetus olevat sinna asunud eestlaste, narvakate järgi. Kaasreisijailt sain aegsasti teada, et järgmine peatus ongi Gansk.
Kõik klappis suurepäraselt. Jaamahoonest väljudes hakkasin mööda teed rongile järele minema. Sealt pidi tulema risttee, mis andis võimaluse hakata raudteest täisnurga all eemalduma. Nii see kõik oligi. Aga enne raudtee kõrvalt lahkumist köitsid mu tähelepanu sinna veetud palgivirnad. Kui pikad! Venitasin oma sammud meetripikkuseks ja lugesin: „Üks, kaks, kolm, ...kakskümmend viis.“ Ladva läbimõõduks hindasin 20–25 sentimeetrit. Nüüd tundsin täie tõsidusega Siberi hingust.
Ma üldse ei imesta, et kirjanduses on omaaegseid misjonäre nimetatud ka maadeuurijaiks. Meenub kohe David Livingstone. Lugusid tema rännakuist lugesin koolieas vaevalt küll suurest usulisest huvist tema kui misjonäri vastu. Kuigi eelkõige oli ta oma kutsumuselt just see.
Märtsipäike ergas lumel, kui suundusin raudteest eemale. Lumi oli teel kõvaks sõidetud ja tasane. Oma mõttes nimetasin seda lumest asfaldiks. Tegelikult oli see metsaveo tee. Vaevalt oli seal õiget kruusateedki, rääkimata asfaldist! Et mul oli ebakindel teadmine oma teekonna pikkusest, kas 15 või 20 kilomeetrit, võtsin tempo üles. Kümneminutilise käigu järel kuulsin tagant lähenevat mürinat. Minu suureks pettumuseks oli see ratastraktor. Kuid olin üllatunud, kui traktor ilma minu märguandeta minu juures peatus.
„Tule peale! Kuhu lähed?“ hüüdis traktorist omamehelikult. Kuulnud, et olen Eestist ja lähen eesti külla, lubas ta mu kohale viia. Vollit ta ei tundnud, kuid lubas küla keskel peatuda, ja sealt juba ise leian.
Tunnikese pärast olin juba Volli pere juures soojas toas. Järgmisel päeval saabus ka Volli. Esimene koht, mida ta mulle tutvustas, oli küla kalmistu. See asus külast kilomeetri kaugusel kirde suunas. Paikkond oli metsane. Pean seda vajalikuks ära märkida, sest Venemaal on mõnel pool need paigad lausa lagedad ja kõledad. Et kalmistu ümber ei olnud mingit piiret, ei saanud ma aru selle ulatusest. Tundus, et seal sadat kalmu küll ei olnud. Kui siis viis-kuuskümmend. Volli viis mind oma vanemate kalmule. Paistis, et risti oli juba uuendatud, lehisest, meie telefoniposti jämedune ja peaaegu mehe kõrgune. Nähes, et jäin kauemaks risti silmitsema, seletas ta, et kui nüüd küla „är lakke“ (külaelu lõpeb) ja nemad ka Eestisse tulevad, siis lehisest rist seisab kõige kauem. Nüüd mõistsin, et Vollil on tõsine plaan Eestisse tulla. „Tahaks, et see rist püsiks nii kauagi, kuni mina veel elan!“ oli Volli soov.
Küla keskel ühe maja juures peatus Volli: „Tead, mis siit kaevust leiti?“
„Ei tea! Mida siis?“
„Kivisütt! Kaevu alumine ots on puha kivisöe sisse kaevatud. Vesi on hea, nagu vesi ikka. Puhas ja hea maitsega. Peremees tahtis siit kivisütt võtta, aga keelati ära. Öeldi, et mis kaevu kaevamisel välja tuli, on sinu oma, aga rohkem kaevata ei tohi. Metsas puid küllalt! Küta nendega!“
„No aga mehed tassisid sepatöö tegemiseks kogu ta väljakaevatud söe laiali, talle endale ei jäänudki,“ kihistas Volli seepeale naerda. „Vaat nii on lood! See oli juba palju aastaid tagasi, kui seda kaevu kaevati. Vaata parem siia!“
„Mis siin siis on?“ küsisin mina.
„Siin natuke maad edasi on koht, kus saad end puhtaks pesta, kui söega ennast mustaks määrid. Seal on küla saun. Kas tahad Siberi saunas ära käia?“
„No miks mitte!“ olin nõus.
„Hästi, homme saad sauna.“
Järgmise päeva pealelõunal ilmus ootamatult Volli, rabistades: „Noh, nüüd kohe sauna! Saun on köetud!“ Pistis mulle lõhnavalt krabiseva kaseviha pihku ja aina kiirustas. „Lase käia! Võta pesu ja saunarätik. Lähme kohe!“
Ega`s midagi! Tuli minna. Kahekesi läksimegi. Saunaust avades pahvatas sealt välja aurupilv. Saunaruum oli neljakandiline, oma 25–30 ruutmeetrit. Selles ruumis riietuti, pesti ja visati leili. Kõik ühes ruumis. Mind häiris üks asi: kogu saun ja leilikeris olid soojaks köetud ühe inimese pärast, st minu pärast! „Kuule, Volli, kas üksi minu pärast on saun köetud?“
„Kas sulle ei meeldi? See on Siberi Räpina saun! Ma lähen nüüd! Saad siis riidest lahti võtta ja leilitama hakata!“ Ja läinud ta oligi. Olin suures saunaruumis üksi. Tõtt-öelda oli raskusi leili ülessaamisega. Talvekülmaga olid seinad maha jahtunud, ja suur ruum pealegi. Välisuks oli ühekordne, seesama, mille kaudu sisenesime. Ahju keris oli suur ja sinna andis visata ühte nurka ja teise nurka. Pesuvesi voolas seinaäärsest põrandaaugust vundamendikivide vahelt välja. Tegelikult ma üldse kahtlen, kas sel saunal vundamenti oligi. Oli vundamendi palk ja kõik. Igatahes oma meeltes ja mõtteis sain ettekujutuse sellest, kuidas Siberis külarahvas saunas käib. Kas ka mujal on sellised suured külasaunad, jäi teadmata.
Kui paari tunni pärast saunast tagasi Volli pere pool olin, imestasid nad, kuidas ma nii ruttu saunas ära käisin. Nende mehed lõunaaegu lähevad ja alles pimedas tulevad. Selle peale ei osanud muud öelda kui et üksinda olles tuli hirm peale ja katsusin, et minema saan! Seepeale kostis üldine sõbralik naer.
Volli jutustab...
Õhtul vaatasime slaide piiblilugudest ja Eestist. Vollil oli akordion ja sellega mängis ta ka vaimulikke laule. Nii me laulsime päris tublisti. Noori liikus igal õhtul ja ma ei saanudki aru, kes oli Volli perest, kes mujalt.
Volli tõusis pikalt pingilt paljaid jalgu vastu jämedast villasest riidest kalifeesid pühkides, pistis nad ahju kõrvalt puuhunniku otsast võetud lubjaviltidesse ja läks hämarduvasse õue. Uksest paiskus sisse aurupilv, roomas mööda põrandat keset tuba küdeva plekkvaadi poole ja hajus enne kuumava vaatahjuni jõudmist. Kõik ruumisolijad vaikisid ja ootasid Volli tagasitulekut. Ainult lapsed sosistasid ja itsitasid tagapool, kuhu üksiku laes rippuva pirni valgus hästi ei ulatunud. Volli tuli tagasi kasehalgude sületäiega öeldes: „Peaks täna ööseks aitama!“ ja viskas puud teiste juurde hunnikusse. Aurupahvakas välisuksest tegi jälle oma rünnaku ja hajus.
„Puid on ju küllalt,“ ütles naine Aliide, „lased teistel niisama oodata!“ Volli vaatas vilte jalast kiskudes ja neid puudele asetades mitu korda vilksamisi minu poole. Taipasin äkki, et teistele on järgnev jutustus juba tuttav ja kõik ootavad selle esitamist just minule – külalisele Eestist. Jäin huviga kuulama.
Peab ütlema, et Volli suur jutumees ei olnud. Mitte et ta sõnakehv oleks olnud. Ta lihtsalt takerdus tihti ja kordas siis enneöeldut, seejuures vehkis käega mõningaid kohti rõhutades. Võibolla oleks tal olnud kergem rääkida vene keeles, aga ta tahtis minuga alati eesti keeles rääkida.
„No seda ma juba ütlesin (tegelikult ta ei öelnud „ütlesin“ vaid „ütli“), kui sõjakomissariaadis saadi teada, et olen eestlane, saadeti mind Jaroslavli poole, kus formeeriti Eesti Laskurkorpust. Seal oli palju sihukesi asju, mille kohta ütlen – tuu ja taa ja aru ei saa. Lõpuks oli asi nii kaugel, et munder seljas ja püss käes. Mitu kuud läks, enne kui nii kaugele jõudsime. Nüüd võttis ikka kõhedaks ka. Ega sealt rindelt midagi head kuulda ei olnud. Komissarid aga rääkisid: „Kodumaa eest!“ ja „Stalini eest!“
Ma ei tea, kuidas see juhtus, et olin hakanud palvetama. Noh, mitte nii, aga kuidagi ikka ütlesin: „Jumal sina tead. Sina kaitse.“ Mul ju naine ja lapsed ka. Ühel õhtul pandi meid koos ühe teise mehega ühe pika kasarmu juurde valvesse. Öeldi: „Lõhkeaineladu, kui keegi tuleb, laske!“
Mina olin lao ühe otsa juurest nii viiekümne meetri kaugusel. Teine mees teisel pool. Kui liikusin vähe ühele poole ja teisele poole, siis nägin ka kasarmu mõlemaid külgi. Kasarmu oli pikk, võibolla ligi sada viiskümmend meetrit. Nii me valvasime mitu nädalat. Muidugi vahetati meid, nagu ikka valveposte. Ma harjusin selle ametiga juba ära.
Ühel ööl olin jälle valves ja ma ei tea, kuidas see juhtus, aga mulle tuli tukk peale. Saate aru, uni! Ja ma nägin unes ühte imeilusat tütarlast, kes tuli ja ütles: „Mine siit ära. Siin sa saad surma!“ Ärkasin kohe. Tegelikult ma seisin, aga seistes olin nõjatunud ühe puu vastu. See, mis ma nägin, oli väga ilus, nii et hakkasin mõtlema: Noh, kui nii ilus tütarlaps oleks, ilma pikemalt mõtlemata abielluks! Ta oli tõesti ilus ja armas. Ma ei mõelnud üldse sellele, mida see tütarlaps mulle oli öelnud.“
Kogu tuba oli tardunud hetkeliseks vaikuseks.
„Need ilusad mõtted panid mind uuesti tukastama. Ma nägin uuesti seda ilusat tütarlast. Ta vaatas mulle otse silma ja ütles: „Mine siit ära! Siin sa saad surma!“ Minust käis nõksatus läbi. Olin korraga virge. Vaatasin ringi, liikusin nii, et võisin näha kasarmu üht külge, siis teist külge. Oli nii vaikne. Väikesed lambid valgustasid teed ja kasarmu ümbrust. Kusagil kedagi ei liikunud. Nüüd vasardasid mul peas kaunitari sõnad: „Mine siit ära, sa saad siin surma!“ Siis ma hüüdsin teist meest nimepidi ja kui ta oli vastanud, ütlesin: „Ma tulen sinu juurde!“ Ma ei julgenud kokku leppimata minna. Mine tea, äkki ootamatult märkab mind ja ei saa aru, kes liigub, ja annab tina.
Rääkisin teisele mehele, mis mulle oli vaikselt seistes tukastuses unes öeldud. Mees tõstis käe ja ütles: „Kuula.“ Ülal kõrgel meie kohal oli kuulda lennuki mürinat. Mina ei osanud tol ajal vahet teha, oli see Vene või Saksa lennuk. Pealegi tundus mulle lennuk olevat väga kõrgel. Äkki lisandus lennuki mürinale vastik vilin ja kohe seejärel kaks plahvatust umbes seal, kus ma teises otsas olin seisnud.
Nüüd küsin ma sinult, oli see uni või mis?“
Kõik vaikisid pingsalt ja ma lausa tundsin endal nende pilku.
„Volli, ma küsin sinult midagi enne, kui vastama hakkan.“
„Küsi, küsi!“
„Kas sa oled kindel, et nägid tütarlast, kellega oleksid soovinud abielluda?“
„Ei noh, ma ei tea. Ta oli lihtsalt väga ilus. Üks meesterahvas mu arust ei saa selline olla. Ma ei näinud küll ta kehavorme. Mis ma nägin ja meelde jäi, oli nägu ja head silmad. Väga sõbralikud!“
„Tähtsam kui ilus nägu, oli ju kindlasti see sõnum, mis ta ütles. Mis ta ütles?“
„Mine siit ära! Siin sa saad surma!“ kordas Volli. „Kes teab meie elu ja surma? Kes hoiab meid elus?“
„Jumal teab!“
„„Sest ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel!“ (Ps 91:11). Igal inimesel on Jumala poolt antud tema kaitseingel. Isegi väikestel lastel on kaitseingel. Kuulake! „Vaadake ette, et te ühtki neist pisukesist ei põlga; sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas alati näevad mu Isa palet, kes on taevas.“ (Mt 18:10)
Piibli aruanne annab meile teada, millise mulje jätab kohtumine taevase saadikuga. See mulje oli vanast ajast juba nii tuntud, et seda kasutati isegi meelitava võrdlusena. „...sa oled hea nagu Jumala ingel.“ (1Sm 29:9) Tänaseni on kestnud sellised võrdlused. Oma armastatud tütarlast või naist on tihti võrreldud ingliga. Ma ei imesta sugugi, et võrdled unes nähtut kauni naisega.“
Volli naine Liide köhatas ja üldises vaikuses ütles küsival toonil: „See ei olnud siis üldse tütarlaps ega naine, vaid Jumala ingel?“
„Oodake pisut, enne kui asja lõplikult paika paneme,“ ütlesin mina. „Luba ma loen! „Aga kes on väärt arvatud jõudma teise maailma ja surnuist üles tõusma, ei need võta naist ega lähe mehele. Nad ei või ka enam surra, nad on inglite sarnased ja nad on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.“
(Lk 20:36) Võibolla pead sa ennast suureks ja vägevaks meheks, aga Jumalale oled sina ja meie kõik kui lapsed, kes vajavad juhatust ja kaitset. Jumal saatis oma saadiku ja see ei olegi tähtis, millisena sina teda nägid. Tähtis on see, et oled hoitud. Mitte ainult sel korral, vaid terve sõja aja, kuni siiani välja.“
Sellepeale Volli köhatas ja ütles oma pisut katkendlikul moel: „Noh, sedasi jah! Ma tõesti olen alles ja olemas.“
Taiga...
Volli eestuba oli rahvast täis. Enamus olid nooremad, aga oli ka vanemaid. Oli päris mitmeid küsimusi eluolu kohta Eestis. Lõpuks ütlesin: „Ega see Eesti paradiis ka ole. Üks Nõukogude Liit igal pool.“ Seepeale kostus üldise mõmina seest hääli: „Kõnele, kõnele! Kas arvad, et me aru ei saa? Eesti on ikka Eesti!“
Seepeale lugesin: „„Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile ütelnud: Ma lähen teile asemeid valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile asemed valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.“ Ma ei ütle, et Jumal on tõotanud õnne ainult enda juures üleval. Ta kindlasti hoolib meist ka siin elades. Peaasi, et me silmist ei kaotaks kõige tähtsamat. Jeesus ütles veel: „Mina olen tee, tõde ja elu! Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Jh 14:2–6)
Arutasime tükk aega, mida see tähendab. Lõpuks saabus üldine vaikus. Kõik olid nagu millegi üle mõtetes. Äkki küsis keegi noortest: „Kas sa päris taigat ka näinud oled?“
„Noh, niipalju, kui läbi rongiakna ja traktoriakna, ikka olen!“
„Homme lähme taigasse, päris metsa vaatama!“ kuulutas selle peale üks noor hääl ja teised kohe ühinesid sellega. Mis minul võis selle vastu olla. Muidugi lähme ja seda isegi suurima naudinguga!
Ere päike kiiskas lumelt vastu, kui läksime järgmisel päeval mööda metsaveoteed taigat otsima. Meid oli pisut alla kahekümne. Küla ümber oli ka puusalusid, nagu kalmistugi ümber, aga edasi minnes muutus pilt järjest troostitumaks. Maastik oli lainjas, orud-mäed. Seda muidugi minu kui eestimaalase jaoks. Sopkad pidid ikka kaugemal olema. Nähtavasti oli kord siingi taiga olnud. Nüüd kasvasid vaid kõverad ja haiged puud. Tuli meelde lapsepõlves loetud muinasjutt nõiutud metsast. Siin see oligi. Mis võis veel lume all peidus olla? Metsaveotraktorite murtud, purukssõtkutud tüved, põõsad ja noored puud. Kohati oli lumiseid kuhelikke. See oli see, mis oli võimsast sirgetüvelisest Siberi metsast järele jäänud.
Kui jõudsime oru põhjast järgmise mäeni ja sealt alla vaatasime, otsustasime, et enam edasi ei lähe. Tõeline taiga jäi ikka veel kättesaamatusse kaugusesse. Mina jäin ühise matkaga väga rahule, aga sain aru, et mu sõbrad oleksid tahtnud pakkuda mulle ikka tõelise taiga elamust ja olid seetõttu pettunud.
Järgmisel päeval teatas Volli naine, et ühe tütarlapse vanemad olid oma tütart hurjutanud selle ühise matka pärast. Ja mitte ainult teda, vaid ka teisi noori, kes olid selles kambas. Et kuidas te julgesite selle uskliku eestlasega metsa minna!
Mis te siis oleksite teinud, kui see usklik oleks teid kinni võtnud ja oma Jumalale ohverdanud? Noored ei mõistnud midagi sellisele argumendile vastata. Ausalt öelda ei osanud meiegi sellise jutu peale midagi tarka välja mõelda. Tunda oli ehtsat ateistlikku fanatismi. Arutasime ühiselt tekkinud situatsiooni ja leidsime, et see on märguanne, nagu Vollil sõja ajal, ja mul tuleb koju sõita.
Volli saatis mu Ganskini. Sealt sõitsin lähirongiga Krasnojarskisse, kus ootasin pea öö läbi Vladivostok-Moskva kiirrongi. Pärast selgus, et sel ajal, kui olin juba Moskvas, oli ilmunud Räpinasse miilits otsima külalist Eestist. Hea, et igal meist on kaitseingel, kes õigel ajal märku annab.
Hiljem
Peagi asus Kimmide pere Eestisse elama, Jõgevale. Mäletatavsti oli Alide Kimm varem adventkogudusse ristitud. Voldemar tuli kogudusse hiljem. 2014. aasta mais, mil seda teksti loen ning järjekordselt parandusi teen, tahan lisada, et sel talvel läks Alide Kimm puhkama. Hele mattis ta. Voldemar Kimm veel elab.
Lisan siia ühe mälestuse Anette Meinbaumist, kes oli Kimmide perega sugulane ja koos nendega tuli Siberist ka Jõgevale. See oli kirikus ühel osasaamisteenistusel meie Jõgeva-päevil. Jumalateenistusel olid ka Anette ja Alide. Alide mäletatavasti oli koguduseliige juba varasematest aegadest.
Nagu Jeesus seadis enne leiva murdmist ja karikast viina jagamist sisse ka alandusteenistuse jalgade pesemise näol, nii teeme meiegi. Selle tegevuse lõpujärgus märkasin Anette pisaraid. Läksin ta juurde ja küsisin, kas ka tema oleks soovinud sellest osa võtta.
Jah, just seda ta sooviski! Läksin Valdekult küsima, kuna tollel ajal ei mäletanud ma varasemast ajast sellist juhust, et mõni mitte koguduse liige oleks soovinud osasaamisest osa võtta. Valdek oli veendunud, et tema soovile on vaja vastu tulla. Nii saigi teoks ka tema igatsus pühaõhtusöömaajast osa saada.
30. märtsil 1922 sündinud Volli läks puhkama 2017. aasta 9. augustil. Tema poeg Oskar kutsus Hele Tartust matusetalitust läbi viima. Nad matsid teda koos Toivo Kaasikuga. Kuna meie Valdekuga olime tollel nädalal Tartus ja väike Johanna oli meil hulga peale hoida, siis olime meiegi koos Johannaga matusel.•
Jätkub
