„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas! /.../ "Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!"
Ps 46:2, 3, 11
Mõte, et Jumal on koos meiega ka raskustes, läbib kogu Piiblit. Sellest tulenev rahu ja lohutus on suur osa ka Psalmide raamatu teemadest. Psalmid on emotsioonide ja kogemuste päevik, täis luulelisi palveid, mis kirjeldavad ausalt meie rõõme, igatsusi, meeleheidet, hirmu, viha, kirge ja ülistust. Psalm 46 ei ole erand. Selle laulu peamine eesmärk on julgustus raskustes. Nimelt, laulja esitab neli põhimõtet, mis aitavad meil keset elutormi kindlalt seisma jääda: peatu, usalda, tea ja leia.
Psalm 46 eelviimases salmis väljendab laulja Jumala vastust inimeste abipalvetele. Jumal ütleb: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!“ Kui lugeda seda salmi heebrea keeles, märkame juba esimesest sõnast, et see on täis enesekindlust ja lubadusi. Jumal ütleb käskivas kõneviisis harpū (הַרְפּ֣וּ), mis tähendab millestki lahti laskma või lõdvestuma, puhkama millestki. See ei ole pelk soovitus, vaid käsk. Laulja kirjeldab looduskatastroofe ja sõdu – ja keset kõike seda hüüab Jumal: „Lase lahti!“
Kui suudame lahti lasta, siis võime kogeda midagi erilist Jumala teises käskivas juhises: ūḏə‘ū (וּ֭דְעוּ), mis tähendab kellegi või millegi teadmist, mõistmist, tundmist. Jumal ütleb kannatajale: „Ära võitle enam võitmatute jõudude vastu, vaid õpi tundma mind.“ Ta kutsub lauljat mõistma, et Jumal on suur. Ta kutsub lauljat usaldama. Mida me kogeme või õpime Jumala kohta, kui peatume, kui anname ära kontrolli?
Peatudes näeme, kuidas Jumala vägi särab keset raskusi. Jumal lubab, et kui me Teda usaldame, siis Teda „ülendatakse üle kõigi rahvaste ja üle kogu maa“ (אָר֥וּם בַּ֝גֹּויִ֗ם אָר֥וּם בָּאָֽרֶץ׃). Esiteks rõhutab psalmist, et Jumal on vägevam kui ükskõik mis rahvas või inimene, nii et mitte ükski inimlik vägi ei suuda seista Jumala vastu ja võita. Teiseks toonitab ta, et mitte ükski loodusjõud ei ole vägevam kui Tema, sest kui loodusväed seisavad Tema ees, Teda ülendatakse. Ei leidu raskust, mis oleks suurem kui Jumal, ning ei leidu vaenlast, kes oleks võimsam kui Jumal. Kuid igaüks õpib seda vaid siis, kui usaldab Jumalat ja peatub oma pingutustest, et kogeda Jumala piiritut väge. Vaid nii saab kogeda koos psalmistiga julgustust, kui Jumal on talle varjupaigaks tormide, vihma ja ohtude eest ning tema tugevuseks (Ps 46:2).
Psalmisti viimane julgustusmõte on leidmine. Eestikeelses tõlkes ütleb Ps 46:2, et Jumal on meile „abimeheks kitsikuses“ ning „kergesti leitav“, justkui Ta oleks kusagil peidus või et Teda tuleks veidi otsida. Kui vaatame sama salmi aga heebrea keeles, leiame taas sügavalt julgustava sõnumi. Heebrea keeles ütleb psalmist, et „Jumal on meile varjupaik, vägi, abi kannatustes, leitud/kohatud külluses“. Psalmist ei rõhuta mitte seda, et Jumalat on võimalik kannatustes kergesti leida, kui me otsime, vaid tõsiasja, et kannatustes jõuame arusaamiseni, et Jumala kohalolek selles olukorras on külluslik, piiritu, vägev. Ta katab meid, annab meile jõudu ja abistab meid piiritult keset meie kannatusi. Selle lubaduse kindluses laulabki psalmist, et „me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.“
Psalmist ei luba meile, et kannatusi ei tule, aga ta lubab, et kannatustes on Jumal kohal piiritus külluses. Nii et peatume ja usaldame Jumalat, laseme lahti kontrollist, et ka meie võiksime kogeda ja leida, kuidas Jumal täidab meid oma väega keset meie raskusi ja abistab. Vaatame koos, kuidas meie Issand ülendatakse üle kõigi rahvaste ja üle kogu maa. Sela!
