„Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu: Aabrahamile sündis Iisak, Iisakile sündis Jaakob, Jaakobile sündisid Juuda ja tema vennad, Juudale sündisid Taamariga Perets ja Serah, Peretsile sündis Hesron, Hesronile sündis Aram, Aramile sündis Amminadab, Amminadabile sündis Nahson, Nahsonile sündis Salma, Salmale sündis Raahabiga Boas, Boasele sündis Rutiga Oobed, Oobedile sündis Iisai, Iisaile sündis kuningas Taavet. Taavetile sündis Uurija naisega Saalomon, Saalomonile sündis Rehabeam, Rehabeamile sündis Abija, Abijale sündis Aasa, Aasale sündis Joosafat, Joosafatile sündis Jooram, Jooramile sündis Ussija, Ussijale sündis Jootam, Jootamile sündis Aahas, Aahasele sündis Hiskija, Hiskijale sündis Manasse, Manassele sündis Aamon, Aamonile sündis Joosija, Joosijale sündisid Jekonja ja tema vennad Paabeli vangipõlve ajal. Pärast Paabeli vangipõlve sündis Jekonjale Sealtiel, Sealtielile sündis Serubbaabel, Serubbaabelile sündis Abihuud, Abihuudile sündis Eljakim, Eljakimile sündis Assur, Assurile sündis Saadok, Saadokile sündis Ahhim, Ahhimilesündis Elihuud, Elihuudile sündis Eleasar, Eleasarile sündis Mattan, Mattanile sündis Jaakob, Jaakobile sündis Joosep, selle Maarja mees, kellest sündis
Jeesus, keda nimetatakse Kristuseks.
Niisiis on Aabrahamist Taavetini kokku neliteist sugupõlve ja Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve ja Paabeli vangipõlvest Kristuseni samuti neliteist sugupõlve.” Matteuse 1:1–7
Mitut põlve oma esivanemaid sa tead? Ma tean kuni oma vanavanavanemateni, neist tahapoole läheb lugu juba väga ähmaseks. Perekonnaloo-huvilised suudavad loomulikult palju kaugemale ajalukku minna, aga on üsna tavaline, et teame vaid 3–4 põlve esivanemaid. Miks? Sest see info ei ole meie jaoks mingilgi moel eluliselt vajalik. Ent kui räägime iisraellastest, siis on hea meeles pidada, et nende jaoks oli oma perekonna põlvnemise info praktiliselt oluline. Pärast Kaanani vallutamist jagati kogu maa suguharude ja perekondade vahel. Joosua raamatu 13.–21. peatükist võime lugeda pikki nimekirju selle kohta, millisele suguvõsale ja perekonnale mingi linn ja maalapp päranduseks sai. Maa oli otseselt perekonna ja selle ajalooga seotud. Teiseks oli oma perekonna loo teadmine iisraellastele vaimulikus mõttes oluline. Keegi on kenasti öelnud, et vanatestamentlikud suguvõsaloendid olid vanade iisraellaste jaoks nagu nabanöör, mille abil olid nad ühenduses oma suurte esiisade Aabrahami, Iisaki, Jaakobiga ja tõotustega, mis neile oli antud. Nii et me ei peaks üldse üllatunud olema, kui kohtame Vanas Testamendis aeg-ajalt pikki genealoogiaid. Need kätkesid iisraellaste jaoks kallihinnalist teavet.
Nii ei olegi imestada, et evangelist Matteus otsustas oma jutustust Jeesusest alustada just pika perekonnaajalooga. Ometi ei ole see päris tavaline genealoogia, vaid tundub olevat ülemäära stiliseeritud. Piisab vaid sellest, et võrrelda Matteuse nimekirja Vanas Testamendis – täpsemalt 1. Ajaraamatus ja Ruti raamatus – leiduvate loetelutega, et mõista tõsiasja, et Matteus käib nende vanade väärikate nimekirjadega üsna vabalt ja loovalt ringi. Võrdleme näiteks teksti 1. Ajaraamatu 3:10–14 Matteuse evangeelimi 1. peatüki salmidega 7–10.
„Ja Saalomoni poeg oli Rehabeam; tema poeg oli Abija; tema poeg oli Aasa; tema poeg oli Joosafat; tema poeg oli Jooram; tema poeg oli Ahasja; tema poeg oli Joas; tema poeg oli Amasja; tema poeg oli Asarja; tema poeg oli Jootam; tema poeg oli Aahas; tema poeg oli Hiskija; tema poeg oli Manasse; tema poeg oli Aamon; tema poeg oli Joosija.“
„Saalomonile sündis Rehabeam, Rehabeamile sündis Abija, Abijale sündis Aasa, Aasale sündis Joosafat, Joosafatile sündis Jooram, Jooramile sündis Ussija, Ussijale sündis Jootam, Jootamile sündis Aahas, Aahasele sündis Hiskija, Hiskijale sündis Manasse, Manassele sündis Aamon, Aamonile sündis Joosija.“
Siit kerkib üles loogiline küsimus: mida Matteus teeb? Kas tal läks midagi segamini, kas ta unustas õige järjestuse või tegi ta muudatusi teadlikult? Kas me peaksime nägema Matteuse evangeeliumi algust kui rahvastikuregistri andmebaasi või oli tema eesmärk hoopis midagi muud?
Neile küsimustele ei ole vaja vastust kaugelt otsida. Matteus ise annab meile selle genealoogia mõistmise võtme: „Niisiis on Aabrahamist Taavetini kokku neliteist sugupõlve ja Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve ja Paabeli vangipõlvest Kristuseni samuti neliteist sugupõlve.“ (Mt 1:17) Matteus jagab ajaloo kolmeks võrdseks osaks, nähes selles selgelt teatavat mustrit või rütmi. Kui me asetame need neli ajaloolist isikut/hetke, mida Matteus mainib, ajajoonele, näeme aga sellist pilti (arvestades loomulikult, et osa neist aastaarvudest on umbmäärased):
Aabraham – Taavet (1870 e.m.a – 1000 e.m.a, see teeb ümmarguselt 870 aasta pikkuse ajaperioodi, 14 põlvkonna peale ära jagades annab see ühe põlvkonna pikkuseks 62 aastat);
Taavet – Baabüloni vangipõlv (1000 e.m.a–586 e.m.a, see on 414 aastat ning annab ühe põlvkonna pikkuseks 29 aastat);
Baabüloni vangipõlv – Jeesus (586 e.m.a – 4 e.m.a - 582 aasta pikkune periood ja ühe generatsiooni pikkuseks 41 aastat).
Sellest umbkaudsest arvutusest võime näha, et need ajaperioodid on oma pikkuselt niivõrd erinevad, et neid ei ole kuidagi võimalik sõnasõnaliselt võtta. On ilmselge, et Matteus vormib seda genealoogiat, jättes üsna vabalt välja nimesid ja vahele põlvkondi, et kõik sobituks tema rütmilise ajalookäsitlusega. Nii võime järeldada, et tegemist ei ole statistilise andmebaasiga, kus faktiline informatsioon oleks kõige olulisem, pigem on tegemist teoloogilise peegelduse ja arusaamisega Jumala tegutsemisest inimkonna ajaloos. Selles mõttes elame meie hoopis teistsuguses ja teisi väärtusi hindavas maailmas – meie jaoks on faktiline täpsus väga oluline. Veel paar tuhat aastat tagasi ei hinnatud faktilist täpsust niivõrd kõrgelt, hoopis üks teine asi oli juutide jaoks olulisem – see, missugust tähendust ja mõtet mingi asi kandis. See on üks neist (hermeneutilistest) põhimõtetest, mida peame ikka meeles pidama, kui satume Piiblis kohtade peale, kus esmapilgul näib olevat vasturääkivusi.
Esimene mustriosa
Milline oli siis see tähendus või muster, mida Matteus oma rahva ajaloos nägi? Esimene Iisraeli ajaloo faas viib meid Aabrahamist Taavetini. See oli periood, mil Iisraelist sai rahvas, ja mitte lihtsalt rahvas, vaid tugev kuningriik. Aabraham seisis kunagi Jumala ees, kes tõotas talle, et temast saab suure rahva esiisa. Lisaks sellele lubas Jumal tema järeltulijatele maad. Tol hetkel ei olnud Aabrahamil midagi muud kui vaid usk ja usaldus selle vastu, et Jumal oma tõotuse mingil viisil täidab. Nüüd, Taaveti päevil, olid need ettekuulutused lõpuks täitunud. Iisrael oli suur rahvas, kellel oli oma maa ja oma kuningas. Piltlikult öeldes oli siiani kõik aina ülesmäge läinud. Taavet kehastas Iisraeli ajaloo kõrghetke ja rahva parimaid päevi.
Teine mustriosa
Järgmine Matteuse etapp viib meid aga Iisraeli tipust selle kõige sügavamasse auku. Pärast Taavetit ei läinud kaua aega, kui Iisraeli rahva käsi hakkas järjest halvemini minema. Pärast Saalomoni jagunes riik kaheks – Juudaks ja Iisraeliks. Põhja kuningriik ehk Iisrael, mille moodustasid 10 suguharu, näis väga kiiresti Jumala unustavat ning neid tabas hävitav lüüasaamine assüürlastelt juba 722. aastal e.m.a. Kaks ülejäänud suguharu, kes moodustasid Juuda riigi, kordasid sama mustrit 586. aastal, mil babüloonlased kiskusid maatasa kauni Jeruusalemma ning viisid kõik vähegi olulised inimesed küüditatutena endaga kaasa. Ka Iisraeli kuningas viidi Babülooniasse ning tema kohta käisid prohvet Jeremija otsatult kurvad sõnad: „Pange kirja see mees kui lastetu, kui mees, kellel oma elupäevil ei ole õnne; sest mitte ühelgi tema soost ei õnnestu istuda Taaveti aujärjele ja jälle valitseda Juudas.“ (Jr 22:30) Suur kuningriik oli hävinud, riik oli vallutatud, Taaveti troon seisis tühjana, maad oli tabanud enneolematu katastroof. Kõik näis olevat lõppenud. See oli Iisraeli ajaloo kõige mustem peatükk.
Kolmas mustriosa
Ja kolmas etapp viib meid Babüloonia vangipõlvest Jeesuseni. Kuningriigi „puu“ oli maha raiutud, aga prohvet Jesaja sõnul ei olnud kogu lootus ometi kadunud: „Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.“ (Js 11:1) Kuningriik võib olla maha raiutud, aga sellest surnud Taaveti kännust peab ühel päeval siiski üks võrse kasvama hakkama. Taaveti kuninglik sugu ei ole veel lõppenud. Matteus ütleb meile oma genealoogiaga siin selgelt: „Jeesusega on saabunud uus Iisraeli kõrghetk! Meil on uus kuningas, meil on uus riik! Kõik ei pruugi välja näha nii, nagu inimesed tahaksid ja loodaksid, aga Taaveti kuninglik hiilgus, mis oli ammu kadunud, on mingil kombel Jeesuses taastatud. Kolm korda neliteist ehk kuus korda seitse põlvkonda on Aabrahami ajast alates möödunud, Jeesus on seitsmes seitse, täiuslikkuse ja jumaliku ettenägelikkuse kehastus. See siin on Iisraeli ajaloo uus ja kõige suurem tipphetk!“
Esimene õppetund: aeg on Jumala oma
Sellise rütmi ning ajaloo tõusude ja mõõnadega tuletab Matteus meile meelde üht olulist tõde: aeg on materjal, millest Jumal vormib imelisi asju. Tavaliselt ei näe me elu Jumala silmadega või Tema perspektiivist, kuid Matteus annab meile väheke aimu sellest, mil viisil Jumal meie aega näeb. Kõige olulisem õppetund meie jaoks on see, et kõik, mis puudutab aega, on Jumala enda vägeva käe ja võimsa kontrolli all. Tema teab, millal on aeg üheks või teiseks sündmuseks küps, Tema teab, miks mingid asjad võtavad kauem aega, kui me tahaksime, või tabavad meid ootamatult. Tema on see, kes arvestab oma tarkuses aega ja kes juhib sündmuseid nii, et need toimuvad õigel hetkel. Isegi kõige pimedamatel ja süngematel aegadel teab Jumal tulevikku ja valmistab seda ette. Matteus kirjeldab meile Jumalat, kelle käes on kogu ajalugu ja kes ise valmistas teed aegade suurimaks imeks – Messia sünniks.
Teine õppetund: igaüks vajab päästet
Teise õppetunni saame, kui vaatame lähemalt neid inimesi, keda Matteus loetleb. Kes nad on? Nende hulgas on mehi ja naisi, kes on meile Vana Testamendi lugudest vägagi tuttavad. On ka neid, keda me eriti ei tea, ja siis on veel rida nimesid, keda Vana Testament ei mainigi ja kelle osas Matteus pidi toetuma kas suulisele pärimusele või pühakirjavälistele kirjalikele allikatele. Need, keda me tunneme, on osalt kuulsad oma vooruste poolest, osalt aga kurikuulsad oma ebaõnnestumiste ja möödalaskmiste poolest. Ükski naine, keda Matteus mainib, ei mahtunud – vähemalt näiliselt – ühiskondliku seksuaalse moraali normide alla: Taamar võrgutas oma äia, Batseba oli ühe ajaloo kuulsaima armukolmnurga osa, Rutt läks õhtul tasahilju oma isanda rehealusesse, Raahabi nimi seostus kõigil Jeeriko prostituudiga (kuigi Matteuse genealoogias on see nimi ajalises mõttes liiga kaugel, et ta võinuks Jeeriko Raahab olla) ja Maarja sai lapse väljaspool abielu. Inimlikust, kõrvaltvaataja seisukohast mitte just kõige eeskujulikum loetelu. Ja meeste reputatsiooniga ei olnud lugu palju parem. Selles nimistus on abielurikkujaid ja mõrtsukaid, Jumalast taganenud kuningaid ja kahtlase taustaga härraseid. Ja ometi olid nad kõik osaks Jumala suurest plaanist, tänu millele tuli maailma Päästja. Iga viimane kui mees ja naine selles nimekirjas vajas päästet ja Päästjat, see on ilmselge. Ja hoolimata plekilistest mainetest ning läbikukkumistest sai ja tahtis Jumal oma mõõtmatus armus kõiki neid kasutada. See võiks midagi olulist öelda selle kohta, kui kaugele ulatuvad Jumala plaanid ja kuidas kõik inimesed, isegi enesele teadmata, võivad olla osaks Jumala suurest loost, mida Ta maailma ajaloos kirjutab.
Õppetunnid Matteuse genealoogiast on sügavad ja olulised. Viimselt on see evangeeliumi esimene peatükk Evangeelium ise – see jutustab meile kõikväelisest Jumalast, kes näeb ja kontrollib kõike ning kes on välja töötanud päästeplaani. See räägib meile Jumalast, kes võib kasutada kõige tavalisemaid inimesi, tuntud ja tundmatuid, halbu ja häid, plekitu reputatsiooniga ja neid, kelle selja taga käib alati sosistamist ja näpuga näitamist, neid, kes Teda isiklikult tunnevad, ja isegi neid, kes Teda ei tea või Tema nimele häbi teevad. Aga kõige enam räägib see peatükk ikkagi Jeesusest, kes on igas mõttes ajaloo keskpunkt ja kõrghetk. Aga mitte ainult Iisraeli ajaloo oma, meie isiklike lugude ja ajalugude oma samuti.
