„Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat: iga mees tegi, mis tema enese silmis õige oli.“ (Kohtumõisjate 21:25)
Mitu aastat tagasi käisin ekskursioonil Kiek in de Köki tornis, kust pääseb Rootsi ja Ingeri bastionidesse. See oli elamusrikas ja õpetuslik retk minevikku. Avastasin muuseumi ühes nurgas seina, kuhu olid pandud asjad, mida muuseumi töötajate arvates leitakse tuhanded aastad pärast meie päevi. Nende hulgas oli Coca-Cola purk, mobiiltelefon jms. See sein jättis minu mällu sügava jälje. See on ju väga õige mõte – me teeme täna ajalugu, mida mäletatakse kauges tulevikus. Iseenesest tekib küsimus: „Mida öeldakse meie kohta tuhandeid aastaid hiljem?“
Samamoodi uurime meie tuhandete aastate tagant Iisraeli rahva ajalugu. Ja seekord me mõtiskleme ühe minu meelest huvitava teksti üle. „Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat: iga mees tegi, mis tema enese silmis õige oli." (Kohtumõisjate 21:25)
Täna kutsume Piiblit Jumala Sõnaks, Jumala ilmutuseks, Pühakirjaks. Kuid me teame, et mitte iga sõna, mis Piiblisse kirja pandi, ei öelnud Jumal ise. Püha Vaim juhatas inimeste mõtteid, kes panid kirja need raamatud, mida me täna Piiblist loeme. Püha Vaim ei dikteerinud inimestele teksti, vaid inspireeris neid ja andis õigeid mõtteid. Üheks selle väite näiteks võib tuua nelja evangeeliumit. Kõik neli kirjeldavad Jeesuse Kristuse elu maa peal, aga igaühes neist leidub erinevaid detaile või erinevalt kirjeldatud lugusid. See tõestab fakti, et Jumal lubas inimestel panna kirja oma isiklikud mälestused ja mõtted.
Samamoodi kirjutati ka Vana Testament.
Täna me täpselt ei tea, kes ja millal kirjutas Kohtumõistjate raamatu. Aga lugedes seda, näeme, et autor ei püüdnud analüüsida tolle aja sündmusi, vaid tahtis edasi anda oma või teiste inimeste kõige meeldejäävamaid mälestusi sellest kurvast ja traagilisest ajast Iisraeli rahva elus. Kuid siiski, selle raamatu viimase tekstiga autor nagu tõmbab joone alla ja teeb sellise kokkuvõtte: kuningat ei olnud ning see sai omavoli ja seadusvastaste tegude põhjuseks.
Ilma juhita rahvas
Iisraeli rahvas tahtis kuningat, valitsejat, käskijat. Nad tahtsid näha inimest, kes juhiks riiki, juhiks inimesi ja otsustaks nende saatuse üle. Nad ei tahtnud tunnistada, et Jumala plaani järgi pidi Jumal ise olema ainsaks ja igaveseks Iisraeli valitsejaks. Ja vaatamata sellele, et Jumalal oli oma kindel plaan, Ta läheb eest ära ja laseb inimestel teha suure ning paratamatu vea.
Kui Issand tegi Iisraeli rahvaga lepingu, ei pidanud Ta silmas inimliku kuningavõimu tekkimist.
Aga enne kui see juhtus, püüdis Jumal erinevate meetmete abil näidata, et see kõik ei ole Tema, Jumala plaanis. Kui Issand tegi Iisraeli rahvaga lepingu, ei pidanud Ta silmas inimliku kuningavõimu tekkimist. Inimesed pidid elama Tema, Jumala Seadusega kooskõlas: „Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand, su Jumal, sulle annab, ja sa pärid selle ning elad seal ja ütled: „Ma tahan tõsta enesele kuninga, nagu on kõigil mu ümberkaudseil rahvail...“ (5Ms 17:14). Jumal rääkis Moosese kaudu Iisraeli rahvaga ja Ta ütles ette, et tuleb aeg, kui nad tahavad endale kuningat. Võib-olla oleks Jumal pidanud nendega rääkima konkreetsemalt, arusaadavamalt?
Edasi, kui rahvas jõuab tõotatud maale, põrkab Jumal inimeste järeleandmatu sooviga saada valitsejat. Ja Jumal annab neile kohtumõistjaid, see aga ei muuda inimeste käitumist ja suhtumist Jumalasse. „Siis Issand laskis tõusta kohtumõistjaid, kes päästsid nad nende riisujate käest. Aga nad ei kuulanud ka oma kohtumõistjaid, vaid käisid hoora viisil teiste jumalate järel ja kummardasid neid. Peagi lahkusid nad teelt, mida nende vanemad olid käinud Issanda käske kuulda võttes - nemad ei teinud nõnda. Kui siis Issand tõstis neile kohtumõistjaid, oli Issand kohtumõistjaga ja päästis nad nende vaenlaste käest kogu kohtumõistja eluajaks, sest Issandal oli kaastunnet nende ägamise pärast rõhujate ja kallaletungijate käes. Aga kui kohtumõistja suri, siis nad pöördusid tagasi ja talitasid veel kõlvatumalt kui nende vanemad, käies teiste jumalate järel neid teenides ja neid kummardades; nad ei jätnud midagi maha oma kurjadest tegudest ega kangekaelsuse viisidest.“ (Km 2:16–19). Keda Jumal ka ei saadaks, milliseid katsumusi Ta nende ellu ka ei lubaks, nad endiselt ei kuula ega näe Jumala püüdlusi.
Jumala kaasautorid
Paljusid asju, mida Jumal teeb, on raske mõista. Jumal lubas inimestele oma mõtted Piiblisse panna. Tuleb välja, et inimesed said Piibli kaasautoriteks.
Samamoodi lubab Jumal inimestel langetada otsuseid, tänu millele nad saavad mitte ainult enda elu, vaid ka ülemaailmse ajaloo kaasautoriteks. Ja need otsused ei vii mitte alati õnneliku finaalini. Niimoodi lubas Jumal Iisraeli rahva allakäiku. Me võiksime võrrelda seda mööda spiraali liikumisega, mis läheb altpoolt järjest kitsamaks. Rahulikult, aga kindlalt laskus Jumala rahvas põhja. Täna on meil lihtne neid sündmusi analüüsida. Arvatavasti ei esitanud Iisraeli rahvas endale sellist küsimust: „Mida öeldakse meie kohta tuhandeid aastaid hiljem?
Ja nüüd saabub kauaoodatud hetk: Jumal laseb inimlikul tarkusel valitseda ja otsustada. Või oli see hoopis inimlik rumalus? Jumal lubab tekkida monarhial.
Kuninga vigade tagajärjed ei langenud ainult kuninga enda, vaid ka kogu rahva peale, kes oli valitsejat nõudnud.
Iisrael loobub Jumalast
„Siis kogunesid kõik Iisraeli vanemad ja tulid Saamueli juurde Raamasse ning ütlesid temale: „Vaata, sa oled jäänud vanaks ja su pojad ei käi su teedel. Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!“ Aga see kõne oli Saamueli silmis paha, kui nad ütlesid: „Anna meile kuningas, kes meile kohut mõistaks!“ Ja Saamuel palus Issandat. Ja Issand ütles Saamuelile: „Kuule rahva häält kõiges, mida nad sulle ütlevad, sest nad ei põlga sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat! Nõnda nagu on kõik need teod, mis nad on teinud alates päevast, kui ma tõin nad ära Egiptusest, kuni tänapäevani, jättes mind maha ja teenides teisi jumalaid, nõnda nad teevad ka sinule. Aga nüüd kuule nende häält! Hoiata neid ainult tõsiselt ja kuuluta neile selle kuninga õigust, kes hakkab nende üle valitsema!““ (1Sm 8:4–9) Rahva hääl nõuab jätkuvalt valitsejat, nõuab kuningat ja loobub sellega lõplikult Jumala juhtimisest. Sellise kokkuvõtte teeb Jumal ise, Tema ju teab tulevikku, Tema ju oskab vaadata tuhandeid aastaid ette. Aga rahvas ei kuule ega näe Jumala püüdlusi.
Saamuel, nagu Jumal teda käsib, jutustab rahvale kõigest, mis hakkab saama, kui võimule tuleb inimene. Ja ta lõpetab oma kõne sõnadega, mis on kirjas 1Sm 8:18: „Ja kui te siis kisendate oma kuninga pärast, kelle te enestele olete valinud, siis Issand ei vasta teile.“ Täna võib tunduda, et kõik oli nii selge. Kuidas nad võisid Jumala tahtmise suhtes nii rumalad olla? Jah, tuhandete aastate möödudes me võime hõlpsalt järeldada, et asi oli vale.
Esimeseks kuningaks valib Jumal Sauli, kes näitab oma käitumisega varsti, et ta on ise piisavalt kõva mees ega vaja Jumala juhtimist.
Järgmist kuningat, Taavetit, võib pidada kõige eredama isiksusega kuningaks monarhia ajastul. Aga Taavet oli ka inimene, kes, nagu teisedki, tegi vigu. Nende vigade tagajärjed ei jäänud ainult tema enda õlule. Näiteks rahvalugemine, mille Taavet korraldas. Hiljem Taavet tunnistas, et tegi suurt pattu ja käitus rumalasti, kuid siiski määras Jumal selle eest karistuse. Mäletate? „Ja kui Taavet hommikul tõusis, oli Issanda sõna tulnud prohvet Gaadile, Taaveti nägijale; ta oli öelnud: „Mine ja ütle Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali enesele neist üks, mis ma sinule peaksin tegema!“ Ja Gaad tuli Taaveti juurde, kuulutas seda ning ütles temale: „Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!“ Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!“ Siis saatis Issand Iisraelisse katku, alates hommikust kuni määratud ajani; ja rahvast suri Daanist kuni Beer-Sebani seitsekümmend tuhat meest.“ (2Sm 24:11–15)
Taavet ise ei suuda otsustada ja ta langeb Issanda kätte, sest Tema halastus on suur. Kuid isegi tema, Taavet, imestab, kui näeb Jumala valikut: Ja Taavet kõneles Issandaga, nähes inglit rahvast maha löövat, ja ütles: „Vaata, mina tegin pattu ja mina olen süüdi. Aga mida on need lambad teinud? Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu!“ (2Sm 24:17). Taavet küsib Jumala käest, milles on süüdi need seitsekümmend tuhat, keda ingel hävitab. Ja vastust ei ole raske leida. Kuninga vigade tagajärjed ei langenud nüüd ainult kuninga enda, vaid ka kogu rahva peale, kes oli valitsejat nõudnud.
Ja edasi oli troonil Saalomon, kes alguses palus endale sõnakuulelikku südant, aga kelle elu lõppes sellega, et ta kummardas teisi jumalaid ja võttis endale tohutu hulga naisi. Pärast seda olid veel paljud teised mehed troonil. Oli ka seda, et mõni kuningas pöördus Jumala poole ja kutsus ka rahvast selleks üles, aga üldine pilt jäi ikka samaks: rahvas liikus rahulikult, aga kindlalt mööda spiraali allapoole, mis läheb altpoolt järjest kitsamaks. Edasi ja edasi põhja suunas, uppudes oma pattudes.
Täna on tähtis teada ka seda, et mõiste „Iisraeli rahvas“ on väga üldine. Selle aja jooksul vahetus mitukümmend põlvkonda. Nendest, kes kõrbes kuningast unistasid, ei olnud ühtegi, kes oleks esimest kuningat näha saanud. Nii et me räägime Iisraeli rahva ulatuslikust allakäigust. Üks põlvkond läks ja teine tuli; koos emapiimaga imesid nad sisse oma esiisade patte. Ilma Jumala sekkumiseta oleks see veel päris pikalt kesta võinud.
Aga me teame, et monarhiaajastu lõpeb vangiviimisega Babülooniasse. Jumal ei tahtnud enam jälgida, kuidas rahvas mandub. Inimene kaldub oma loomu
Inimene kaldub oma loomu poolest kellelegi järgnema. Ja kui ta ei järgne Jumalale, siis ta järgneb inimesele.
poolest kellelegi järgnema. Ja kui ta ei järgne Jumalale, siis ta järgneb inimesele.
Maailma ajalugu mäletab endiselt selliseid inimesi nagu Hitler. Fanaatiliste ideedega mees, aga suurepärase kõnelejana suutis ta veenda Saksamaa rahvast, et nad peaksid looma täisuliku ühiskonna. Vaatamata ajutisele edukusele lõppes kõik üsna halvasti, nad kaotasid lõpuks ise poole oma riigist. Ja selle tagajärge, Ida-Saksamaa madalamat elatustaset, näeme tänapäevani.
Mineviku vead ja pilk tulevikku
Olen kindel, et paljusid maailma ajaloo sündmusi võiks vältida, kui inimesed küsiksid sagedamini enda käest: „Mida öeldakse meie kohta tuhandeid aastaid hiljem?". Nii lihtne on jälgida ajalugu ja näha minevikku jäänud vigu. Nii lihtne on arutada igasuguste võimalike stsenaariumide üle, kuidas oleks võinud minna, juhul kui... Nii raske on aga mõelda ette. Täna võib mulle tunduda, et mul on õigus ja ma torman oma eesmärgi poole, aga sajad või tuhanded aastad hiljem uurivad inimesed ajalugu ja võib-olla süüdistavad mind. Ja seda juhtub mitte ainult maailma asjades, samasugune skeem töötab meie isiklikus elus, meie peredes, meie kogudustes. Meile võib tunduda, et me teeme kõike õigesti, aga mõne aja möödudes hinnatakse meie tegusid kui mööda spiraali alla laskumist.
Tänapäeval tuletab Jumal Piibli abil, mineviku abil ka meile meelde, et Tema on ainus, kes võib julgelt kasutada pronoomenit MINA. Sest Tema ei eksi, Temal ei ole kalduvust järgneda inimesele, sest kogu maailm alistub lõppude lõpuks Temale. Paljudes peredes püütakse välja selgitada, kes on perekonnas tähtsam, kes valitseb. Kristlikud perenõustajad lahendavad seda väga lihtsalt. Nad joonistavad kolmnurga, mille tipus on Jumal, aga mees ja naine on mõlemad allpool. Selline skeem selgitab Jumala juhtimise põhimõtet.
Isiklikus elus peab jälgima sarnast skeemi. Minu MINA peab olema allpool, aga Jumal minust kõrgemal.
Koguduse juhtimisel peab ka lähtuma samast põhimõttest. Jumal on kolmnurga tipus, aga meie kõik oleme selle põhjaks. Jumal ei kannata hierarhiat. Tema jaoks on kõik võrdsed, kuid igaühele annab Ta oma ülesande, oma teenistuse, oma rolli.
Kui me laseme endal tõusta teistest kõrgemale või järgneme ise inimesele, kes on ennast kõrgeks tõstnud, võtame Jumalalt õiguse olla ainsaks valitsejaks meie isiklikus elus, peres, koguduses. Ja sealt alustame oma allakäiku, allapoole mööda spiraali, mis läheb altpoolt järjest kitsamaks; see on rahulik, aga kindel protsess. Aga kõike seda saab vältida, kui me õpime analüüsima mitte ainult ajalugu ja võimalikke stsenaariume, vaid ka oma tänapäevaseid mõtteid, soove ja tegusid.
