„Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks
ja hoiad mind elus. Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha. Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale. Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust. Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!" (Js 38:16–20)
See pühakirjatekst on teine pool Juuda kuninga Hiskija tänulaulust pärast haigusest tervenemist. Laulu esimeses pooles kirjeldab Hiskija oma haiguseaegset masendust; viimastes salmides on aga kirja pandud just Hiskija tänu Jumalale, et ta tema terveks tegi.
Hiskija nimi (heebrea keeles חִזְקִיָּ֫הוּ Chiskijahu) peaks tähendama „tugevaks tehtud Jahve poolt“; „Jahve on (mu) tugevus“ vms. Tagasivaade Hiskija elule kinnitab täielikult temale antud nime asjakohasust.
Hiskija elas samal ajal, kui Iisraeli Põhjariik hävis assüürlaste käe läbi. Aastal 722 nägi Hiskija Iisraeli Põhjariigi langemist Assüüria kätte pärast seda, kui riigi viimane kuningas, Hoosea, oli assüürlaste vastu mässama hakanud (2Kn 17:4). Hoosea keeldus Assüüria kuningale tribuuti maksmast ja katsus arvatavasti egiptlastega lepingut sõlmida, mispeale Assüüria kuningas vangistas Hoosea ja vallutas Samaaria pärast 3-aastast piiramist. Assüüriast on leitud Ahabi elevandiluukoda (1 Kn 22:39), mille peale on kirjutatud needusformular Jahve nimel. Vallutamislugu on kirja pandud 2 Kn 17:4–7. Piibliväliselt on sellesama sündmuse lasknud üles kirjutada Assüüria kuningas Sargon II, Piiblis mainitud Sanheribi isa.
Hiskija-aegne Juuda Lõunariik kannatas samuti assüürlaste all: tuli taluda järgmise kuninga Sanheribi rünnakuid ja ähvardusi (2Kn 18:13–35; 19:9–13; 2Aj 32:1–19). On kirjutatud sellest, et Hiskija maksis rahu saamiseks Sanheribile suure andami (2Kn 18:14–16). Samas on ka mainitud, et Hiskija võttis sama riski, mille Põhjariigi viimane kuningas Hoosea, ja hakkas samuti vastu Assüüria ülemvõimule. Ta kasutas ära aja, mil Assüüria kuningal oli probleeme (2 Kn 19:8–9), ja kindlustas Jeruusalemma (2 Aj 32:1–6). Viimatimärgitud kirjakohas on raport selle kohta, kuidas Hiskija sulges väljaspool Jeruusalemma asetsevad veelähted, et assüürlased vett ei leiaks.
2Kn 20:20, 2Aj 32:30 ja Srk 48:17 on mainitud Hiskija veejuhet, mis oli aja jooksul unustushõlma vajunud. Selle olemasolust oli uusajal teada saadud juba XVII sajandil, kuid Hiskijaga seostati seda alles XIX sajandil. Mainitud veelähete sulgemine ja veejuhtme ehitamine võivad olla omavahel seoses, aga siin hüpoteesist kindlamat vastust teada pole. Ehitis ise asub Taaveti linna idaosas, mis on Jeruusalemma vanim osa. Tunnel ehitati Hiskija käsul, kuid kuskil pole seda seostatud Hiskija mässuga Assüüria kuninga vastu. Siiski on võimalik näha siin seost, toetuda võib Js 22:9–11. Lisaargument seose loomiseks on see, et vihmasaju ja sel viisil vee saamise peale ei saa Juudamaal loota. Seetõttu oli voolava veega allikas oluline.
Umbes oma valitsusaja keskel haigestus Hiskija ja prohvet Jesaja tõi talle sõnumi, et ta ei parane oma tõvest. Tõenäoliselt oli Hiskija haiguse puhul tegemist paisega (2Kn 20:7), millest tulenev põletik võis tolleaegse lapsekingades arstiteaduse ja puuduliku hügieeni juures kergesti osutuda surmavaks.
Hiskija palus Jumalat oma elu ja tervise pärast ning ta sai Jumalalt seda, mida palus. Jumal muutis oma otsuse ümber: Jesaja edastatud surmasõnum jäi Hiskija juures täitumata, ta sai veel 15 eluaastat lisaks (Js 38:1–4). Paranenud Hiskija kiitis Jumalat sellekohase ülistuspsalmiga.
Jumala auks loodud ja esitatud ülistuspsalmis väljendab Hiskija oma tänu temale. Hiskija näis olevat praktik, kelle jaoks oli oluline kõigile kuuldav ja nähtav Jumala austamine, ning ta eelistas seda kirjatähe täpsele täitmisele (2Aj 30:17–20).
Hiskija kiituslaul toob esile ühe temaaegse inimese mõtteviisi aspekti: Hiskija juhib siin tähelepanu sellele, et surmavald ei kiida Jumalat; justkui Jumal ootaks inimeselt kiitust. Sarnast palveretoorikat võib kohata veel Iiobi raamatus (Ii 7:21).
Eelmisel aastal möödus 25 aastat Eesti Vabariigi taastamisest. Meie rahval on eriliselt põhjust Jumalat selle eest tänada. Nii taasiseseisvumisprotsess kui ka vabaduse püsimine on olnud imeline, see ei vasta kuidagi inimlikule loogikale vabaduse saavutamise kohta; viimane käib üldjuhul kaasas vaid võiduka sõjaga, mitte ei tule rahvusliku eufooria saatel. Seega on Eesti ja eestlaste vabadus sarnane Hiskija haigusest paranemisega, see on väärt, et tänada Jumalat; Hiskija laulusõnu kasutades, et mängida keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas.
Tänamine ja tänatud saamine võtab suhtlemises pingeid maha, nii-öelda „vabastab“ suhted kammitsatest. Kuigi inimene saab üldjuhul ainult uskuda, et Jumal on tema tänu vastu võtnud, annab ka usk sellesse inimesele elujõudu ja -rõõmu. Apostel Paulus kutsub kirjas roomlastele lugejaid üles tundma jätkuvat armastusvõlga üksteise ees (Rm 13:8), inimese püüdlus seda võlga tasuda loob tänamise ja tänatuks osutumise meeldiva keti.
Ideaalis on tänulikkus hea kogemuse, millegi meeldiva kogemise loomulik jätk. Tänulikkus kui hoiak sünnib inimese sees. Nii, nagu Jumal andis ajalikku armu Hiskijale, annab ta igavest armu igaühele, kes sellesse usub.
