2Sm 24. ja 1Aj 21. peatükis räägitakse kuningas Taaveti korraldatud rahvaloendusest, millel oli väga kurb tagajärg. Selle tõttu „Issand saatis Iisraeli katku ja Iisraelist langes seitsekümmend tuhat meest.“ (1Aj 21:14) Sellest lugemine tekitab mitmeid küsimusi, millele püüame vastuseid leida, kuigi tunnistan kohe, et jutustuste napisõnalisuse tõttu ei pruugi me ilmselt kõigele täiesti ammendavaid vastuseid leida. Seetõttu vabandan ette, kui vähemalt osa selgitusest jääb oletuste tasemele.
Tsiteerin esmalt Saamueli teist raamatut, 2Sm 24:1: „Aga Issanda viha süttis taas põlema Iisraeli vastu ja ta kihutas Taavetit nende vastu, öeldes: „Mine loe ära Iisrael ja Juuda!““ Ajaraamatus öeldakse hoopis: „Aga saatan tõusis Iisraeli vastu ja kehutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks.“ (1Aj 21:1) Selle rahvaloenduse kohta öeldakse mõni lause hiljem: „See asi oli aga Jumala silmis paha, seepärast ta lõi Iisraeli.“ (1Aj 21:7)
Esimene küsimus on: kes õhutas Taavetit korraldama rahvaloendust, mis „oli aga Jumala silmis paha“? Kas seda tegi Jumal või saatan? Teiseks, miks oli rahvaloendus Jumala silmis nii halb? Kolmandaks, kui rahvaloenduse korraldas kuningas, siis miks Jumal karistas rahvast? Sama küsimus oli ka Taavetil. „Ja Taavet ütles Jumalale: „Kas mitte mina ei käskinud rahvast lugeda? Jah, see olin mina, kes tegi pattu ja suurt kurja. Aga mida need lambad on teinud? Issand, mu Jumal!““ (1Aj 21:17) Kas Jumal vastas sellele Taaveti küsimusele või mitte, ja kui Ta vastas, siis mida, sellest Piibel vaikib.
Esimese küsimuse kohta niipalju, et kuna nimetatud rahvaloendus oli Jumala silmis paha, siis pole usutav, et Jumal õhutas Taavetit seda tegema. Jumal ei ahvatle mitte kedagi tegema midagi, mis on patt ja paha, küll aga teeb seda saatan, pealegi suure innuga. Miks 2. Saamueli raamatu kirjutaja (see polnud Saamuel, sest Saamuel oli selleks ajaks ammu surnud) väidab, et seda tegi Jumal, ei tea. Piibli teksti omapära ongi, et Piiblis väidetakse mõnikord Jumalat tegevat seda, mida Ta ära ei hoia, ehkki Ta suudaks seda. Ta ei hoidnud Jumalale mitte meelepärast rahvaloendust ära. Ta ei öelnud Taavetile oma häälega või ilmutuse või nägemuse või prohveti vahendusel, et ta ei korraldaks seda. Taavetil oli tekkinud kinnisidee, mida saatan tagant õhutas, aga mida Jumal ei takistanud tal ellu viia. Siiski pole ma päris kindel, et Jumal ei püüdnudki Taavetit ümber veenda. Väepealik Joab, kes üldiselt ei paistnud silma erilise jumalakartuse poolest, oli selles küll Jumala poolel, kui püüdis Taavetit ümber veenda. Piiblis paari lausega kokku võetud vestlus Taaveti ja Joabi vahel võis olla üsna pikk ja üksikasjalik, mis võinuks Taaveti meelt muuta, aga ta jäi enda juurde. Meelemuutus tuli hiljem, kui rahvaloendus oli tehtud. Võib-olla meenus talle ka vestlus Joabiga, ja see, mida Joab oli talle öelnud. „Aga Taaveti südametunnistus vaevas teda pärast seda, kui ta oli rahva ära lugenud, ja Taavet ütles Issandale: „Seda tehes olen ma teinud suure patu. Aga nüüd, Issand, anna siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!““ (2Sm 24:10) Jumala osa juurde selles tulen hiljem tagasi, aga vahepeal sellest, miks oli see rahvaloendus paha, nii et Taavetki pidas seda suureks patuks.
See polnud lihtsalt huvi teada saada, kui palju rahvast riigis elab. Huvi oli väga spetsiifiline. See selgub aruandest, mille Joab Taavetile esitas. Tsiteerin Ajaraamatut: „Ja Joab andis äraloetud rahva arvu Taavetile: kogu Iisraelis oli miljon ükssada tuhat mõõgatõmbajat meest, ja Juudas oli nelisada seitsekümmend tuhat mõõgatõmbajat meest. Aga Leevit ja Benjamini ta nende hulka ei lugenud, sest kuninga käsk oli Joabile vastumeelt.“ (1Aj 21:5,6) Enne jätkamist: Saamueli raamatu ja Ajaraamatu arvud erinevad tunduvalt. Saamueli raamatus on Iisaelis loetute üldarv tunduvalt väiksem, aga Juudas loetute arv natuke suurem. Üks seletusi on, et Saamueli raamatus on Juuda meeste arv üles ümardatud, aga Ajaraamatu kirjutaja lisas oma Iisraeli elukohas kokku loetud ja Saamueli raamatus ära tood meeste arvule ka regulaararmee meeste arvu. Niipalju siis arvude erinevusest.
Nüüd aga tagasi Taaveti rahvaloenduse juurde. Aruandes oli – mitte, et meie riigis elab nii mitusada tuhat või nii mitu miljonit inimest – vaid „mõõgatõmbajat meest“! Taavetit ei huvitanud rahva üldarv, vaid potentsiaalne sõjameeste arv. Seegi polnud lihtsalt uudishimu. See ilmselt poleks olnud suur patt. Oli ju sõjaväekõlblikke mehi ennegi ära loetud, ja seda Jumala enda korraldusel Moosese ajal. Ilmselt hakkas Taaveti lootus Jumalale asenduma (vähemalt mingil määral) lootusega oma sõjaväe võimsusele. Sellel oli mõju ka rahvale. Ütles ju Joab Taavetile: „Issand andku lisa oma rahvale sajakordselt enam, kui neid on! Eks nad kõik ju ole, mu isand kuningas, mu isanda sulased? Miks mu isand seda nõuab? Miks peaks see Iisraelile süüks saama?“ (1Aj 21:3) Lootust Jumala asemel inimestele püüab inimestesse sisendada saatan.
Miks Jumal ei astunud vahele, kui saatan „kehutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks“? Tulen tagasi algul tsiteeritud piiblisalmi juurde: „Aga Issanda viha süttis taas põlema Iisraeli vastu ja ta kihutas Taavetit nende vastu...“ (2Sm 24:1) Issanda viha süttis Iisraeli vastu. Siin ei öelda, miks. Kindlasti mitte ilma põhjuseta. Küllap oli paljudel jäänud Jumal tagaplaanile, nagu see Iisraeli rahva ajaloos sageli juhtus. Ega asjata manitsenud Mooses: „Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!“ (5Ms 8:17,18) Karta võib, et paljud mõtlesid: meil on tark kuningas, tugev riik, tugev sõjavägi ja ise oleme ka tublid, aga Jumal oli kuskil tagaplaanil. Kui Jumal on tagaplaanil, siis on tagaplaanil ka Tema Seadus, reeglid, millest elus juhinduda jne. Jumal ei saanud sellise ohtliku olukorraga leppida. Päris kindlasti ei olnud kõik sama meelt, ja kaugeltki kõiki ei tabanud ka Jumala nuhtlus. Seitsekümmend tuhat on väga suur arv, aga miljon on palju suurem. Samas ei või me öelda, et kannatasid just need, kes olid selle ära teeninud. Meenutagem Jeesuse sõnu Luuka evangeeliumist: „Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.““ (Lk 13:1-5)
Öelgem siis koos Aasafiga: „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.“ (Ps 73:28)
